Kui laps sünnib Hoopis Teisel Kuul

Sattusin lugema Mammuvarvaste blogist Kadi mütsitegu enneaegsetele. Nii armas ettevõtmine!

Tuli meelde 4 aastat tagasi külm veebruar neonatoloogia osakonnas, enne seda jaanuar sünnituseelses osakonnas (pead ei pidanudki too kuu pesema, kuna haigla ülimalt tasakaalustatud menüü ei tekitanud ilmselt piisavalt rasu!) ja märtsi keskpaik, kui lõpuks koju saime ja koju JÄIME. Sest enneaegsete puhul võib ju ennegi korraks koju saada, kui hästi läheb, aga siis last elustades tagasi haigla poole kihutada on üks jubedamaid ajahetki minu elust.

Sain teada, mida tähendab verejooks raseduse ajal. Mida teha, kui ainuke lause, mis nii internetis kui Libero-raamatutes vastu tuleb, on “helepunase vere eritumisel pöördu kiiresti arsti poole” ? MIS siis edasi saab? Elab, sureb? Kas ma oleks saanud midagi teisiti teha täna hommikul????

Pöördud EMO-sse ja seal öeldakse, et naistenõuandla on praegu veel avatud pool tundi, minge sinna valvearstile elavasse järjekorda. Küsisin, kas ma kuidagi otse sinna minna ei saa, kas ma tõesti pean veel väärtuslikku aega raiskama ümber maja kõndimisele ja teisest uksest sisenemisele? Ei, siit ei saa [mis sellest, et see on meil siinsamas kohal ülemisel korrusel]. Keerasin nuttes ringi ja registratuuritädi, nähes mu ülevalt alla põlvini veriseid teksasid, halastas siiski mu peale ja lubas mu liftiga üles viia.

Läbivaatuse tuba. Üks õde lohutab: ärge muretsege, kui 11 nädal ära katkeb, pole see üldse nii hull, kui 20.nädala paiku, kui juba liigutusi ka olete tundnud. Kuidas?? Kuidas nii?? Ma olen ju 4 aastat seda last oodanud, tohutus eufoorias olnud tema saabumisest teada saades ja keegi ütleb, et “pole midagi, kui praegu ära katkeb”??

Aga süda lööb ja lapsega on kõik korras, ütles Kirss. Varsti kohtume!

????? Mismoodi varsti, küsisin mina kahtlustavalt. No sünnitusel näeme, ütles Kirss. Oh, ta ei mõelnudki, et ma tulen kohe uuesti sama õudse teemaga. Kergendus.

Verejooks -> lamamisrežiim haiglas ja  siis paari päevaga jäi verejooks järgi ja sain koju. Midagi teha ei tohtinud, oma lapsi sülle võtta, koristada, tõsta, pingutada.. Püüdsin. Kuni 3 nädalat hiljem käisin õega poes ja ostsin endale uue padja. Imekerge. Õde tegi veel nalja, et las ma tassin ise su rasket patja, naersin ja ütlesin, et selle paarisaja grammiga saan ehk ise hakkama.

Kuni autosse istudes tundsin, et uus verejooks on hakanud. Jälle haiglas, jälle kodus “diivaniema elu elades”, nagu tabavalt märkis üks tuttav emme, kes samamoodi ära-tee-midagi,muidu-hakkab-sünnitus-režiimil lamama pidi.

27.nädal. Öösel tulid veed. No mitte kõik, aga parajad peotäied, et haiglasse pöörduda. 27 nädal pole ellujäämine üldse sama tõenäosusprotsendiga kui 38+ sünnitama minnes. 😦

Ma isegi ei teadnud, mis see väljend “enneaegne laps” tähendab muus kui kirjanduslikus mõttes. Mis tal selleks ajaks arenenud on, mis mitte. Kas elab sünnituse üle või mitte. Aga ta ei plaaninud sündida veel, kuigi kopse ettevalmistava süsti sai, sest seda tehakse kõigile enne 33.nädalat sündivatele lapsukestele. 33.nädalast alates hakkab lapse organism juba ise sünniks valmistuma ja tema kopsukude ei kleepu hapnikuga kokkupuutel enam kokku.

