Lastega reis Lätis ja Leedus

Meie oli selle aasta plaanides käia suvel lastega Lätis ja Leedus. Nüüd me siis käisimegi Trennitüdruku soovunelmat teostamas – veepargis ja delfinaariumis. Lisaks veel natuke Läänemerd vaatamas ja merevaigumuuseumis. Ööbimiskohtadeks valisime seekord kämpingud, kuigi aastaid tagasi olime iga suvi telkijad. No ju siis vanadus annab tunda, pealegi peaks viie lapsega suurema telgi laenutama kui kolme lapsega.. Igatahes olid need telkimised vanasti peamiselt muinas-eesti klubiga seotud, aga nüüd klubiliseks tegevuseks enam eriti aega pole.

Autoreisid. Palju paigalistumist, mingil määral lastevahelist nägelemist, pissipeatusi, bensiini ja kohvipause, vastutulevate veoautode loendamine, küpsisepuru istmete vahel, teeremondid…. Tuleb tuttav ette?

Merevaigu liigitus värvide järgi (valget ja tumedat ma poleks varem küll merevaiguks pidanud)

Me alustasime lastega reisimist kunagi ammu Tartu – Saaremaa – Tartu retkedega ja kahe lapsega: viiene ja pisi. Tegelikult käisin ka esimese lapsega bussiga ringi, aga ühe lapsega on see üsna lihtne, ei läinud reisimisena arvesse. Aga kahe lapsega on juba teisiti. Siis mingi hetk olid lapsed juba kaheksane, kolmene ja pisi. Mõned aastad hiljem kolisime sama seltskonnaga aastaks Rootsi ja pärast tagasi, vahepeal päris palju kordi Eestisse külla, nii et laevaga, rongiga ja bussiga reisimine sai päris selgeks.

Nelja lapsega käisime ka Saaremaal, aga kuna meie autos oli 5 kohta, pidime mõne lapse teise autosse sokutama. Hankisime siis lasteistme lisaks oma 5-kohalisse autosse ja nüüd meil ongi 5 kuni 7 kohaline “tavaline auto”. See tähendab, et kui on vaja ka ASJU kuhugi panna, tuleb pikemaks sõiduks juurde laenata katuseboks.

Viiekesi on reisimine üsna sama moodi kui ühe või kahe väikese lapsega – oluline on tegelikult jokkerite arv. Jokkeriks on need lapsed, kelle käike ja tegevusi iial ette ei tea – kes tahab 5 minuti pärast pissile, aga olles bensuka läheduses, keeldub tualetist. Kes tahab nüüd kohe juua, aga viskab siis oma joogitopsi turvatooli ette maha ja keegi selleni ilma turvavööd avamata ei ulatu. Kes ühel hetkel üürgab koleda häälega, et vaja on seda, teist ja kolmandat ja tegelikult 5 minuti pärast peale ülejäänud pereliikmete hulluksajamist lihtsalt magab. No teate küll neid teatud vanuses tegelasi! 🙂

Meil oli seekord kaheaastane PisiPiiga see, kes pissile nõudis, aga oma pissipoti asemel hoolega bensiinijaamade tualette kasutada armastas. Suur laps ju ikkagi, mõtlesin mina, vähemalt ütleb, et tahab vetsu. Aga vetsus teatas ta vahepeal hoopis lahkelt, et Homme pissin, praegu ei tule. 🙂

Ägedad vahtralehtedega reisiretuusid on pärit Põlled ja Papud blogist, http://polledjapapud.blogspot.com 🙂

Söökidega on nii, et hea on kaasa teha näkse, mis suurt ei määri – porganditükid, kurgiviilud, juustupulgad, viilutatud õunad/pirnid (aga mitte kleepuvad-tilkuvad virsikud!) jms, sõltuvalt aastaajast. Vanasti võtsime ühe paki musta leiba ja merevaigujuustu, lisaks kurgi-, juustu- ja vorstiviilud, aga väikeste sööjate käes tekib leivaga ikkagi suhteliselt palju (merevaiguga) pudi, nii sülle kui istmete vahele/peale, nii et seekord ei võtnud. Suuremate lastega on küll hea – juhi kõrval istuja määrib sõidu ajal leivale sulatatud juustu ja vastavalt tellija soovile saab peale panna üht, teist või kolmandat. Tulevad meelde ajad, kui meie eelmises autos kasseti pealt veel Eesti Rahva Ennemuistsed Jutud tulid ja Ivo Eensalu  Kivialuste ristitütre muinasjuttu luges.. Katrin Karisma Pipi-jutud olid ka väga ägedad, paraku seekord kaasas olnud Remuse-mp3-d läksid meelest. Hankisin 6 euroga mp3-mängija autosse, mis autoraadio abil mälupulgalt muusikat/jutte mängib, olen rahul.

