Ahjualune ja väikesed koristusrõõmud

Suvehommikutel tegutseb meil Ahjualune. Tegelikult ei pea selleks isegi hommik olema, Ahjualune tegutseb ka muul ajal, kui keegi  midagi sööb. Aga hommikuti, kui lapsed on oma röstleivad ja/või pudrud ära söönud, kui meie mehega oma hommikusöögi kallale asume, on Ahjualune platsis, säravate suurte silmadega ja muidu väike ja nunnu. “Tahan ka süüa! Ampsu!” ja nii see praemuna sinna kaob. Ampsude kaupa. Ja siis issi taldrikult sama moodi. Pudru söömisest on ju 15 minutit juba möödas ja kere ammu hele! Kaheaastaste värk vist. 😀 Eks ma siis segan 4 muna asemel 5.

Eile käisime mustsõstraid korjamas (kahekesi, pea 2 tunniga 22 liitrit) ja muudel vabadel minutitel üritan kingituseks veel üht satsiseelikut õmmelda, nii et – elu on mõnus nagu suvi. 🙂

Täna oli hommikupoole rahulik hetk ja otsustasin mänguasjade tolmu pühkida. Pealeistutav muusika-auto – jõhker! Bambi nina küljes natuke moosi, rataste telje vahel juuksekarvad. Tegin istmeosa kaane lahti – 2 väikest autot, tolm, pisut leivakoorukesi. Kõik muud ladustamisega seotud laste karbid on samasugused, natuke lahtist tolmu ja natuke kinnikleepunud sodi. Siis vaatasin üle koridoriseinad, kus on mingil määral pestav tapeet – 2-3-aastase lapse käte ja suu kõrgusel ikka hoopis muud värvid. Samas igapäevaselt on mu nägemisväli püsivalt mingil muul kõrgusel ja kui just mustsõstramoos silma ei torka, siis ma seda alumist seinaosa vaadata ega pesta ei märka. Lisaks – pesed mis sa pesed, seda head tunnet, et NÜÜD on asjad lõpuks ometi puhtad!, seda ei tule, sest see kõik kattub peagi jälle kultuurkihiga.

Arvesta vähemalt ühe katastroofiga päevas, kinnitas suure pere logistika raamat. Kui lapsi on mitu, ei ole mõtet ärrituda ühe tavalise igapäevase katastroofi peale, olgu selleks siis põrandale riisi külvamine või nõude mahutavuse katsetused teemal “kui ma kallan kruusitäie piima selle väikse küünlajala sisse, miks siis kõik ümbrus äkitselt niimoodi ujub?”.

Palju parem on näiteks külmkapist mõni ammu seisnud salatikaste või pooltühi tops/purk tühjaks saada. Sellega kaasneb mul kohe võidutunne, eriti kui see viimane sojakastmetilgake seal põhjas juba 2 kuud oodanud on (no ja kui saakski toidu sisse panna, siis ei tule ju meelde!). Nii hea, lõpuks ometi otsas ja saab ära visata ja midagi on TEHTUD! Asjade lõpetamine pidi neid edutunde ja heaoluhormoone andma, minul avaldub see juba selliste väikeste asjadega. Suuri asju tehtud ei saa, kui elad väikeste asjade keskel ja toa korda saamine, pliidi või söögilaua puhtakspühkimine on kõik nii ajutised hetked, mitte püsiva tulemusega äratehtud tööd.

Kui mõni mänguasi on nii katki, et vanaisale anda pole mõtet, olen ka rõõmuga ära visanud. See ilmselt tundub teistele inimestele tavaline asi, mitte midagi erakordset, aga mul on suguvõsast kaasa antud vanad eestlaslikud jooned tunnuslausega “seda võib ju millekski muuks vaja minna!” Ja olen elanud üle need etapid, kui kõik jogurtitopsid lapsele mängimiseks tuli anda, sest liivavorme või vannimänguasju ei soetatud, kuna polnud ju sünnipäeva tulemas lapsel [ja kes see siis poest niisama vajalikke mänguasju ostab?],  kus mänguasju sai kasutada viiel erineval moel ka peale seda, kui rattad alt ära või nukul nägu, juuksed vms lahkunud olid [teeme temast barbi vanaema, sest ta juuksed said kogemata liiga ära pügatud ja vanaemal on ju ka poisipea?] jne jne.

Mul on nii hea meel, et ma vahepeal suuremaks olen kasvanud ja end ikka ravida püüan sellest “aga äkki läheb vaja” haigusest. Nii tore, et on olemas taaskasutuse grupid ja recycle-listid, jäätmejaamad ja prügikastid!

Ma olen vist imelik, jajah? 🙂

Kuidas teil nende asjadega on?  Kas kogute või loovutate või peate sisemonolooge teemal “jaa, nii ilus asi siin poes, aga kohutavalt tore, et mul kodus midagi sarnast juba on!”

