Reisile ja reisilt

Reisilt tagasi tulemise mõtted on nagu tavaliselt – kui hea on ikka oma kodus! Lapsed on väga hõivatud oma mänguasjadega mängimisega jälle, mina olen rahul, sest jõudsin teise masinatäie pesu ära pesta ja sain OMA voodis magada.. Luksus jah, nagu Meeleheiteta Koduperenaine kirjutas! 🙂

Õnneks oleme end kodust äraolemistega natuke parandanud ja siis on parem koju tagasi tulla kui varasematel aastatel. Eelmises kodus oli meil väike korter 3.korrusel, kõik aknad päikese poole ja ka toatemperatuur suvele vastav – vahel jahtus isegi 28 kraadini maha hommikuks! Muul ajal oli päevitusriietega toas ka hullult palav. Seega kui sai kiiruga välja sõidetud peale tunde kestnud pakkimist ja segamini kodu, siis koju tulles tervitas meid tulikuum kodu, maas vedelevad asjad [mõtlesin, et jõuan enne ärasõitu tagasi panna, aga eiii] , kahtlased kuumtöödeldud prügihõngud jne… Ei olnud üldse julgustav niiviisi koju jõuda.

Nüüd katsume enne minekut kõik ära ka koristada, et oleks hea koju saabuda. Mitte ainult kompost ja prügi välja, kohvifilter tühjaks, põrandad korda ja kardinad ette (tänu sellele oli meil koju saabudes meeldiv 23 kraadine tuba, vaatamata mingitele kuumalaine-juttudele, mis Tartus olevat käinud), vaid ka lagedad lauad-diivanid-voodid ja suhteliselt tühi külmkapp.

Koju jõudes on tavaliselt lapsed üsna väsinud ja tahavad midagi kiiresti süüa kellaajale vaatamata (jõudsime kell 10 õhtul), nii et saime nad kiirelt voodite suunas juhatada, kuna olime Pärnust süüa võtnud ja peale seda Viljandi ja Puhja sissesõitude puhul ootamise kommi igale soovijale jaganud. Üldiselt töötavad tiktakid kummikommidest paremini, ei määri käsi, ei tilgu, ei jää hambavahedesse nokitsemiseks ning üks karp kestab autos kaua! Aga kui lapsed peavad midagi autos ootama, siis on väga hea ootamise eest või ootamise ajaks 1 tictac kommike anda igaühele. Muidugi tuleb seda erakordse pakkumisena välja reklaamida, et vältida üksikuid komme kuskil istmete vahel ja jututeemat “tahaks endale ka üht pakki” iga lapse suust. Seekord andsin siis vahelduseks roosasid kummikommisüdameid. Muidu ma neid ei osta, sellepärast on lapsed nendega väga rahul.

Koguperetöö: keegi vaatab väikeseid lapsi (kui neil pole oma nukusid/kotte, mida tuppa viia) ja ülejäänud moodustavad meeskonna kõikide asjade autost välja tõstmiseks + tuppa kandmiseks. Peale seda saab 30-40 minutiga kõik tuppa tassitud kotid lahti pakkida – jalanõud tuulekotta õigetesse kohtadesse, musta pesu koti saab tühjendada otse pesumasinasse (värvitooni järgi tuleb küll midagi pesukorvi ka sorteerida, aga ikkagi ei võta see 5 minutitki)  ja kui pole nii äikseline kui meie saabumise ööl, saab masina pesema ka sättida. Mina jätsin masina tööle panemise hommikuks, sest olen nii palju kodumasinate äiksekahjustuste juttu ja hoiatusi kuulnud, et olen parem ettevaatlik. Kõik tühjad kotid põrandatelt ja toanurkadest ka oma kohale.

Lasteriiete kappidesse tagasi panemine – eriti kui mõnel poisil on enamus riideid musta pesu kotti rännanud – võtab hulga vähem aega kui algul nende valmis pakkimine.  Ääremärkusena peab lisama, et Vanim Laps pidi järgmisel päeval kohe oma laagrisse edasi minema ja Trennitüdruk jäi Saaremaale meist kauemaks, seega nende riideid mina lahti ei pakkinud. Mineku eel pakin ma ju enda ja kahe väiksema lapse riided ja vaatan üle 2 keskmise lapse riided (neil on oma reisinimekiri, mis muul ajal on majapidamismapis kiletaskus, nagu mul on oma “nagu tavaliselt” reisinimekiri, et pakkimine kiirelt läheks) ja ikka ja alati olen mina viimane, kes oma riideid pakib, teised juba peaaegu autos. 😀

Kusjuures iga aasta plaanime ju täpselt nii vähe asju kui võimalik kaasa võtta, et ei peaks kolme niisama-kaasas-käinud pluusi, pükse jms reisile ja tagasi sõidutama. Meie auto pole kummist. Iga aastaga läheb asi paremaks, aga alati on näha paremaks muutmise variante. Seekord näiteks villaseid sokke ma ei kasutanudki, aga alati on kindlam tunne, kui need kaasas on, eriti selleaastast Eesti suve silmas pidades! 😉

Kui siis kolmveerand tundi peale saabumist lapsed magavad, toad on korras, mingeid riide-, jalanõude, prügi- ega seljakotte ei vedele, on päris hea tunne.