Meie laps oli siis koos minuga sünnituseelses osakonnas, kus iga päeva hommik algas vereproovi võtmisega, et saada vastus küsimusele “kas olukord on läinud halvemaks ja peab sünnituse esile kutsuma”. Õnneks oli ta end kenasti peaseisu keeranud enne vete “tilkuma hakkamist”, oli loota, et saan ise sünnitada, mitte keisrinnaks. Lootsin, et sünnitus tuleb võimalikult rahulik ja tore, sest olin lugenud ühte sünnituslugu, kus enneaegse sünd oli suht kiire ja ema jaoks suhteliselt märkamatu. Hohohoo, mis vale eeldus ühe sünnitusloo lugemise peale!

31.nädala lõpuks olime ikka veel haiglas, mina ja kõhutita. Ei mingit sünnitust kuskil, aga pidevalt tuli lootevett, iga nädal tehti paar ultraheli, et vaadata, kuidas tal elu läheb seal, kas veri mööda nabanööri ikka liigub õiges suunas, mõõdeti lootevee taset… Mis peaks olema 20 kandis kuskil. Meil oli ühel hommikul lugu, kus ultrahelitädi ütles oma protokollimeisritädile, et pane kirja, et vett ei ole. Aaa, ei, nüüd pissis, lootevee aste 2!

32.nädala saabumise puhul kutsuti ta ikkagi esile, kuna ta liigutas väga harva. Korra ööpäevas või nii. Kui ma ilusti palusin. Mõtlesin, et ehk on see sellest, et vett pole ja tal on seal ebamugav, aga arst ütles, et pigem on veeõhupalli puudumisel kõik liigutused just paremini tunda.

Igatahes lapsuke ise sai ka aru, et see tähtis kuupäeva valimise hetk on saabunud ja otsustas ise öösel tulema hakata, kuna oli teada, et hommikul peab nagunii tulema. Seega – öösel lugesin valude vahesid, püüdsin magada, aga ei saanud, palavik tuli ka ja hommikuks olin väsinud, magamata ja lapsuke leidis, et ta ikka ei tule ise.

Minu kõige pikem sünnitus!  Kestis hommikul umbes 9st õhtul kella 17ni! Ei mingit jälge minu plaanist (söön hommikusöögi ära, sünnitan, siis söön lõunat ja elu läheb lepase reega edasi), hoopis teistmoodi oli kõik. Aga lapsuke oli kohutavalt tubli ja sündis ise, maandus korraks mulle rinnale ja siis viidi neonatode elu elama.

Järgnes poolteist kuud keerulist elu lastehaiglas, mida ma seni ettegi kujutada ei osanud. Öösel kindlal kellaajal taarus zombi-emade kolonn kööki külmkappide juurde piima soendama, siis lapsi toitma ja mähet vahetama, siis uuesti piima lüpsma, korraks magama, kahe tunni pärast jälle kõik otsast peale. Päeval muidugi ka, iga 3 tunni tagant. Ja õhtusöök emadele oli haiglas kell 1645. Kas teie peate sellise ajahulgaga  järgmise hommikusöögini vastu?

Aga lapsed kasvasid. Mõned said lausa emadega samasse palatisse! Mõned said hingamismonitorist vabaks!! Mõned said KOJU!

Mõned said ka vereülekandeid. Või rohtu, palju rohtu. Mõned proovisid rinnaga toita, mõni arst isegi julgustas ja kiitis selle eest, mõni arst hoiatas, et siis enne jõule välja ei saa. Meiegi saime lõpuks palatisse koos sooja voodiga, sest lapsuke kosus. Palusin oma õel teki teha, mis oleks täpselt paras – näiteks 15-tollise läptopi kaane suurune tekk sobiks hästi. Õde aga tegi palju suurema teki, 17-tollise läptopi kaane järgi vist… Et küll Pisi kasvab! Vangutasin kahtlustavalt pead, aga ta kasvaski. Kasvas korraks nii hoolega, et sattus sellest peaaegu kooma ega suutnud enam ärgata. Ükskõik, kas vahetada riideid või mähkmeid, ei ärganud ta muuks kui sekundiks. Haiglas selgus, et oli 4 päevaga juurde võtnud kaalus ja seetõttu oli veri lahjemaks jäänud, sest rauavarusid pole enne õiget aega sündinud lapsed jõudnud koguda.  Saime ka vereülekande. Lapsuke kasvas edasi.

