Lugesin Reeda blogist koduõppimise teemat ja poiste raamatulugemist. Tuli kohe häid raamatuid pähe, mida meil Suur Vend 7-9-aastasena lugeda on armastanud.
Raamatute teemal soovitaks kõigile Kristiina Kassi raamatuid – Samueli võlupadi, Kasper ja viis tarka kassi, Käru-Kaarel jne. Osa neist on mingil aastal vist kohustuslikus kirjanduses ka, aga ma ei mäleta enam, missugused, kuna meil on kooliskäijaid 3.
Siis on väga mõnusad kogupereraamatud Piret Raua “Sanna ja salakütid“, “Printsess Luluu ja härra Kere“, “Ernesto küülikud“, neid oli selles sarjas veel, aga kõik ei tule meelde, kõiki meil kodus pole ka.
Meie 9-aastasele poisile meeldivad Eragoni raamatud – teemaks poiss ja lohe, haldjad ja seiklused, umbes Harry Potteri paksused raamatud ja natuke arusaadavamad kui Sõrmuste isanda ja Pratchetti Kettamaailma sari, mis tal ka juba loetud on.
Siis tervele meie perele meeldis veel Septimus Heapi sari – praeguseks 5 raamatut eesti keeles, peategelaseks ka poisid ja üks tüdruk, nende seiklused, üks lohe, natuke Rawikunsti ja Wõlukunsti 🙂
C.S Lewise “Narnia lood”, kõik 7 raamatut, kui huvi on.
Luc Bessoni Arturi lood – neid on meil ainult 2 raamatut.
Serge Brussolo “Peggy Sue ja vaimud” sari – 3 raamatut.
Mikä Keräneni raamatud – neid on tasapisi kogunenud, lihtne haarav lugemine nii lastele kui täiskasvanutele.
Palju igasugu üksikuid raamatuid ka, mille viimastel lehekülgedel jääb tunne, et kohe järgneb midagi, aga … pole veel näha. Ega täishinnaga väga soetada ei jaksa ka neid, nii et hangime pigem lemmikumad. Raamatukogud on ju rahakotile kasulikud 🙂
Vanim tütar on rohkem ulme ja luule fänn, tema tõttu on meil palju noortekaid – alates Videvikust kuni muude vampiirikate/haldjate/muude ristandite-sugulaste teemad. Enamus on siiski eesti keeles, paar tükki rootsi keeles (kuna ägedate piltidega koomiksiraamatud olid ja mulle meeldisid) ja mõned inglise keeles raamatu kujul, palju ingliskeelseid ka pdf’idena, kuna neid on nii lihtne säilitada nii! Üldiselt Vanim Laps vist enam neid suurt ei loe, kuna gümnaasiumis kulub aeg muudele asjadele, vahepeal isegi õppimisele.
Kuna e-lugerid on minu meelest meil siin liiga kallid, tõmbasin internetist tasuta Kindle ja sellega koos ka palju igasugu tasuta e-raamatuid Amazonist. Amazon vist ise pakubki tasuta Kindle’it nii arvutile kui väiksematele ekraanidega vidinatele. Igatahes on mul kogunenud natuke liiga palju e-raamatuid, välja lööb see eestlaslik krabamismentaliteet vist, et “kui on tasuta, võta igaks juhuks ikka, isegi kui kohe ei loe!” Mõned üksikud e-raamatud olen lemmik-kirjutajatelt ostnud ka, eelistan ikka paberil raamatuid. Samas kui kohaletulek nõuab postikulu ja mõnikord ka tollimaksu maksmist kümne-kahekümne euro eest lisaks raamatute hinnale, eelistan ikkagi kiiremalt lugema hakata ja hangin hädaga elektroonilise variandi.
Elektrooniliste raamatute miinused on veel see, et ise peab arvutis istuma ja see on tüütu! Teiseks ei saa panna järjehoidjaid – mina kasutan näiteks armsaid sünnipäevakaarte või pisikesi laste joonistusi vms järjehoidjatena Oluliste Kohtade peal raamatu vahel, s.t. neid võib olla ju raamatus mitu. Elektroonilised variandid jätavad reeglina meelde selle lehekülje, kus pooleli jäid ja ongi kõik. Ei mingit järjehoidmist, teksti või lehekülje märkimist!
Ja seda head tunnet aias pingil või trepi ees raamatut lugedes, kuni vankris mõni pisike magama jääb, seda ka ei saa elektrooniliselt, aga no mis seal ikka. Suurem osa neid raamatuid, mida ikka ja jälle üle loen, on mul ikkagi päris. Ja need, mida ma üle ei loe, annan edasi, taaskasutusgruppe ja tuttavaid ikka leidub, hädaga olen ka raamatukokku viinud.
Aga kust see raamatulugemise aeg tuleb, mõtleb mõni?
Üle 10 aasta telekavabadust on meile päris palju aega andnud. 🙂
Ahjaa, eelmine natuke maniakaalne raamatuteemaline postitus oli siin.
Piparmynditee 