See kaalub isegi selle üles, et hommikukohvi jaoks piima ei ole. 🙂 No ja roti kojutoomine jäi ka järgmiseks hommikuks.

Ah jaa, ma siiani loodan, et kusagilt tuleb tagumise ukse võti ka vastu, mille ma mõtted mujal KUHUGI panin mõni hetk enne sõitu. Olen juba igale poole vaadanud, aga võtit ei paista ja otsimiseks ka rohkem ideid enam pole.

Ja ma suurt enam ei looda, et meie pere fotokas tagasi tuleb, millega Kaugatoma pangal pilti sai tehtud ja mis peale seda sai PisiPiiga turvatooli pandud, aga peale seda pole keegi seda enam näinud. Küllap keegi kusagil saab õnnelikuks, kui selle leiab!

Advertisements

5 thoughts on “Reisile ja reisilt

  1. Oh, oleks ma ka nii usin asjade lahtipakkija. Mul kipuvad need kotid veel mitu päeva koridoris ootama. Ootan minagi, aga millegipärast nad ise end kuidagi lahti ei paki 😀 Aga see on väga hea mõte, et enne minekut toad korda teha. Meil kipub asi teooriasse ainult jääma…

    Liked by 1 person

  2. Ma vihkan pakkimist. Iga korraga muutub see kuidagi ainult keerulisemaks. Eriti just lapse asjade puhul. Üldjuhul maale sõites me ei tea ka kunagi, kauaks me jääme ja ilma ei saa kunagi ette ennustada. Olen ka terve kummutitäie asju hiiglasliku spordikotiga talle kaasa tassinud, sest me lihtsalt ei suutnud ära otsustada, mida kõike vaja võiks minna. Võtsime siis kõik! Üldjuhul kehtib meie puhul just Murphy, et mida rohkem on asju, seda vähem neid kulub ja mida vähem me oleme neid kaasa võtnud, siis jääb alati puudu ja küürime neid külma veega kusagil kraanikausis, et laps päris paljaks ei jääks. Õnneks mahuvad kõik asjad veel auto peale ära. Ja vähemalt üritan ära minnes alati kodu korda teha ja asjad pakin ka ruttu lahti. Pühapäeval jõudsin näiteks 7.15 hommikul koju pulmast ja kuigi ma olin 24+ h jutti üleval olnud ja viimased 2.5 h neist autoroolis, siis enne magama minekut pakkisin siiski enne kaasas olnud asjad lahti. Asi seegi 😀

    Liked by 1 person

  3. Mnjah, need pakkimised. Hiljuti pakkis üks (esialgu) anonüümseks jääda sooviv kolme lapse ema ilusasti ära kõigi laste asjad kõigi võimalike ilmade puhuks terveks nädalaks ja ladustas kotid autossekandmiseni oma abieluvoodi alla. KEVIN! hetk tuli 8 tundi ja 500 kilomeetrit kodust eemal. Ilm oli hea ja teksapüksid ju ametlikult mustaks ei lähegi, eks ole? Kolm anonüümseks jääda soovivat poisslast said küll reisi sihtriigis esimese asjana igaüks ühe uue t-särgi ja mõned paarid aluspükse, aga pakitud kotid sai anonüümne naisterahvas kaheksa päeva hiljem ilusasti voodi alt kätte. Mõnikord ongi elu nagu anekdoodis. 🙂

    Liked by 1 person

    1. Hehee, kõlab nagu meie Läti-Leedu reis – kui KINDLASTI KAASA pidin võtma oma seeliku ja teksad, siis need jäid KINDLASTI valmispaneku puhul voodile ootama. Ootasidki, kuni me tagasi jõudsime.
      Aga kas lastel seostuvad needsärgid nüüd edaspidi reisi sihtriigiga või nende jaoks pole vahet? Mõtlen lihtsalt oma generatsiooni lapsepõlve peale, “välismaa aluspüksid” näiteks oli kõva sõna 😀 Tänapäeval vist nii enam pole, peamine, et särgi värv ja/või pilt sobib?

      Like

      1. Kuna lapsed on varem juba kolm korda sihtriigis käinud, siis tõenäoliselt sellist seost ei teki. Ühtlasi on meil selline kord, et riiete värvi ja disaini üle otsustab emme. See tähendab linnaskäimiseks ühevärvilisi, ilma igasuguste piltideta riideid, piltide/kirjadega särgid pärinevad kaltsukottidest ja on ainult kodus trööpamiseks.

        Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s