Juba selgus, et ta polegi kõige pisem! Kui ta 1,7 kilo pealt 1,5 kiloni alla oli võtnud, siis edasi võttis ta juba juurde, kuigi tasapisi. Meie palati pisikesed piigad sõid juba kenasti rinnast, aga minu lapsuke võttis sellise söömismeetodiga kaalust alla. No kaalud enne söögikorda, kirjutad numbri üles, siis kaalud 10 minutit hiljem ja number on 2 grammi võrra väiksem! Ta võttis raske tööga kaalus alla!! Nutune lugu. 3 last ära imetatud enne seda, imetamine tundub peale kõiki neid aastaid täiesti teostatav asi, aga võta näpust! Imetamisnõustaja ütles, et poisid ongi laisemad. Kratsi ta jalataldu, ära lase magama jääda. Võta müts peast ära, et poleks uinutavalt soe emme ligi. Masseeri lapse peopesa. Hmmm! Ja mina mõtlesin, et peale sündi saab ju asi ainult lihtsamaks minna?!

Aga inimesed olid heegeldanud ja kudunud meile sinna mütse, sokke, tekikesi. Toonud oma piside pisikesi riideid. Jah, ega 44 suurust polnud tegelikult poest saada, mu armas õde õmbles mu lapsele neid pükse, sest poemüüjad ütlesid, et “aga meil pidi üks jakike olema küll, ma tean, üks oli, aga ei tea, kuhu see on jäänud!” Internetist sai osta 1-2-3 eseme kaupa nendelt, kellel ka enneaegsed olid olnud. Aga lõppseis oli selline, et saime haiglast välja 48 cm pikkusena. 10 cm kasvu pooleteise kuuga, võimas!!!

Kui neil on küljes monitorid südame, kopsude töö jälgimiseks, lisaks juhtmed-plaastrid vere hapnikusisalduse mõõtmiseks, mõned kanüülid siin-seal, ega siis ei olegi võimalik pisikest suurt riietada. Hea, kui saab jakikese selga panna, nii et kanüül välja jääb. Kui laps suuremaks saab ja koju saab, on ta peaaegu 50 cm-ne juba, saab neid tavalisi vastsündinu riideid panna oma 2 või 3 kuu vanusele lapsele. Ja nad kasvavad kiiresti, eriti need, kes ei saagi lõpuks rinnapiima, vaid toitesegu.

Meie poisu õppis siiski ära, et kodus süüakse rinnapiima; et luti suhupanek tähendab, et kohe tehakse nõelaga protseduure, ilmselt võetakse jälle vereproovi ja seetõttu on kodus targem lutist keelduda. Ja et alati saab sülle, sest turvatunne sai kanüülide ja emast eemalolemisega küll kannatada, aga kodus taastus sülede abil kenasti. Alati ei pidanud ema süles olema, aitasid ka isa ja suuremad õed+vend.

Vanematena õppisime ära, et kui laps magab, peab veel mitu aastat kuulama, kas ta ikka hingab! Seda ka siis, kui vankriga jalutada ja varjus oleva lapse nägu tooni võrra valet värvi paistis – nagu ühel korral, kui ta meil hingamise kodus keset söömist järgi jättis ja rohkem ei hinganudki, enne kui neonato osakonna õed telefoni teel jalataldu masseerida käskisid tal ja me ta uuesti hingama saime. Teine kord oli hullem.

Aga ta on nüüd saanud suureks toredaks asjalikuks 4-aastaseks! Näeb ja kuuleb, jookseb ja joonistab. Selle kõige juures on tema lonkamine (lihaste ülepinge tõttu) väga väike asi!

Aga teate, inimesed võtavad neid titeasju salaja sealt osakonnast kaasa. Teiste beebide eest – ilusaid pisikesi beebitekke varastati vist korduvalt, mõni käis isegi nendega pärast arsti vastuvõtul seal, aga tagasi ei andnud, mis sellest, et musta markeriga oli NEOnatoloogia peale kirjutatud! Minul olid ka omad lemmiktekid seal, mis hästi sooja andsid ja parasjagu pisikesed olid. Tavalise 110cm-se(?) servaga baikateki sisse oli keeruline nii väikesi panna, v.a. muudesse haigla osakondadesse ajupiltide jm tegema minnes.

Õed rääkisid, et lisaks tekkidele varastati küünekääre, riideid… Osa asju kulusid ka kasutamise käigus, sest nad olid päevade ja kuude kaupa pidevalt kasutuses! Kodus kasvab lapsuke sul suuremaks, mingitest asjadest välja, aga seal tulid peaaegu  iga päev uued tited peale ja vajasid neid!

Sellepärast mul ongi nii hea meel, kui inimesed juurde teevad neid hoole ja armastusega asju sinna.  Need, kes neid vajavad, ei saa neid alati ise teha.