Käisime väiksemate lastega eelmisel nädalal Tartu Seikluspargis. Oli küll kirjas, et sobiv alates 100 cm pikkusest, aga instruktor kinnitas, et kui vanem on juures, saab väiksem (82 cm!) ka hakkama. Ega midagi, traksid külge ja turnima!
Päris nii ikka polnud võimalik, et meie jalutame raja kõrval ja hoiame käest kinni, sest trosside külge kinnitamise karabiinid tuli iga atraktsiooni juures eelmise küljest lahti võtta ja uue külge kinni panna. Mina läksin 2-aastasega ees, selgus, et olen liiga lühikest kasvu ja vaheplatvormide juures vajasime abi. Hea, et meid kahe lapse kohta 2 oli, üksinda ma poleks kindlasti hakkama saanud!
Väikeste radu oli 2, esimese raja lõpus oli ka väike õhusõit. 4-aastane tahtis väga seda õhusõitu teha, aga kui kõik oli valmis ja kinnitatud, siis tundus see õhusõit talle ikka päris kohutav ja ta otsustas loobuda. No mis seal ikka, kinnitasime talle, ehk siis järgmine kord, ega sellest midagi pole, kui seekord seda ei tee. Aga kui ta sealt platvormilt maha ronima pidi, selgus, et ta ikkagi väga tahaks teha seda õhusõitu. Mina läksin siis jälle õhusõidu lõpu poole kinni püüdma ja Mees kinnitas ta uuesti ära. Otsustaval hetkel kiskus jälle kurvaks see lugu, ei tulnud sellest sõidust midagi välja. Väiksem õde vaatas seni ühe kõrvaltraja platvormi pealt jalgu kõlgutades seda asja pealt, temal ei olnud mingeid õhusõiduplaane.
Tegime siis natuke teist rada ka, aga kuna me ise kaasa ei roninud, läks sealgi kohati päris raskeks lapsi paari meetri kõrgusel õhus toetada, ise ju kaasa ronida ei saanud ka. Kuna olime õhtul peale Mehe tööd tulnud, hakkas lähenema seikluspargi sulgemise aeg. Turnisime siis põnevamaid kohti rajast, lastele väga meeldis kalavõrgutunnelit pidi ronimine ja mingite plekktünnidega atraktsioon, aga hakkas juba pimenema – september ju juba käes – ja lõpetasimegi nii, et teist lasterada lõpuni ei teinud. 4-aastane oli lõpuks ikkagi välja mõelnud, et proovib veelkord seda õhusõitu, võttis end kokku ja sõitiski! Alguses oli kõrge, aga lõpp oli madalal ja talle nii meeldis, et lasi 2 korda veel!
Mõned nädalad tagasi käisime seal suuremate lastega ka, siis Mees ronis nendega koos, mina vaatasin väiksematega radade alt. 3.rada oli nii raske, et meie 10-aastane jäi seal kinni ja oli täitsa hädas, ei pääse edasi, ei tagasi. Julgusta mis sa julgustad sealt alt, käed väsivad ronijal ära, jalgadega pidi pidevalt spagaati tegema ja olukord tundus lootusetu. Siiski peale väikest puhkust suutis ta viimase meetri ka läbida vaheplatvormini ja järgmised atraktsioonid olid jälle lihtsamad. 🙂
Õde, kes tema järel tuli, on natuke vanem ja natuke pikemate koibadega, spagaatidega trennist ka rohkem kasu, mõtlesin mina, aga ega sealt suurt abi sellest ikka polnud. Käed väsivad tunni-pooleteisega ära ja lõpp oli kõigile raske. Trennitüdruk jättiski 4.raja tegemata, sest lihtsalt polnud jaksu. 4.raja lõpus oli muidu suuremate õhusõit, mis oli ikka päris pikk!
Seikluspargi lahtiolekuajad, hinnakiri ja asukoht siin lingil.
Lapsed tahaks küll veel käia, aga vahepeal vist külastame muid Tartu mänguväljakuid, kuhu igapäevaselt ei satu, näiteks Veeriku Kooli juures on üks äge plats. Vanasti oli Sõbra tänaval ka põnev käia, aga see on vist natuke väsinud olemisega nüüd, sinna pole ammu sattunud. Tamme staadioni mänguväljak on põnev, aga sinna minnes ei tea kunagi, kas on palju või vähe (kooli)lapsi, kas üldse turnima mahub. Tähtvere Eiffeli torniga plats on tore ja suur, sinna oleme sattunud üsna harva, aga miinuseks on see, et suured ja väikesed on seal üsna eraldi tsoonides, nii et üksi on raske silma peal hoida 2-4 lapsel. Kesklinna mänguväljakule ja Annelinna oleme harva sattunud.
Väiksematest platsidest on Supilinnas Marja tänaval vist midagi, Tervishoiu Kõrgkooli hoovil 3 suuremate laste/üliõpilaste atraktsiooni ja Raja tänava pargis Politseimaja vastas mõned atraktsioonid+spordirajatised. Aga Veerikul? Karlovas veel midagi või Ropka kandis?
Kas on veel soovitusi?
Piparmynditee 