Kas aastaplaanid ikkagi edenevad või EI?

Veebruari alguse ja keskpaiga jooksul olen kohanud mitmeid pealkirju-postitusi teemal “Noh, uusaastalubadused läksid vett vedama, jah?”

Kuna selle aasta alguses tegin üle mitme aasta tõesti selleks aastaks plaane, siis see iga kord natuke torgib mind küll. Jaanuaris kusjuures asi töötas – tegime igaks nädalaks mingi prioriteetide plaani, nädalavahetusel vaatasime, mis on tehtud ja mis uueks nädalaks lõpetada/alustada jääb.

Siis mingi hetk läks aeg jälle kiireks, st. tuli tööd rohkem teha ja lapsed jäid koju (haigusega) ja keskendumine läks “plaanitäitmiselt” mujale. Väike ülevaade:

* Plaan üks taaskasutusgrupist saadud vanakooli telekaalune kapp heledaks kummutiks ümber teha – pooleli, ootab värvimist vist juba 4 nädalat. Ma mõttes olen talle ikka lähenenud korduvalt, sest see on keldrisse moosi tooma mineku teepeal. Värv ootab ka juba suve lõpust saati.

* Aastaplaanis oli kirjas, et mina võtan enda peale veebruaris tuulekoja ja trepikoja+ esikukoridori värvimise.  Ma nägin lihtsalt kuskil kohutavalt ägedat postitust, kus seinad olid värvitud ühe tooni kahe variandiga – mati ja läikiva tooniga ja valguse käes hakkas see kenasti mängima! Siis ma lugesin veel suure pere logistikaraamatust, kuidas koduseid tee-ise projekte planeerida ja teostada laste magamisajal või neile põnevaid muid tegevusi planeerides ja see kõik tundus  l i h t s a l t  teostatav. Neid värve – matti ja läikivat – mul veel pole, aga teine värv trepikoja jaoks on olemas, umbes sama tooni kui see praegu on (sest ma ei võtnud seina poodi kaasa, aga mälu järgi tundus üsna sarnane), aga eelmised elanikud said jalgrattaga nats värvi seina pealt maha kraabitud ja meie oleme ka oma osa andnud nii kolimisega kui vabast ajast 🙂

* menüüplaanid – olen neid aegajalt varemgi teinud, kord kolmeks nädalaks korraga (pea kõik päevad erinevad!), aga tavaliselt siiski nädalaks lõuna ja õhtusöögid, kuna meil koguaeg rahvas liigub ja alati on vaja lõuna ka planeerida.

Jaanuaris suutsin igaks nädalaks teha menüüplaani ja sellest ka kinni pidada – pühapäeva jätsin alati tegemata, sest üks õhtu nädalas me oleme tavaliselt kodust ära ja ühe lõunasöögi mõtleb niisama ka välja (mul on köögikapi ukse siseküljele kinnitatud “kiirete söökide nimekiri” 11 valikuga, selle listi tegemine oli jaanuarisse plaanitud ja õnneks ka teostatud). Ja tõesti, poekulud toidule jäid jaanuaris meie tavaliselt toidukulust väiksemaks, suutsin kenasti ette mõelda ja seetõttu harvem poes käia. Isegi meie “nullpäevad” – ei ühtki kulutust ei bussile, toidule, riietele ega lastele – tegid jaanuaris rekordi, üle 10 oli neid ! Veebruaris tuleb neid vist umbes 2 :/

Aga veebruaris õnnestus mul ainult 1 nädalamenüüdest taaskasutada (teooria oli, et peale nädala lõppemist paned külmiku pealt menüü mappi ja pärast saad uuesti kasutada, nii ei pea lõpmatuseni uusi menüüsid koostama, kui väike varu – 4-6 nädalamenüüd tagavaraks on. Ülejäänud veebruar on veerenud põhimõttel “Pühapäeval ma mõtlesin planeerida, aga ei tea, kuhu see aeg küll kadus.” Ja teadagi, kuidas tehakse siis süüa, kui käid iga paari päeva tagast poes ja ostad, mis on soodukaga või mis on otsas – siis on varsti jälle kõik otsas ja juhuslikult käid ka rohkem poes (sest esimesed 6 vastlakuklit leidsid liiga kiire lõpu ja ülejäänud 8-st 1 jäi isegi üle) ja täiesti  j u h u s l i k u l t  kulub ka rohkem raha.

Nii et mul on veebruaris veel 1 võimalus nädalaplaani kasutada ja seda ka alles järgmisel nädalal, sest kolmeks selle nädala päevaks saan niisamagi söögi tehtud… vist…

* Diivanikate valmis õmmelda – no ma harutasin juba ebaõnnestunud voodri uuesti lahti ja ostsin uue, seekord venimatu mööbliriide voodriks – veebruaris, kuna ka see asi jaanuaris oma ilusat lõppu ei leidnud – aga no algajatel võtavadki need asjad aega. Vähemalt sain 2 nukukleiti heegeldatud, et paljad nukutited õues Pisipiiga vankris ei külmetaks, pluss ühe seeliku endale (mis ei olnud plaanis, aga õnnestus ühe päevaga!). Huvitav jah, et need asjad, mida nimekirjas pole, saab kuidagi lihtsamalt tehtud. Või on asi selles, et tegin jaanuaris nii palju asju oma nimekirjast, et veebruaris pean veidi puhkama ja siis märtsiks olen jälle aktiivsem? Päevanimekirjadega on mul ka kusjuures nii, et kui õnnestubki teha nimekiri ja siis õnnestub sealt mitmeid [mitte mitukümneid 😦 ] asju ära teha, siis olen aru saanud, et järgmine päev ma sama palju korda saata ei suuda, vähemalt to-do-nimekirja siseselt. Nii et seda ma enam ei üritagi.

Paraku on veebruari lõpuni suhteliselt vähe aega – 10 päeva. Mind kohe huvitab, kas ma suudan mõned tegemata asjad – olgu siis kummutiksvärvimine või seinte värvimine – ära teha. Samas on nii tore näiteks pühapäeva niisama veeta, nagu siis, kui pool peret haiged – 4 inimest loeb sama sarja erinevaid raamatuid (Septimus Heap’i sarja) ja kuna need on päris paraja paksusega – umbes 400 lehekülge vast igaüks – siis läks meil mehega terve nädalavahetus raamatuid vahetades ja lastega kõrvuti diivanil raamatuid lugedes. Minul jäi 2. osa lugemata, alustasin 3.osast, aga no kui kõik neidsamu loevad, ongi raske õiges järjekorras lugeda. Õnneks see ei häiri mind, kuid kuna 2.-4. osa on raamatukogust pärit, pean oma lugemata osa ka enne läbi lugema, kui lapsed selle sinna tagastavad ja 5.osa toovad, mille järjekorda nad end juba panid.

No ja samal ajal  2 sünnipäeva korraldada, Vindi ja Kuubiku turniirid lõpetada, Pisipiigat veenda nohust vabanema… On vist ikkagi lootust, et ÜHE suure eelpoolnimetatud asja ma saan sealt tehtud.

Hoidke pöialt 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s