Kuidas minust sai liiklushuligaan

See oli lihtsalt üks väga keeruline reede. Peale selle, et samal ajal toimus eri kohtades 2 erinevat üritust, kus ma olema pidin, oli ka mu Vanima Lapse sünnipäev. Eelmisel päeval olin hommikust õhtuni konverentsil käinud ja koju jõudsin alles õhtul, seega mu Väike Lapsuke leidis, et elu pole piisavalt turvaline ja seda saab perekonnale rõhutada öiste kurvastushoogudega.

Nii ta siis kurvastaski öösel mitmeid kordi, ei meeldinud talle muu kui jalutamine, nii et hommikuks olin ma jälle natuke väsinud, aga kuna ma peaksin selliste asjadega harjunud olema, siis polnud see midagi erakorralist.

Sõitsin esimesele koolitusele, kuulasin, mõtlesin, päriselt ei haakunud kõik kuuldud asjad minu mõttemaailmaga, no nagu uued asjad ikka. Peale lõunat, enne koolituse lõppu tulin kokkulepitud ajal ära, et jõuaks teisele üritusele enne lõppu ja saaks veel ühe sessiooni seal ka kuulata. Päike paistis, ajavaru oli piisav, et jõuda kohale, parkida, riided ära anda, töötoa ruum leida. Vähemalt nii ma arvasin.

Sõitsin Tartu poole ja suundusin Viljandi mnt ringtee poole, aga seal polnud mul üldse meeles, et teetööd käivad. Käisidki, päris rahuliku sammuga. Paar eessõitjat seisid, siis korraks sõitsid, siis jälle seisid. Sinna mu ajavaru kulus, kirusin ennast mõttes, et Ravilat pidi linna ei sõitnud. Aga lõpuks – hurraa! – sain päriselt ka ringteele ja keerasin Viljandi maanteele ja sealt on Tervishoiu Kõrgkool ju kiviga visata! Olin rõõmus, et edasi on kohalejõudmine jälle minust sõltuv, aga natuke murelik, sest teatavasti tähendab autoga õppehoone juurde jõudmine seda, et peab kuhugi parkima. Jah, olin küll teist päeva samas kohas, aga kuna ma eelistan autota liikuda, siis eelmisel päeval käisin seal jala ja nägin palju autosid, mis olid ära pargitud. Ja nüüd pidin mina ka mingi koha leidma ja nii ma murelikult nuputasin, ise autopiloodil sõites.

Enamus autokooli läbinutest teab, et liiklusmärke tuleb jälgida. Mitte ainult neid kõrgel-nuka-peal-poolnähtamatuid, vaid ka suuremaid, tänavale mahajoonistatuid riste näiteks. Mina nägin Sanatooriumi tänavale keerates automaatset värvilist kiirusemõõtjat ja mõtlesin, et hmm, pole nii ammu siin liikunud, ei teadnudki, et siin ka selline on.  Minu kiirus oli 51 ja punast värvi.

Well, kui ma poleks mõelnud, et 50+1=51 ja õnneks pole palju üle, oleks võinud teisiti minna. Kui ma sekund hiljem maas X-i nähes poleks mõelnud, Aaa, sealt ei tule praegu kedagi, ei pea hoogu maha võtma [Tervishoiu Kõrgkool juba PAISTISKI], oleks ka ilmselt teisiti läinud. Tavaliselt ma ju võtan X-e nähes hoo maha ja tean, et X-idega ala tähendab 30-ala, isegi kui kiiruspiirangu ala märgi maha olen maganud.. aga ei. Tol hetkel ma seda ei mõelnud. Tuimalt. Lihtsalt sõitsin, sest mõte “äkki ma veel jõuan parkida, sisse joosta, õige ruumi leida, ilma punastamata kohale istuda” oli nagu olulisem kui see, et X-id on maas ja tegelt see minut ei muuda midagi.

Aga see minut just muutiski, sest enne kui mõni sekund möödus, kõndis üks inimene tee peale ja hulljulgelt risti üle tee mu auto poole. Pidurdasin ja nägin halli autot ka.

