Meie Väikseke jäi eile haigeks ja elu keerles teemal “kelle süles magada”. Peamiselt siis minu kõhu peal, nagu meeldis talle noorest peast, aga vahel ka issi süles. Kõik muud tegevused vajusid kuhugi edasilükatavasse lahtrisse ja jäi ainult pikutamine, Väikese kuum õhetav nägu hiilgavate silmadega nukralt ja segaduses ringi vaatamas. Ta oli ikka tõsiselt kuum, kraadisin teda isegi, kuigi tavaliselt läheb kraadiklaasi vaja harvem kui korra aastas, sest otsaesise või kukla katsumisega õnnestub tuvastada kuum/vistikkapolekuum. Aga 39,3 oli seekord siis lõuna ajal alustuseks. Kuna tema haiguspilt tundus nii tüüpiline Belladonna – roosad põsed, hiilgavad silmad, kuum kaetud nahk, külmad jalad sokkidest hoolimata – siis ma kohe imestasin, et Belladonnaga alla ei läinud. Mõtlesin siis lahti harutada eelmiste päevade mõtete sasipuntraid ja mõtetega paremaks teha tema olukorda, aga jäin hoopis magama, eks see oma voodis pikutamine ole üks paras lõks 🙂 Selle käigus kuivas tütre otsaesise-niisutamise-niiske taskurätt ka ära, jäi ainult tulikuum õhkav lapsuke. Pärast pikutamist tundus ta juba paremas seisus. Või noh, mulle tundus ta sagedasest katsumisest tingitud äraharjumise tagajärjel juba jahedam, aga kraadiklaas näitas seekord 39,5. Ta küll vihjas, et ega see rohi eriti hea mõte mul pole, aga vaielda ta ka pikalt ei jaksanud. Hohoo, poole tunni pärast arvas ta, et peaks venna taldrikult toidu ära sööma ja kraani ka tühjaks jooma. Mängima ja aegajalt ikkagi kontrollima, kas saab nõudmise peale kohe sülle. Sai küll, sest ega mina küll midagi pärast kõiki neid pikutatud tunde ja päevaund väga teha ei jaksanud. Nii need vihikud ja 2 pakki tunnikontrolle mul ootele jäidki.
Piparmynditee 