Advertisements

6 thoughts on “Ahjualune ja väikesed koristusrõõmud

  1. Ma hoidsin samuti asju alles, kindluse mõttes, kes teab kunas mõni vahva idee tuleb. Kuni ühel hetkel käis plõks, et mis mõttega, ma ei mahu lõpuks enam oma koju muidu ära ja kergendusega hakkasin asju ära viskama. Nüüd on juba päris lihtne asju ära “loopida”. Mänguasjadega on natuke keerulisem, E arvab, et kõike saab millekski kasutada (hetkel šašlõkkipanged trummidena/liivakastimänguasjadena/kasvuhoone kastmiseks vajalikud jne). 😛

    Liked by 1 person

  2. Hea, et keegi ampsu leiutas, muidu jääks meie laps mõnel päeval vist küll nälga!

    Kui küsisin ükspäev oma mehe käest oma veidruste kohta, siis ta hakkas naerma ja ütles, et ma olen korilane- see vist ütleb kõik! 🙂

    Liked by 1 person

  3. Mind ravis paanilisest asjadesäilitamisest terveks ämma surm. Alles aasta pärast matuseid lakkas temast jäänud asjade vool meie koju – või ma ei tea, kui ma nüüd jälle äiale külla läheme, äkki tal on endises lastetoas jälle suur kotitäis asju meie jaoks kõrvale pandud. Ämm oli asjadeostja ja -koguja. Äkki läheb vaja. Ei läinud, aga mis mina nüüd lillade ja roheliste kangaste ja trükimustriliste laudlinadega peale pean hakkama? Ja need nõud, oeh …
    Tõsi, kuni vana asi toimib, ei ole ma nõus uut hankima, eriti kui tegu on tehnika või jalatsitega. Abikaasaga esineb seetõttu aeg-ajalt lahkhelisid, kingapoodide uste vahel eriti valjusti, sest kingapoest tüütum koht on minu jaoks vist ainult telefonipood, aga mu mees elab teadmises, et kõik naised armastavad kingi, ja mul pole õnnestunud seda veendumust 14 aastaga kõigutada.
    Enam-vähem terveid, aga oma lastele titekaid mänguasju säilitan, et sõprade väiksematel lastel oleks meie juures tegevust. Katkiseid ei paranda ka mitte, viskan kohe ära.

    Liked by 1 person

  4. Meil ka sai allakahene sel suvel Ahjualuse nime 🙂 No täitsa sürr, kuidas saab keegi kogu aeg näljane olla!
    Ja ma olen korilane. Viimasel ajal küll üritan end parandada, et asju vähendada, kuid see toimub pisku haaval. Aga mänguasjadega on küll nii, et ma ostan aastaringi.

    Liked by 1 person

  5. Kerge südamega annan asju ära. Eriti kui olen käinud vanematekodus ja näinud sealseid nõudevirnasid, laudlinade ja ammu moest läinud riiete kuhjasid.
    Seinte mäkerdamise aeg on meil möödas. Aga sellest on natuke kahju ka, sest kaheaastaste elulust ja energia on toredad.

    Liked by 1 person

    1. Njaa, tuleb meelde ligi 10 aasta tagune vanatädi matuste järgne koosolek – 3 lapselast pandi ühte tuppa kinni ja hakati asju jagama – enne koju ei saa, kui kõik laiali jagatud! Mis sellest, et ei taha! Korter pidi lihtsalt peagi müüki minema ja lähemal elanud sugulased olid oma varusid juba täiendanud.
      Ja sealt siis need 6 suurt serviisi ja kappide kaupa ravimite lõhnalisi kasutamata voodipesu välja tulid lisaks loendamatule peenikesele pudile… Oeh. Mina olin kohe mitme serviisiga nõus, jätkus Perekooli lehele Ära-anda-rubriiki ja selgus, et sain mitu suure pere ema taldrikutega rõõmsaks teha, jätkus suuri vaagnaid ja potte laste turvakodule ja voodipesuga sama moodi. Suured saunalinad on meil vist mõned siiani kasutusel, mõnedest mõtlesin nüüd küll pajalappe ja vannitoavaipu teha.
      Nii et ühtviisi on see ka kergendus, kui pole kodule suuri panipaiku ette nähtud – 48m2 korteris 5-6kesi elades me väga suurt asjade kogumist korraldada ei suutnud, praeguses suuremas kodus on õnneks mu mees see, kes ütleb, et EI TEE seda “paneme tagavaraks” nalja. Aga sorteeritult ja mõõdukas koguses – siis jah, kui süsteem luua 😀
      Pealegi on Tartus väga hästi töötav taaskasutuse FB-grupp, kus hiljuti oli 14600 inimest. Enamus meile liigseid mänguasju või riideid vms on sealt paari päevaga uue omaniku leidnud, nii äge! 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s