Veebruari lõpp läks nii kiireks, et sain isegi oma eelmises postituses mainitud kummuti 3 korda ära värvitud ja tuppa 🙂 Trepikojavärvimist sain alustada, aga seda peab veel jätkama, kuna selgus, et pisikese ruumi asemel peaks kogu trepikoja värvima, sest keegi (huvitav küll, kes!) on trepist alla tulles käsipuu puudumise tõttu seina katsunud. Pidevalt. Tapeeti sealt maha kakutud polnud, aga salakavalalt värvi vahetanud oli see sein sealt küll. Siis muidugi vanast värvikogusest ei piisanud (mis ma ükskord valmistoonituna ostsin, sest keegi oli toonida lasknud ja siis välja ostmata jätnud), suuremat kogust ostma minnes aga selgus, et valisime uue värvi ka. Poes tundus täitsa kena, seinas aga paraku hoopis teistsugune. Nojah, mis seal ikka 🙂 Vähemalt värvida mulle meeldib.
Kahjuks otsustasid lapsed riburadapidi jälle haigeks jääda, seega on värviprojektide teostus ikkagi natuke nadi.
Seega minu plaanid märtsiks oleks
1. trepikoda ja tuulekoda värvida
2. Diivanikate ikkagi valmis õmmelda
3. Vähemalt 1 uks ära värvida (kummuti valget värvi jäi üle).
Raamatutest võiks Praktilise perenaise sarjast 2. raamat (üldpuhastus) ja 3. raamatu (rahateema ja kokkuhoid) läbi lugeda, laenasin mõlemad raamatukogust, sest arvasin, et enamus teemat tuleb ehk tuttav ette või siis pole päris minu teema, seega on hea laenutada ja head juhised välja kirjutada. Lk 106 juba oligi 1 asi, mida ma ei teadnud peast! Nii et laenutus tasus ära, sest PET-koodid (milliseid plaste võib hiljem uuesti söögi/joogi ümber kasutada ja milliseid kindlasti mitte) tundusid huvitavad ja raamatud pole mul ajapuudusel üldsegi veel läbi. Raamatuväliselt ehk siis internetist saab neist plastikukoodidest aimu siit.
Mul on muidu üks suur kaustik, ilusa pildiga, kuhu ma üles kirjutan need ägedad asjad, mis internetis või mõnes raamatus (nt. ülalmainitud Perenaises) mulle vastu tulevad ja tunduvad meelespidamist väärt. Et ma arvutit päris iga päev ei kasuta, on hea, kui ideed on kuskil paberil kirjas ja neid saab aegajalt lehitseda ja praktiseerida. Alates siis letšoretseptist kuni naljakate asjadeni – Freezer friendly banana bread, Kadri empaatide leht , frou-frou 
stiilis seeliku tegemise õpetus (mis seisneb peamiselt selles, et paned otsingusse frou-frou skirt ja otsinguga leitavate piltide peale vaadates saad enam-vähem aru, kuidas need tehtud on: A-lõikeline alusseelik, mille külge on õmmeldud eraldi krousitud kihid), Katwise stiilis mantlid jne.
Mõte on selles, et vanasti panin palju asju arvutis bookmarkidesse, sest need olid niiii ägedad. Ja sellega asi piirdus… Ühel hetkel taipasin, et järjehoidja lisamise järel – isegi kui neid murdosa servaribal nähtavale jätta – ei vaata ma neid ägedaid asju enam kunagi, sest uusi ägedaid asju tuleb peale. Mõnikord lausa tahtsingi tagantjärgi vaadata mõnda lehte, aga siis oli näiteks internet need sealt mujale kolinud ja jälitada polnudki niisama lihtne. Nüüd ma siis kirjutan huvitavad asjad üles ja lisan oluliselt harvem neid endale lihtsalt järjehoidjatesse. Aga vähemalt on koht, kuhu saab katsetamise käigus juurde märkida, et piparmündikastme tegemisel peab järgmisel korral rohkem panema seda või vähem toda. Õnneks läheb mu mälu järjest paremaks.
Siis juhtus selline tore asi, et mul käis külas refleksoloog – üks armas tore naine, kellega koos me vanasti õppisime seda asja 🙂 Eriti toredaks tegi asja see, et lõpuks ometi tegi keegi m u l l e ka refleksot, muidu masseerin ainult ise oma varbaid, mitu korda aastas. Või kui mingi konkreetse asja jaoks vaja on. Aga kui keegi teine teeb, siis see on luksus! Äge. Hakkan ka nüüd rohkem tegema jälle.
Ja märtsiga on veel rohkem lilli näha kui need vabariigi aastapäeval ilmunud 3 õitsvat lumikellukest! Iga kevad olen lillejahti pidanud, kuna eelmised elanikud olid pea kõik lilled likvideerinud ja nüüd on igal aastal järjest rohkem kevadisi rõõmustajaid meil. See teeb tuju kohe heaks, kui sellele mõtlen! Vahepeal ma istutasin nii, et pärast ei ilmunud midagi nähtavale, mingis foorumis nimetati selliseid hüatsindiistutamisi matusetalitusteks (matad sibulad maha ja ei kohta neid enam kunagi). Loodan, et eelmisel aastal läks paremini ja ehk sel kevadel mõni neist istutatutest mäletab ehk, mida kevadel tegema peab 🙂
Lilledeni!!!
Piparmynditee 