Pannkoogid rabarberiga (soovijatele lehmapiimata)

Kuigi pannkoogid on klaasi külma piimaga väga head, on meil siin üks kaseiinitalumatu, kes lehmapiimatooteid oma piimatalumatuse tõttu süüa ei saa.  Siis teemegi pannkooke sojapiimaga. Kuigi olen siin varemgi pannkookide teemal kirjutanud, siis kevadised rabarberipannkoogid on nii head, et neist peab eraldi kirjutama kohe.

Alustuseks siis nagu ikka sega muna suhkruga, lisa jahu, sojapiima, vett ja teelusikatäis soodat. Kogused? Hmm, ma teen alati silma järgi, alustades kahest munast ja lisades kuhja suhkrut, siis mingi koguse jahu, siis sojapiima, siis jälle jahu, siis vett, sooda ka, kui meelde tuleb, et rabarberitükkidega paremini kohev jääks. Tavalistele pannkookidele ma soodat ei pane. Nii et koguseid ma kahjuks ei oska öelda, aga piisavalt, et tervele perele jätkuks.

Rabarber tuleb ka vahepeal ära koorida või lasta lastel koorida, 7 sööja kohta kulus täna 2 keskmist rabarbrivart, mille meie 9-aastane seni ära kooris, kuni mina kausist mööda läinud tainaga pedagoogilist vestlust pidasin, et ta nii ei pritsiks. Pisike Piiga tahtis ka väga aidata, nii et tema oli venna kõrval ametis rabarberikoore mälumisega. Eks pärast komposteerubki paremini.

Igatahes tuleb rabarber tükeldada mitte ainult viiludeks, vaid ka pikkupidi kaheks või kolmeks enne viilutamist, et liiga suured kamakad ei jääks, muidu meie taignasegaja koliseb pahaselt ja pannile tõsta on ka keerulisem suurte tükkide puhul.

Kui tainas tundub paras, siis ruttu praadima, kui liiga paks on, saab uuesti piima/vett lisada. Kui see tainas pannile liiga paksult jääb, siis ei küpse seest nii kärmelt ära ja esimesi pannkooke hammustades võib poolpaks tainas kurbade rabarberitükkide vahelt vastu hakata, nii et eelista vedelamat tainast.

Meie Suur Tütar väga magusaid asju ei armasta, v.a. šokolaad ja muud maiustused, pannkooke ta tavaliselt suurt ei söö, aga hapude tükkidega koogid maitsesid talle küll. Samas kui oled just magusalembene, võid vabalt endale sobiva koguse suhkrut panna rabarbri hapule tasakaaluks. Alati võib ka moosi lisada, tükkidest hoolimata.

Aga jah, hea on esimesi valminud kooke maitsta, siis saab vajadusel retsepti kohendada.

Üle jäänud sojapiimaga saab edukalt hommikuputru teha, või näiteks tähekestega piimasuppi. Kuna meie piimatalumatu koolis piimasuppe juba aastaid saanud pole, on makaroni-piimasupp selline hõrgutis, hihii! 🙂 Piimakisselli ma talle sellest teinud pole, kardan, et võib sõltuvust tekitada magusaarmastajal lapsukesel 🙂 Aga ma ise panen kohvi peale ikka tavalist piima, sojapiim jätab minu jaoks võõra maitse. Hapukoort püüdsin Trennitüdrukule ka alguses kookospiimast ja õunaäädikast kokku segada, tuli isegi “hapukoorelaadne toode”, aga tal oli tol hetkel hapukoore  õige maitse nii selgelt meeles, et rohkem me seda asendustoodet talle ei teinud.

Piimavaba vahukoor on ju ka olemas ja mitte see pihustusballoonis keemiapomm, vaid vahustatud munavalge 🙂 Isegi konsistents on üsna sarnane, kreemitaoline ja vahuline, paremini töötab vist tuhksuhkruga, aga meie oleme tavalise suhkruga ka teinud.

Jäätis ilma piimata? Ülilihtne – viiluta paar banaani, pane tunnikeseks sügavkülma ja siis võta välja ning vahusta! Retsept Ragnelt. Kokkuhoidlik ja tervislik!

Head roosade tükkidega pannkookide isu!