Rebasega rännak

Käisin eelmisel nädalal kallil sõbrannal külas, kellega on alati väga põnev. Seekord proovisime koos rännakut teha, aga mõtetes rändamisega olen ma selline imelik kuju, et ega mina küll ei tea, kuhu ma välja satun. Jaa, ma olen Rännaku raamatut lugenud. Kunagi. Vist selle kellelegi edasigi andnud, kuna teist korda üle lugema ma seda ilmselt ei hakka.

Rännakus jõudsin lillelisele alpiaasale ja leidsin ilusa armsa punase rebase. Edasi minna ma ei osanud, aga rebase võtsin sülle ja tegin talle pai. Mida see kõik tähendama pidi, jäi mulle segaseks. Aga rebase silitamine oli umbes sarnane roti silitamisele, jõudsin ma täna meeldivat rotti süles hoides järeldusele.

Siis tegin vahelduseks sõbrannale natuke varvaste massaaži ja šokolaad sai ka otsa. Kui tore ikka mõni päev Tähtvere tänaval olla võib! Peale refleksoloogia tegemist tunnen end tavaliselt väga hästi, kuigi ma pidin vanasti treenima, et 4 inimest päeva jooksul ära masseerida, neli on ka minu piiriks. Rohkem ei jaksa, vähemalt mitte väikeste vahedega. Aga kuna praegu ma aktiivselt kliente ei otsi, siis on üksikute teraapiate tegemine puhas rõõm!

Mõni teine päev on jälle teistmoodi. Harva, kui täiesti teistmoodi, lausa nii, et kõik läheb täiega aiataha. Keegi oleks nagu seljas ja vajutaks maadligi, aga aru sellest ei saa, kui see tunne parajasti käes on, siis on lihtsalt väga paha ja mõttetu olla. Vaikust ja rahu tahaks, mõtete puhastust tahaks, ennast ise uuesti täis laadida tahaks, aga paradoks ongi, et seda märkad siis, kui on parajasti suurem jama on korda saadetud ja tõmbud teise tuppa toibuma, ise juureldes, mis siis nüüd mulle sisse läks.

Tuli just meelde, kuidas ma ükskord ühe tervendajamehe juures käisin. Keegi kangesti kiitis, jagas kontakti ja nii ma siis uudishimust läksin. Teadjamees vangutas pead, mõõtis midagi, vangutas veel pead ja kostis, et asjad on halvasti, tuleks paremaks teha! Oota natuke ja vaata telekat, seni jookseb halb energia sinust välja (alumiste naabrite lae sisse, mõtlesin ma murelikult). Videost ma midagi aru ei saanud, aga ta ütles, et pole vajagi, nüüd on juba hulga parem seis. Mõõtis veel pendliga ja hüüatas, et näed, nüüd on su energiaväli 90 meetrise raadiusega! Tõesti? Mina ei näinud. Läksin bussiga ära koju, tühi ja väsinud. Pahandasin lastega ja tundsin ennast õnnetult. Ju siis minu energiaväli on 90 meetriga miinuses. Aga kokkuvõttes oli see väga õpetlik lugu jällegi, enam ma kindlasti uudishimu peale raha raiskama ei lähe!  Või noh, kindlasti asemel peaksin ütlema loodetavasti, sest mõnikord olen ikka kavalasti seatud ämbritesse astunud küll, isegi kui varem olen mõelnud, et enam ei tee, õppetund käes. 🙂

Aga sõbranna luges ägedat raamatut ja ma hakkasin ka seda lugema, kuni poole peale jõudsin ja natuke edasi, siis tekkis mõistmises paus. Raamat Pühitsemine oli huvitav ja paeluv, ilmselt ka väga hariv, kui ma kunagi sellele teadvuse tasandile peaks jõudma, kus sellest abi on. Seni naudin lihtsalt neid kohti, kus laps rääkis emale, kuidas viimane asi, mida ta (eelmisest elust) mäletab, oli see, kuidas tiiger teda ründas.  Peategelasele endale tuli ka tema eelmine elu meelde. Ja nad oskasid kohe esimese korra näitamise järel heegeldada, lugeda, trummi mängida ja aerutada. Äge.

See haakus natuke ühe mu lemmikraamatuga, milleks on Newtoni Hinge rännak. See teeb elu kuidagi palju lihtsamalt mõistetavaks. Kui vahepeal on väga, VÄGA raske ja miski kuude kaupa ei aita mul kurbadest sündmustest üle saada, on see raamat alati abiks olnud. Siis, kui mu lapse kallis sõbranna enesetapu tegi, siis, kui ma kuude kaupa end kohutava emana tundsin, sest ma tundsin end oma enneaegse lapse tervisehädade eest vastutavana  ega suutnud sellega leppida, et mul on ilus armas tark laps füüsilise puudega.. ketrasin oma peas teemat Iga armastav ema peaks ju suutma lapse armastusega terveks ravida, kas jah? Miks siis minul ei õnnestu?? Olen ilmselt emana läbi kukkunud. Mis mõttes ma ei ole kõikvõimas? Õnneks ma sain aru, et ma lihtsalt näen seda mis hetkel mulle on kätte antud, mitte suuremat plaani. Kõik on millekski hea. Ei ole paremaid, halvemaid aegu, mõte ei pruugigi selguda praegu?!

