Ahjualune ja väikesed koristusrõõmud

Suvehommikutel tegutseb meil Ahjualune. Tegelikult ei pea selleks isegi hommik olema, Ahjualune tegutseb ka muul ajal, kui keegi  midagi sööb. Aga hommikuti, kui lapsed on oma röstleivad ja/või pudrud ära söönud, kui meie mehega oma hommikusöögi kallale asume, on Ahjualune platsis, säravate suurte silmadega ja muidu väike ja nunnu. “Tahan ka süüa! Ampsu!” ja nii see praemuna sinna kaob. Ampsude kaupa. Ja siis issi taldrikult sama moodi. Pudru söömisest on ju 15 minutit juba möödas ja kere ammu hele! Kaheaastaste värk vist. 😀 Eks ma siis segan 4 muna asemel 5.

Eile käisime mustsõstraid korjamas (kahekesi, pea 2 tunniga 22 liitrit) ja muudel vabadel minutitel üritan kingituseks veel üht satsiseelikut õmmelda, nii et – elu on mõnus nagu suvi. 🙂

Täna oli hommikupoole rahulik hetk ja otsustasin mänguasjade tolmu pühkida. Pealeistutav muusika-auto – jõhker! Bambi nina küljes natuke moosi, rataste telje vahel juuksekarvad. Tegin istmeosa kaane lahti – 2 väikest autot, tolm, pisut leivakoorukesi. Kõik muud ladustamisega seotud laste karbid on samasugused, natuke lahtist tolmu ja natuke kinnikleepunud sodi. Siis vaatasin üle koridoriseinad, kus on mingil määral pestav tapeet – 2-3-aastase lapse käte ja suu kõrgusel ikka hoopis muud värvid. Samas igapäevaselt on mu nägemisväli püsivalt mingil muul kõrgusel ja kui just mustsõstramoos silma ei torka, siis ma seda alumist seinaosa vaadata ega pesta ei märka. Lisaks – pesed mis sa pesed, seda head tunnet, et NÜÜD on asjad lõpuks ometi puhtad!, seda ei tule, sest see kõik kattub peagi jälle kultuurkihiga.

Arvesta vähemalt ühe katastroofiga päevas, kinnitas suure pere logistika raamat. Kui lapsi on mitu, ei ole mõtet ärrituda ühe tavalise igapäevase katastroofi peale, olgu selleks siis põrandale riisi külvamine või nõude mahutavuse katsetused teemal “kui ma kallan kruusitäie piima selle väikse küünlajala sisse, miks siis kõik ümbrus äkitselt niimoodi ujub?”.

Palju parem on näiteks külmkapist mõni ammu seisnud salatikaste või pooltühi tops/purk tühjaks saada. Sellega kaasneb mul kohe võidutunne, eriti kui see viimane sojakastmetilgake seal põhjas juba 2 kuud oodanud on (no ja kui saakski toidu sisse panna, siis ei tule ju meelde!). Nii hea, lõpuks ometi otsas ja saab ära visata ja midagi on TEHTUD! Asjade lõpetamine pidi neid edutunde ja heaoluhormoone andma, minul avaldub see juba selliste väikeste asjadega. Suuri asju tehtud ei saa, kui elad väikeste asjade keskel ja toa korda saamine, pliidi või söögilaua puhtakspühkimine on kõik nii ajutised hetked, mitte püsiva tulemusega äratehtud tööd.

Kui mõni mänguasi on nii katki, et vanaisale anda pole mõtet, olen ka rõõmuga ära visanud. See ilmselt tundub teistele inimestele tavaline asi, mitte midagi erakordset, aga mul on suguvõsast kaasa antud vanad eestlaslikud jooned tunnuslausega “seda võib ju millekski muuks vaja minna!” Ja olen elanud üle need etapid, kui kõik jogurtitopsid lapsele mängimiseks tuli anda, sest liivavorme või vannimänguasju ei soetatud, kuna polnud ju sünnipäeva tulemas lapsel [ja kes see siis poest niisama vajalikke mänguasju ostab?],  kus mänguasju sai kasutada viiel erineval moel ka peale seda, kui rattad alt ära või nukul nägu, juuksed vms lahkunud olid [teeme temast barbi vanaema, sest ta juuksed said kogemata liiga ära pügatud ja vanaemal on ju ka poisipea?] jne jne.

Mul on nii hea meel, et ma vahepeal suuremaks olen kasvanud ja end ikka ravida püüan sellest “aga äkki läheb vaja” haigusest. Nii tore, et on olemas taaskasutuse grupid ja recycle-listid, jäätmejaamad ja prügikastid!

Ma olen vist imelik, jajah? 🙂

Kuidas teil nende asjadega on?  Kas kogute või loovutate või peate sisemonolooge teemal “jaa, nii ilus asi siin poes, aga kohutavalt tore, et mul kodus midagi sarnast juba on!”