Paat õhtut tagasi juhtus selline lugu, et seoses meie vannitoaehitusplaanidega võttis mees üles osa Tegemata Toa põrandat. No et näha, mis seal all on, kuna nagunii peab seda ümber tegema. Halva üllatusena selgus, et eelmised elanikud olid põrandalaudade alla “soojustuseks” oma sodi pannud. No umbes nagu keegi oleks sõbra ehitama appi kutsunud ja sõber tahtis enda meelest nalja teha. Või mina ei tea, mismoodi seda veel selgitada, olid nad tahtnud prügikasti sisu tühjendada sinna põranda alla?
Igatahes tuli meile seal vastu umbes 10 mitmesugust maksofleksipudelit, traati, klaasikilde, lambipirne, hulga mukaltini, aspiriini ja sinepiplaastrilehti, üks filmirull, maniküürikomplekt, vanad prillid, poekilekotid.. ja muu selline sodi. Kõige õõvastavam oli see, et üks erinevatest pirnidest oli katkine elavhõbedat sisaldav/sisaldanud säästupirn.
Tuju oli täiega rikutud. Mis mõttes keegi omale kodu ehitades SELLISEID asju põranda alla peidab, et elavhõbedamürgitust garanteerida või? Me võtsime ju ainult ruutmeetri umbes lahti, minetea, mis seal veel on.. Eriti ei lohuta, et me seal toas eriti “elanud” pole, et aurud on lahkunud – võibolla – pööningule näiteks. Ma loodan küll, et läbi katuse välja tegelikult.
Aga jah, prügikastiga oli vanasti inimestel vist ikka suur mure, ei raatsinud nad ära visata üksikuks jäänud suusasaapaid (leidsime koos klaasikildude ja riietega pööningult), vanu tühje kreemipurke (leidsime kilekotti pakituna koos muu prügiga saunaAHJUST), teekanne (keldrist riiulite alt, 6 erineval moel katkist eri serviisidest/plekist) jne. Ja mina vahetasin siia kolides prügikasti väiksemaks, sest meil ei saa prügikast täis!
Samas paneelmajas elades oli meie nelja aasta tagune olmeprügi tasu kõvasti kõrgem, kuna kogu maja elanikele lisandusid teised linnakodanikud, kes ilusate autodega konteineri juurde sõitsid ja oma 3-5 suurt musta prügikotti tuimalt meie maja konteinerisse laadisid. Praegune 3-4 euri kvartalis prügi eest maksta tundub selle kõrval ikka rõõmsalt vähe 🙂
Jaa, me sorteerime, paber vanapaberiks või põletuseks mu vanematele, pakend pakendikotti, mis maja eest minema viiakse (See on linnas küll hästi korraldatud!), kompost õue, mõni üksik klaas ka pakendikotti, munakarbid-munakoored kanadele tagasi, lasteriided-mänguasjad ringlusesse, patareid-pirnid poodi tagasi.. järele jääbki olmeprügi, mida on vähe. Isegi need imelikud asjad, mis kuskilt remondi käigus välja sulavad, ei tee meie prügikasti õnneks servani täis. Aga ikkagi on paha tunne, kui elavhõbedaga nii ringi käiakse. Või olen ma ainus, kelle peres ja suguvõsas sellist keemiat peljatakse?
Paremaid elamusi ka siia lõpetuseks – eile sattus Nooremale Pojale füsioteraapia praktikant, kes oli meessoost! Nii hea meel oli mul, et noormehed ka sellist ala õpivad ja lastega tegelevasse asutusse praktikale tulla julgevad. Mina jälgisin huviga, kuidas ta mu pojaga võimles ja poiss ise lasi ka endaga peaaegu kõike teha, kuni lõpuks ära väsis ja teist võimlemas olnud last jälgima hakkas, nii et keskendumisvõime peale esimest 30 minutit hajuma kippus. Tavaliselt ongi füsioteraapia 30 minutit, siis ta nii unistama ei kipu, pigem ikka nalja tegema.
Kuna me nii palju aastaid võimlemas oleme käinud – nii BabySportis kui lastekliinikus, oleme erinevate praktikantidega kokku puutunud mitmeid kordi. Enamus on väga püüdlikud, aga kuna praktikat on alles vähe olnud, siis väga ettevaatlikud ja õrnad. Teiseks on lastega vaja juurde natuke lastepsühholoogiat – seda ma ei tea, palju nad koolis õpivad. Beebiga kontakti loomine on hulka keerulisem kui täiskasvanuga ja kui 3-aastasele öelda, et keskendu nüüd rohkem, ei pruugi see ‘keskendu’-sõna ka lapsele midagi tähendada, paremast-vasakust ja värvide erinevusest ei saa jälle 1-2-aastased midagi aru (enamasti).
Meile on õnneks palju oskajaid sattunud, igaühe käest saab midagi õppida. Aga me ilmselt jääme seal veel aastateks käima, kuna poja asjad on nagu nad on ja ma suudan enamasti selle üle tänulik olla, et ta ise püsti saab, jookseb ja liigub, sest laste tserebraalparalüüsiga on hullemaidki variante. Aga ikka tuleb hetki, kus on raske leppida sellega, et tal selleks eluks on valitud selline tee. Kohati tundub lootusetu, et see (kasvõi iseenesest) üle ei lähe, mis sest, et me näeme nii palju vaeva… Aga praegu on vähemalt tema rõõmus ja rahulik, isegi kui iga ta samm on selline, et ta võib kukkuda ja ennast valusasti ära lüüa. Siis tundub eriti naeruväärne, et minu jaoks see suurem probleem on kui tema jaoks. Mind on lohutatud, et veel paar aastat ja umbes 6-aastasena hakkab see võimlemise abil saavutatav tulemus last ennast ka huvitama. Aga praegu see kõik teda psühholoogiliselt nii palju ei sega, ta on ikka lapselikult õnnelik, rahulik ja tore laps, eluga igati rahul, kui just parajasti lasteaeda minema ei pea! 🙂
Piparmynditee 