Tegime teepeale kaasa kahel eelmisel õhtul kaerahelbeküpsiseid: esimesel õhtul tulid väga head – ei läinud kõrbema ja muna oli ka koostises, viimasel reisieelsel õhtul aga selgus, et külmkapi tühjenduse programmiga [söö kõik ära, mida kaasa ei võta ja mis muidu halvaks läheks] olid munad otsas ja küpsiste tainas eriti kokku ei hakanud. Banaane ka polnud, mida muna asemel kasutada. Proovisin siis suhkruga karamelli teha kleepolluseks, aga sai ikka üks parajalt pude värk. Natuke kõrbes ka, sest ma läksin pesu kuivama panema ja mõtlesin, et Trennitüdruk vaatab köögis küpsiseid, aga tema mõtles, et kui ma ei näe, võib ju korraks tahvliga mängida. Korraks, teate küll. Need mängud ei kesta kunagi korraks, kui just kohe surma ei saa ja siis peab ju triagain tegema (Poja kõnepruuk).

Kaerahelbeküpsised, mis ilusamad olid, said eriti rasketeks hetkedeks autos ükshaaval jaotatud ja teised, mis magusa pehme müsli moodi olid, need tõime puutumatult tagasi ja sõime Tühja Külmkapi Hommikul ära. Tühja külmkappi oli mul jäetud üks suur avamata maitsestamata jogurt, nii et läks hästi.

Enne ööbimiskoha otsingut käisime mõlemal õhtul toidupoest läbi ja võtsime midagi hommikusöögiks kaasa. Läti kämpingus  Ventspilsi lähedal oli ka köök koos külmkapi ja pliidiga, Leedu kämpingus mitte. Üldiselt hämmastas see, kui palju on neil kämpinguid, aga internetti üles riputada infot nad ei taha. Või kui ongi, siis kahjuks väga vähestel on midagi inglise keeles.

Reisivoodi kõige väiksema jaoks võtsime ise kaasa, muidu oli 5-10 euro eest võimalik lisavoodi hankida. Kohvi ostmise kohti oli kohati hästi palju – just piirialade lähedal, kus on kämpingupiirkonnad, oli vahel iga kilomeetri peale kohvik, aga sisemaa pool oli hõredam.

Meil oli üks vana navi/tom-tom kaasas, aegunud kaartidega, telefonid on meil mitte-nutid ja nendel gps-i pole. Seega varusime kaarte: printisime mõned Google kaardid ööbimiskohtade kandiga välja ja kasutasime atlast, mis meil autos oli, seal oli Lõuna Soomest Leeduni kaardid olemas. Navi aitas üldiselt ka, linnade osas ikka ei jõua ise kaarti lugeda. Hämmastav, et Lätis tänavanimed siltidel nii pisikeses kirjas on! Segadusse ajas ka numeratsioon – mis majanumber on 38/7 ? Otsisime söögikohta, mille aadressi olime varem valmis vaadanud, aga ei leidnudki, sest numbritega oli täielik segadus, lisaks ühesuunalised tänavad ja kuri politsei, kes meid 350 euroga hirmutas ja lõpuks 20 eurot altkäemaksu nõudis. Läti politseid oli üldse palju liikvel mõlemal päeval.

Lätlased armastavad väga seda liiklusmärki, mida Eestis haruharva kohtab, see “igasuguse   mootorsõidukiga liikumise keeld”, lisaks on neil see hoiatusmärk musta täpiga, mis minu  mäletamist mööda tähendas “muud ohud”.
 Meil on see hoiatusmärk hüüumärgiga, neil lihtsalt üks suur must täpp. Seda märki kohtas näiteks kiirtee tagasipöörde kohtade kandis, mootorsõidukiga liiklemise keelud olid aga tavaliselt ranna poole suunduvate teede ääres.

Leedus oli minu jaoks uus asi valgusfoor, kus punase tule kõrval oli roheline nool eraldi sildi peal. Selgus, et see tähendas, et ka punase fooritule ajal võib parempööret teha, kui see kedagi ei sega. Algul me ikka imestasime, kuidas autod punase tule ajal ikkagi sõidavad!!

Kiirteemaks. Arvasin, et see on ainult Prantsusmaal, aga Lätis oli ka. 2 eurot küsiti ja pangakaardiga sai ka maksta. Kütus oli pisut kallim kui meil Eestis, küllap see sõltub hetkeseisudest.

