Käisime kanuutamas, nagu meil iga kevad plaanis on – üks Mu Kalli sõpradest organiseerib ja seltskond on juba aastaid umbes sama. Igal aastal on küll neid ka, kes on uued näod ja mõned vanadest jätavad vahele ka, kui aeg ei klapi. Mina olen väikeste kõrvalt mõned aastad vahele jäänud, aga viimased paar aastat ikka käinud. Eelmisel aastal käisime Lätis Koiva jõel ja sel aastal jälle kord Ahja jõel.
Uskumatu, kuidas me nii mitu korda oleme käinud ja mul ikkagi ei tule kodus varustust valides meelde, et hea oleks võtta midagi kanuusse istumise alla – näiteks need sauna istumisalused (mitte puust, vaid sellest matkamattide materjalist), rätik ja kindad on viimastel kordadel õnneks meeles olnud. Kõige rohkem häirib tegelt see, et jalad hakkavad põlve juurest valutama, kui istuda rististes tasakaalu hoidmiseks. Esipink on tavaliselt mulle natuke lai ja kanuuga manööverdades ühte ja teise külge kaldudes on ju hea tasakaalu hoida, nii et lõpuks on põlve kõrvalt väljaspoolt jalad sinised. Ja nii iga aasta. Võibolla aitaks paksemad püksid, aga mulle meeldivad just sellised, mis kergelt ära kuivavad, kui peaks midagi erakordset juhtuma või kärestikus vett pisut sisse lendama. Iga aasta me ümber läinud pole, aga iial ei või ju teada. 🙂
Kui on väga sooja ilma oodata, siis need near-waterid on head janukustutajad, võibolla Värska oleks ka, kui gaasiga asjad vastumeelsed pole. Meil paraku kipub vesi ununema seljakotiga korraldaja autosse või üldse koju. Oma asju seljakotiga kanuusse me ka tavaliselt ei vea, Lätis kanuutades olid küll kaasas, prügikott kenasti ümber, aga vaja tegelikult ei läinud. Korraldaja on muidugi igasugu lugusid rääkinud, kuidas inimesed oma passe ja telefone jõepõhjast otsivad. Mina oma isikut tõendavate dokumentidega nii suurt kokkukuuluvust ei tunne, et jõe peal nendeta olla ei tahaks. Aga ilmselt on Eesti inimesed umbusklikud, eriti autovõtmete ja rahakottide asjus.
Kinnastest veel niipalju, et ostsin kunagi ammu breigitrennide ajal kasutatult nahast kindad, millel on näpuotsad lahtised ja käivad käeselja pealt krõpsuga kinni. See, kes neid pakkus, oli need korvpallitrenni jaoks endale ostnud. Mina kasutasin hundirataste tegemiseks murul (ei pea klaasikildude pärast muretsema), seikluspargis käte säästmiseks, kogu aeg sõidan nendega rattaga ja kanuus sobivad ka väga hästi. Multifunktsionaalsed kindad 🙂
Ilma kinnasteta saab tegelikult ka, talvesõrmikutega saab tegelikult ka, töökinnastega saab tegelikult ka. Päikseprillideta saab ka, aga kui need väga vajalikud tunduvad, siis peaks pikka paelaga kukla tagant läbi käima, muidu pealaele lükatuna kipuvad puuoksad neid kaasa haarama. Või raudteetunnelid (harvem). Mõnikord on oksad üldse väga silmatorkamishuvilised ja toomingaõied suruvad end möödujatele näkku, seekord ka. Magusalõhnalised ehmatajad. Sel aastal oli varsakabjahooaeg ka täies hoos, liivakivikaljud pääsukeseaugulised ja vahepeal isegi kahju, et fotokat kaasas polnud. Aga meil pole lihtsalt allvee-fotokat.
Aga nüüd on töönädal jälle käes, tunnikontrollid ootavad, maasikapeenar on lõpuni kaevamata ja ootab juba kannatamatult, sest teises aiaservas maasikad juba õitsevad ja siis ei tohi neid vist enam liigutada.
Seina peal olevad laste tunniplaanid, trenniplaanid, mis-kell-keegi-mis-päeval-koju-jõuab plaanid hakkavad juba kasutuks muutuma kõigi nende erakorraliste spordipäevade, väljasõitude, ekskursioonide, õppekäikude ja muuseumikülastuste tõttu. Nii et suvi on siis ikkagi tulemas, kui maikuu 2 viimast keerulist nädalat kooliraamatukogust laenutatud raamatute otsinguga läbi saavad.
Ja PisiPiiga nõuab õue, nukud näpus. Neid on ainult õueminekuks vaja, sest õues on juba hoopis koeri ja kasse vaja ning autosid vaadata. Pisikesele Piigale ei tule vist meeldegi, et seesama õuemineku-nuku teda eile õhtul magama minnes lõi. Kuri nuku, ütles Piiga. Lõi mind!! Soovitasin nuku voodi jalutsisse mõmmi kõrvale tõsta, sest see mõmmi hoidis tal ka mingil õhtul käest kinni ja lahti ei lasknud. Piiga oli kahjurõõmsalt nõus nuku mõmmile andma, las hoiavad siis käest kinni. 🙂
Piparmynditee 