Veel ei ole nii kuum, et ainult õhtul midagi teha saaks, aga õhtud on jalutamiseks ja rattasõiduks väga head, et kindlustada valgest aknatagusest hoolimata head ööund.
Meie pere paar väiksemat magavad küll eri tubades, aga kui õhtul pimedaks ei lähe, on järjest raskem neid kell 9 magama saada. Mingi hetk hakkab küll suvi peale ja ka koolilapsed saavad kauem üleval olla, aga praeguseni kehtis kella 9 taks kõigile, v.a. Vanim. Kuna Trennitüdruk oma tuppa kuhjade kaupa raamatuid juurde tassib ( näiteks neli 600+ leheküljelist raamatut on täiesti kuhi minu jaoks!), siis kahtlustan, et tema magamisaeg lükkub temapoolse panuse tõttu kella 22 kanti edasi. Kauem ei saa, sest siis hakkab tema rotil aktiivne aeg ja siis pole enam võimalik magama jääda.
Nii hakkasimegi õhtuti (2030-2050 algusajaga) kärutamas käima. Kui ei saja, on hea panna nukukärru nuku ja nukuvankrisse karu, kumbagi lükkab siis üks laps ja tiir ümber ümbruskonna võib alata! Kumbki lastest kärutas oma käru ise, mina ainult vaatasin, et saaks üle äärekividest, ei kalduks liiga kõnnitee autode-poolsesse serva, lisaks aitasin vaadata siile, seatigusid, mööduvaid politseiautosid ja kanalisatsioonikaevureste, millest sai sisse vaadata, kas põhjas on vesi või ei. See üks kaev, mille põhjas vett ei paistnud, tekitas lastele iga kord pettumust. Aga nad ei väsi seda iga kord üle uurimast!
Ühe maja aknast vaatasid meid ükskord kolm kassi. Vaatasid, pilgutasid silmi, üks keeras ka pead, aga muidu istusid nagu raidkujud ja vaatasid meid pisut etteheitva näoga. Nüüd vaatame iga kord sinna aknasse, aga kassid on hiliskevade puhul vist rohkem hõivatud oma asjadega ja neid pole enam näha olnud.
Naabrite majast väljuvad aga õhtuti nahkhiired ja tiirutavad sisse-välja nende akna kohal olevast katuseräästaaugust. Tund peale päikeseloojangut ilmuvad nad tavaliselt välja igal pool (meenutus varasemast nahkhiireuurijaelust), siis on sääskede tihedus ka kõige suurem. Mida hilisemaks läheb kellaaeg, seda vähem on sääski ja lõpuks seda valgemaks hakkab minema, siis lähevad ka nahkhiired ära magama, peale kella 3-4 hommikul ei ole neid peaaegu kuskil enam näha.
Kuuvalgetel öödel on neid ka vähem näha, kuna oht mõne kaku roaks langeda on kuuvalges suurem, aga üldiselt saab neid hästi vaadelda Emajõe ääres. Kui on kaasas võimas taskulamp, saab ka mujal järvede ääres jälgida, aga veekogu juurde ilmuvad nad tavaliselt hiljem, kui pesa ümber pool tundi tiirutamist on tehtud ja kõht pikemaks reisiks täis söödud.
Kelle aia naabruses pesitsevad nahkhiired, saavad seega arvestada igaõhtuste sääsehävitajatega. Kui pole kindel, kas neid kuskil läheduses lendab, võib õhtuti kella 2230-23 paiku aknast välja vaadata taeva suunas, siis on neid iga natukese aja tagant tiirutamas näha küll. Lindude lennutiirud on kõrgemal ja sujuvamad, nahkhiired alumistes kihtides (natuke madalamal ja natuke kõrgemal meie 2.korruse aknast), aga palju äkilisema, pisut nagu laperdava lennuga ja hiirvaiksed, kuna neil pole ju sulgi ega ka sulgede tekitavat kahinat. Nahk, mis neid varvaste vahel lendamiseks on, on hästi õhuke ja pingul, nad saavad kenasti igasuguseid äkilisi ööliblikate ja mardikate tabamise manöövreid teha.
Osa liike lendavad kõrgemal ka, näiteks Eesti suurima tiibade siruulatusega suurvidevlane, aga mujal kui jõe kohal ma teda kuulnud pole. See meie Tammelinna-majadevaheline on tõenäoliselt põhja-nahkhiir, selliseid on Tartu Raeplatsi kandis inimestel aknast sissegi lennanud, sest nad on tõesti hästi levinud meil. Emajõe peal lendajad on tiigilendlased, veelendlased ja erinevad kääbusnahkhiired, kes pesitsevad tõenäoliselt paplialleedes. Kääbusnahkhiirte kehapikkus peast sabani on täiskasvanuna umbes 3 cm, tõsiselt tillukesed tegelased, aga väledamad kui hämarikus lendavad liblikad! 🙂
Ja valge pearäti peale nad tegelikult kohale ei lenda, et inimesi peast hammustada, õelad silmad välkumas, vaid valguse või valge peakatte peale lendavad kohale putukad ja siis tulevadki neid putukaid noppima nahkhiired. Nii et muretsemiseks pole põhjust, vastu pead nad ei lenda, neil on selleks liiga hea kajalokatsioon.
Kõva vihmaga ja tugeva tuulega nahkhiired ei lenda, sest putukad on peidus. Samas olen mõnikord jõe kohal silla all näinud, kuidas 5-10 minutit nahkhiired aktiivselt lendavad-toituvad ja siis mõneks ajaks puhkama istuvad silla alla, pea alaspidi. Suurkõrvad muide panevad oma suured kõrvad pikema puhkeasendi ajaks kaenla alla! Väga kaval, siis ei astu ükski kõrval talvituv elevant neile kõrva peale. 🙂
Aga muidu on nahkhiired meil looduskaitse all. Verd nad ei ime, inimesi ei hirmuta, söövad sääski ja teisi putukaid ja on muidu paid. Juulis käivad pojad nendega algul kaasas, kuna sünnivad karvutuna ja peavad sooja hoidmiseks emme kasuka küljes rippuma. Kui juba natuke karva on kasvanud ja suudavad kehatemperatuuri püsivamana hoida, jäävad noored pojad gängide kaupa “lasteaeda” ja emad käivad neid siis isiklike söögikordade vahel imetamas. Siis augusti alguses hakkavad pojakesed juba iseseisvat lendu harjutama ja sügise poole, kui temperatuur üle 8 kraadi ei tõuse, lendavad mitmedki liigid meilt soojematele aladele talvituma. Osa siiski talvituvad ka, neid ei tohi üles ajada, muidu hukkuvad, kuna ärkamine on liiga energiamahukas ja äratushetkel ei pruugi putukaid saadaval olla. 😦
Ah jaa, pildistamise ajal on neil tihti suu lahti ja hambad irevil, need tohutud millimeetri pikkused hambakesed, aga need pole mitte pildistaja näpu küljestrebimiseks! Suu on lahti hoopis ultraheli väljasaatmiseks, et ruumis orienteeruda.
Eesti nahkhiirte pilte ja tõsisemat juttu leiad päris nahkhiirtelehelt.
Nii et jah, mõnusaid õhtusi jalutuskäike ja nahkhiirte vaatlusi, kuni õhtud viimasteks ujumiskäikudeks ära ei kulu!
Piparmynditee 