Maasikamoos ja kodune Nutella

Moosi keetmine on meil üks perekondlik ettevõtmine. Maasikaid puhastavad kas lapsed ise või mina koos lastega. Teiste marjadega on ka nii, aga siis käib esimese etapina hoopis korjamine, punased sõstrad meil kasvavad aias ise ja tunduvalt suuremas koguses kui maasikad, mis nobedate näppude tõttu koguaeg otsa saavad. Nii et moosi jaoks maasikaid ma ostan, igasuvine Maasikatädi toob need meile koju.

Puhastamine ei ole keeruline, võtab lihtsalt aega ja jututeemasid meil leidub.

Keetmine ka ei ole keeruline, vahukulbiga vahu korjamine mulle meeldib. Lõhnad on ka head.

Purkitõstmine ja üleüldse purgi steriliseerimine mulle ei meeldi. Tegelikult vanasti polnud mul selle vastu midagi, aga kui ma ükskord üle mitme aasta kompotte tegin, mis imeilusad välja tulid – tikritest ja mustsõstardest ja mis seal kõik veel oli – siis need viskasid pärast ükshaaval kõik kaaned pealt. Ju ma siis ei puhastanud neid kaasi piisavalt… või maitea… igatahes peale seda kurtsin Mehele, et mulle nii ei meeldi ja nüüd ta aitabki mind. Iga Kord.

Mina valin purgid välja, tema paneb ahju, kaaned ka ning kui moos valmis keedetud, võtab ta mulle ükshaaval neid purke ahjust välja. Mina täidan purgid moosiga, tema keerab kinni ja annab siis mulle uue purgi lõikelaua peale moosipurgi kõrvale pliidile.

See meeskonnatöö mulle meeldib, muidu ma ilmselt ei teeks moosi, mitte üle paari purgi aastas. Võib-olla kunagi läheks steriliseerimise-nässumineku-hirm üle ka niisama? Mälu nõrgenemisele ei saa loota, koledad vussiminekud püsivad ikka kaua meeles, nagu ka tookord, kui ma viiele liitrile maasika toormoosile soola panin suhkru asemel. Nuuks. Siiani on meeles. 😦

Moosi meil ikka kulub, kuna peaaegu iga päev teen lastele hommikul putru. Suvel on vahel siiski ka selliseid hommikuid, kus pudru asemel süüakse maasikaid või röstleiba. Siis süüakse putru lõunaooteks. 🙂

Riisihelbeputru süüakse kaneeli ja suhkruga, kaerahelbe- ning mannaputru moosiga. Vahepeal oli erandiks veel maisimanna puder, seda söödi tordikaunistuste šokolaadipudiga. PisiPiiga beebiajastul ikka sõime seda, sest talle maitses see ilma šokolaaditagi, piisas, kui õunatükke vms sisse keeta.

Kui lapsed väiksed olid, siis ma mingeid moose keeta ei jaksanud. Heal juhul viisin marjad/õunad emale ja palusin, et ta keedaks meile, ülejäänud juhtudel tahtis ta nagunii oma keldrit tühjendada. Mahladega on ka nii, rabarbri- ja punasesõstramahla olemasolul me poemahla peaaegu kunagi ei osta. Aga kehvade õunamahla-aastatega on lapsed suurteks õunamahla-fännideks hakanud ja tahavad iga kord kohvikus õunamahla. “Iga kord” tähendab siis mitu korda aastas, kui me lastega kuskil väljas sööma satume, Läti reisil näiteks. 😀

Muidu meeldib mulle neid ägedaid segumoose teha, porgandi-rabarbri, tikri-vaarika ja pirni-kiivi ja muid selliseid, aga lapsed miskipärast umbusaldavad neid. Saan ise pannkoogi peale ära süüa ja pärast laua pealt ja alt moosikleepekaid koristada. 🙂

Aga kui õunamoosist šokolaadikreemi tegin, nn. kodu-Nutellat, siis seda olid nad küll kõik nõus sööma! Selleks oli vaja ühtlast õunamoosi, ilma suuremate tükkide-õunakoorteta, lisada tuli võid ja kakaod.

Panin seda joogipulbri kakaod, suhkruga varianti. Või tuleb sulatada pliidil, lisada kakao ja siis see segu moosiga kokku segades korraks läbi kuumutada. Kui võid ei pane, ei muutu külmkapis tahkemaks. Ega moos ju üldiselt kõvaks ei tõmbu külmikus, aga see või tegi kuidagi kreemisemaks ka asja. Mmmm.

* Või ja kakao kogused? Sõltuvalt moosi hulgast. Eriti hea, et pole vaja poodi joosta, sest vaja pole lisada ei pähkleid ega šokolaadi! Võid ja kakaod on meil küll alati, me oleme hirmsad võisööjad ja kakaod ma ostan sooduka ajal hulgi.

Vaarika ja tikrimoosiga pidavat ka samamoodi Nutellat teha saama, mina pole proovinud, aga Carmen Mikiver kunagi Mareti ajakirjas soovitas. Aga ega see kodune šokolaadikreem kaua ei säili, paari päevaga on külmkapist otsas, mis sellest, et hirmus magus asi. 🙂

Mis moose teie teete?

Kas saate suveks keldri tühjaks ka??