Ma ei mäleta, mis ta ütles, aga ta oli tumedates riietes ja küsis, miks ma kihutan või midagi sellist. Ja kas ma kiirustan kuhugi. Jah, kiirustasin küll!! Või äkki küsis ta enne juhiluba, mida ma tagaistmel kotis hoidsin. Aga siis ta ütles hoopis, et kas ma ei märganud, et siin on kiirusepiiranguga ala. Jalakäijad peavad käima pooleldi sõiduteel, sest kõnniteed ei ole. Ja lapsed kõnnivad siin ka. Ja kohalikud elanikud kurdavad, et kihutatakse. Ja eespool oli kiirusemõõtja nähtaval, aga hoogu maha ma ei võtnud. Siis ta arvas, et ma peaks puhuma.

Hmm, ma pole kunagi varem puhunud, nii et ma olin üsna üllatunud. Pärise päeva ajal, enne kella 2 päeval puhuma? Kuigi ma viimased 4 aastat pole alkoholi joonud, sest olen vaheldumisi rase olnud ja last imetanud, ikkagi oli kõhe tunne. Puhusin. Õnneks ta ei öelnud, et ma olen kõvasti joonud, aga ta kulm oli natuke kortsus ikkagi ja ta soovitas mul auto ära parkida ja tema autosse minna.

Siis mul vist tekkiski kahtlus, et ma ei jõua õigeks ajaks. Aga ma parkisin ikkagi oma auto ja läksin mustade klaasidega hõbedase auto poole. Ma ei teadnud, kust sisse istuda, kuna enamus mu tuttavatest annab enne märku, kuhu neil lapsetool paigutatud on, kus on turvahäll ja kustkandist ligineda tohib, et ka istuda saaks, aga õnneks avasin esimese valikuga parema tagaukse ja istusin hämarasse autosse.

Siis sain kuulda, et olen kiirust ületanud ja minu auto kiirus oli 56 km/h, sellised numbrid olid värviliselt nende auto kellal. Aga sellegipoolest oli see inetu lugu, kuna seal võis sõita 30-ga. Panin oma allkirju igale poole. Kirjutasin, et olin süüdi ja kiirmenetlusega nõus. Aga kahetsus, et ma millegi nii rumalaga nii tuimalt hakkama sain, hakkas maad võtma ja varsti ma ei kuulnud midagi, mis politseinik ütles, sest ma pigistasin hambaid kokku ja proovisin kurjalt aknast välja vaadata, et nutma ei hakkaks, sest see oleks kohutavalt piinlik.

Ei õnnestunud! Õudust leevendas pisut see, et mul oli taskurätt olemas, aga suurt see ei päästnud. Politseinik sai aru, et ma vist ei kuula teda täie pühendumusega ja üritas midagi selgitada, aga ma katkestasin teda ja käratasin kurjalt, et “Ärge tehke välja, muidu ma hakkan kõvemini nutma!”

Nii ta siis seletas edasi, et neil on kiirusemõõtja taadeldud ja töötab õigesti, aga kui ma selles kahtlema peaksin.., aga meist kihutas mööda üks läikiv auto ja kui kiirreageerija-politseinik oma autoäratuskella nupule vajutas, selgus, et too auto sõitis ikka kiiremini veel kui mina, ikka üle 90 kiirusega, sain oma juhiloa tagasi koos teatega, et jätkame hiljem. Nii ma siis läksin oma auto juurde tagasi ja nemad sõitsid sipsti teise auto jälgedes.

Segaste tunnetega toppisin juhiloa taskusse, pühkisin silmad ära, kogusin end autos ja parkisin kurvalt Füüsikamaja parklasse. Hiilisin konverentsile, nägin peeglist, et nagunii midagi päästa pole ning sukeldusin raske ja sügava puudega autisti emotsionaalse vanuse väljaselgitamisse.

Õnneks see oli väga huvitav ja ma suutsin kõik muud mõtted ära blokeerida. Siis sai see üritus läbi, lippasin koju, lasteaeda, pidin kiigu kätte saama ja Trennitüdruku ära viima (kuna oli külm ilm,  muidu käib ta õnneks ise bussiga igal pool) ja siis helises mu telefon, enne kui kiigu järele minna jõudsin ja mulle helistas ilusa häälega liikluspolitseinik, kes lubas mu poolelijäänud paberid mulle kätte toimetada. Nojah.