See Hinge-raamat aitas ja rahustas. Minu meelest on praegu väga palju empaate, inimesi, kes tajuvad teiste tundeid, meeleolusid, nö.taustsüsteeme, aga puudub info, kuidas end kaitsta. Mida teha, kui oled kellegi teise raevu tõttu vihane? Või ei suuda lõpetada mõtlemist, mida küll need vaesed vanemad tunnevad, kelle lapsega juhtus midagi halba? Ja kui see mõte tuleb iga päev su pähe, kuude kaupa, elurõõm kuivab, sest midagi ei saa teha nende aitamiseks… Brrrr.

Siis mu ema ütleski mulle, et ju neil oli selline kokkulepe. Loe Newtonit.

Sa ei pea teiste, võõraste inimeste elude pärast vastutama. Seda viimast lauset ta mulle küll ei öelnud, aga see M. Newton jõudis oma jutuga sinnani välja, et kõigel on põhjus, isegi kui meie seda ei näe. Kõik on nii seatud, asjad ega inimesed meie elus pole kindlasti juhuslikult.

Teisi raamatuid on ka, mis emotsioonidega toime tulla aitavad – Emotsioonide esmaabi näiteks. Igaüks ju teab, mida noaga sisselõikamise järel haavaga teha, miks siis ei õpetata lastele (ja täiskasvanutele), mida siis teha, kui keegi sind solvab või ära kasutab? Mis konkreetselt siis aidata võiks?

Eile, kui vestlesin Vanima Lapsega, tuli see jutuks. Ta ütles, et ootas, et mina talle õpetaksin, mida teha, kui inimesed teda ära kasutavad ja igasuguseid muid [emotsioonidega] asju. Vastasin, et eks ma olen püüdnud õpetada ka, aga tegelikult mina ju tema sisse ei näe, kui ta ei räägi, millega tegu. Ärakasutamise vastast õppetundi mul talle aga anda ei ole, kuna ma ise alles õpin seda teemat ja saan vahel alles tagantjärgi aru, mis toimus. Et olen isegi alles lihtsameelne ja õpin nii oma õppetunde. Tema ütles, et Tumblr on talle emotsioonidest ja tunnetest nii palju õpetanud (see on internetikeskkond, kuhu laaditakse üles pilte ja siis jagatakse neid edasi), just asju sõnastades. Mina arvasin, et see on tore (minul ju Tumblrit pole!), aga meie põlvkonnal on tulnud rohkem raamatutest või filmidest neid asju leida ja enda jaoks ära sõnastada, kodutööna, seetõttu meievanustel on need asjad võibolla teisiti sõnastatud. Osa jäävad sõnastamata ka kindlasti – need teemad, mis on valusamad või häirivamad ja millega ei tahaks tegelda, sest ebamugav on.

Aga kiitsin teda ja arvasin, et ta võiks järgmisele õele äkki omalt poolt ka neid asju edasi õpetada, siis on temal ka lihtsam. Eks mina püüan midagi omalt poolt ka ju õpetada, aga teise inimese vajadusi on vahel nii keeruline ära arvata. Millest mõtleb üks 12-aastane neiu? Mida mina 12-aastaselt mõtlesin, ei mäleta, aga see oli üks depressiivne aeg. Kellelegi ei saanud kindel olla, sõprussuhted muutusid liiga tihti, reeglid sõprussuhetes muutusid liiga tihti ja ma tundsin end tavaliselt üleliigsena. Keegi ei mõistnud mind ja mina omakorda ei suutnud end oma vanemale vennale ja vanematele mõistetavaks teha. Mäletan isgei, kuidas ma emale ja vennale mingit head nalja rääkisin, aga nad vaatasid mind tükk aega imelike nägudega ja ma otsustasin, et vist ikka ei maksa oma mõtteid eriti nendega jagada. Keeruline aeg ühesõnaga see varane teismeiga?

Igatahes mulle meeldib, et Vanim Laps elu ja asjade üle mõtleb ja vähemalt mulle tundub, et ta on palju targem ja asjalikum kui mina olin selles vanuses. Nojah, 17-aastaselt on ju inimene juba elust oma arusaama omandanud. Aga tean, et tema vanuste hulgas on palju, PALJU empaate. Võibolla ongi kõik nii tundlikud? Aaa, ei, meil on ju selline unistavat tüüpi raamatulugeja lapsuke ka, kes täna pesu nöörilt tuppa tõi. Pesukorv oli küll eile natuke vihmavett kogunud põhja, aga see teda ei häirinud. Mind aga küll. 🙂

Oleks, et mulle sel hetkel lapse rahulikkus siis nakkaks, aga ei, ju see ärritus oli hoopis sellest, et laps rahus raamatut edasi lugeda ei saanud ja pesu korjama pidi.

Aaah, nii palju on mul veel maailmast õppida! 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s