Kahtluste küsimus

Mõnikord loksub kõik niisamagi paika, kui ise palehigis juhtida ei jaksa. Mõnikord läheb kõik peaaegu nii, nagu oled plaaninud, aga veel paremini. Mõnikord on väga hea, kui annad juhtimistungile järele ja kulged vooluga kaasa. Mõnikord läheb erakordselt halvasti ka, ses mõttes, et ei lähe üldse selles suunas, kui oled lootnud… See on ka hea, näiteks selleks, et suudaksid hinnata paremaid hetki?

Aga kus on siis see tunne, mille saad asjade kordaajamisest, enese arengust? Kes julgeb lubada, et asjad paremaks lähevad, kui jätad vajalikuna tundunud asjad tegemata, sest ei jaksa ja pole tuju? Kas siis voolamine tähendab, et enesekontroll puudub ja millegi nimel pingutama ei pea? Ja sellest hoolimata peaks eneseaustus ja usaldus kasvama, sest “kõik, mis peab juhtuma, juhtub nagunii”?

Kust läheb see kuldne kesktee?

Hirmu ja usalduse, vajaduse ja tahtmise/tuju, kerge ja raske vahel? Kust me peame teadma, kuidas ja millal tahet tööle panna või vastupidi, millel sellest tahtest lahti, vabaks lasta?

Sest iga inimese tee on nii erinev – ja nii sarnane, et nii paljudel on samad hirmud, samad mured, samad rõõmud.

Hoidkem siis Katile pöialt. Imanipilt

Tulgu teil ilus päev! 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s