Laste teema juurde tagasi minnes – kämpingute juures olid küll mänguväljakud mõlemas kohas, Leedus sai ka jäneseid ja ondatraid juurde vaadata. Mõned kohalikud lapsed söötsid neile ka oma hommikusööki. Muid mänguväljakuid ma peaaegu kusagil ei näinud. Lapsevankritega vanemaid oli, lapsi oli. Üks äge söögikoht Šiauliai juures, Smaku Smakas,  oli ka lastenurga teinud ja seal sai joonistada ning erinevate konstruktoritega mängida lastelaua ja toolide juures. Ventspilsis Skroderkrogs-kohvikus toodi lastele värvimiseks paberid ja pliiatsid ja teenindajad olid hästi toredad.

Ventspilsis oli igasugu lehmakujusid, lilledest ja muust, aga kohviku leidmine osutus üllatavalt raskeks. Kuna jõudsime sinna mõni minut peale kella 19 õhtul, oli infopunkt just kinni pandud, poed ka kinni. Kohvikud, mille me infolehelt varem valmis olime vaadanud, olid kas kinni või tegelesid jalgrataste varuosadega. Kummaline. Skroderkrogs aga oli väga kena seest, normaalsete hindadega (odavam kui Tartu keskmised väljas söömise kohad!) ja kui meie piiga elevushoos klaasi ära lõhkus, ei hammustanud teenindaja meil pead otsast ega pannud klaasi hinda ka arvele juurde (kuigi me palusime), vaid teatas naeratades, et see toob meile õnne. 🙂 Nad rääkisid seal kohvikus väga head inglise keelt.

Seevastu Klaipedas üks müüja ehmus väga, kui ma lasteriiete poes vastasin inglise keeles, et ei vaja abi, kui ta leedu keeles küsima tuli, kas saab aidata. Müüja põgenes kohe kiiresti ja kurjalt minema ja oli üsna solvunud moega. Aga 11 aastat vene keelt koolis on mulle oma jälje jätnud, nii et me kusagil päris hätta ei jäänud, kuigi ma juba aastakümneid vist vene keeles üle paari lause suhtlema pole pidanud.

Kodus olime välja kirjutanud, palju erinevate linnade vahekaugused umbes Google mapsi järgi aega võtavad ja selle järgi marsruudi enam-vähem paika pannud, aga pissipeatusi ja kohvivõtmist ja kas-kalkuleerida-ümber-kohti me sisse ei arvestanud. Teinekord arvestame suurema ajaloksu, kuna teetööd on suvel paljudes kohtades.

Autos tegevusteks olid siis kaasa pakitud kotike autode, sudokude, tähekaartide, väikeste nukude ja loomakestega, muu selline peen kraam. Nuputusmängud – aja kuulike sinna/tänna, laste Lotte atlas (see oli tegelt minu käes enamus aega), mp3 mängijad, telefonid, fotokad kahel suuremal tüdrukul. Eraldi mänguasjad taga istujatele ja keskel istujatele, lisaks padjad, mida ööbimiseks nagunii väiksematele lastele kaasa oli vaja võtta – need kulusid marjaks ära ka sõidu ajal.

Nagu ikka, pildistati esimesel päeval kõige rohkem, teisel päeval mõõdukalt ja kolmandal päeval tagasi sõites ainult noogutati vaatamisväärsuste peale. Ristimäge tegelikult Vanim Laps ikka pildistas, kuigi empaadina oli seal keskel ikka väga rusuv tunne. Ristimäe kandis oli vets kõige kallim – kui Ventspilsis näiteks oli 20 senti, Palangas tasuta (vähemalt see, kuhu meie kesklinnas sattusime), siis Ristimäel 50 senti.

Šiauliai lähedal asuv Ristimägi eemalt.

ja mina arvasin, et see “üle 100000 risti” on mingi liialdus. Ei olnudki…

Väga õpetlik.

Kes tahab, võib esialgu ühepäevase Läti reisi teha. Me tegime proovireisi eelmisel aastal 20.augustil, kui Eestis oli riigipüha puhul töölt vaba päev. Käisime Cesises ja Valmieras (seekord plaanisime ka Valmieras Seikluspargis käia, 2 euri pidi pilet olema, aga ajanappusel jäi seal peatumata), mõned lapsed koos isaga sõitsid kitsarööpmelise raudteega Gulbenest Aluksnesse, mina ülejäänud lastega sõitsin samal ajal autoga Aluksnesse ja ostsin poest imehäid lepatriinukomme. Neid komme otsisin seekord ka, aga ei sattunud peale kahjuks. Päris mugav, et nii Lätis kui Leedus ka eurod on, ei pea raha vahetama.

Julgustan reisipisikuga katsetama igatahes! 🙂

Täiendus 2016: Ülihea arvustus Annelilt lastega Lätiskäigu teemal asub SIIN.