Viisin lapse ära, sain kiigu kätte, jõudsin koju ja saingi jälle tumedate klaasidega autosse istutud. Seekord LOOTSIN, et ma olen rahulik ja vaoshoitud, võtan oma paberi ja hakkan heaks.

Kohutav, kui viltu võib kõik minna, kui avastad, et oled oma märjaksnutetud taskurätiku käekotti pannud, et äkki autismiasja-ajal muutun purskkaevuks. Jopetasku on siis täiesti tühi. Ja kui keegi hakkab numbreid ette lugema, ükskõik kui rahulikult, et trahvi ülemmäär on 400 eurot, kuid – kuni 20 km kiiruse ületamisel on trahv ainult 120 eurot, aga kuna teie rikkumine oli 56+-3 st 53-30=23 km/h, siis … Ja seal oli teine politseinik ka, kes autos istus ja lihtsalt rahulik oli, et mulle eeskuju näidata.

Ohh. Minu emotsionaalsus asus uue hooga minu vastu rünnakule. Peas vasardas Ise sa sõitsid, ise valisid kiiruse, ise oled selle taskuräti ka ära kaotanud, millega saaks ehk hinge paremini kinni hoida ja mitte nutta… brrrrr.

Siis mul lahvataski. Piinlik tundus olevat mitte sellepärast, et olen autoga sõites julmalt kiirust ületanud, vaid sellepärast, et ma olen täiskasvanud naine ja nutan. Ja ma mäletan, ükskord üks seitsme lapse ema ütles ka, et ta nutab kergemalt – nii heade kui halbade asjade peale tuleb pisar silma. Niisiis tunduski kõik hoopis sellepärast kohutav, et ma olen lapsed saanud, ja sünnitamise järel järelikult üli-emo, lisaks see, et ise kihutasin ja oleks võinud lapsi/koeri/muid inimesi alla ajada mingi ettekande kuulamisele jõudmiseks.. masendav.

Jah, ma sain kuidagi sealt autost välja ja koju. Enne muidugi purskas kogu kurvastus minust välja naeruväärse kommentaariga laste saamise teemal (jajah, asjade läbimõtlemine enne ütlemist pole afektiseisundis kunagi minu tugev külg olnud…), aga ma usun, et ta teeb nii paljude trahvitavatega tegemist, et õhtuks ei mäleta ta kogu sellest loost midagi. Oeh. Aga ta oli tõesti lahke ja üritas mulle selgitada, et sellel teisel autojuhil läks ka halvasti, aga mind see ei huvitanud. Minu lapsel oli täna sünnipäev, mina olin endale ise käki kokku keeranud ja see, et ka teistel riigikassasse raha maksta tuleb, ei muuda minu jaoks midagi.

Kurjad kommentaarid leierdavad end mu peas siiani.

Kuidas treenida end rahulikuks, vaoshoitud normaalseks inimeseks?

Kuidas v ä l t i d a  magamata öö järel automaatpiloodil sõitmist, kui ma tegelikult olen teadlik, et väsimus on sama hull kui joobeseisund? Õnneks ma sõidan autoga keskmiselt 3 korda nädalas tööle ja tagasi, aga olen kindlasti roolis olles rohkem “kohal”, sest trahvi suurus oli umbes pool mu palka. Mis sellest, et see sinna madalate trahvide tasemesse jäi.

Esimest korda elus sain trahvi. Sellest sai muidugi täielik “tempel mällu igaveseks”, sest kollase paberiga tuppa joostes veetsin vist ligi tunnikese asja vaagides [loe: alandasin kaalu pisarate hulga võrra]  ja mitte miski ei rahustanud mind. Kuidas ometi saab endale nii märkamatult muutuda just selliseks liiklushuligaaniks, kes kihutab, sest “oli KIIRE”, kuid keda ma lastega jalutades kõige rohkem kardan??

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s