Teadlased öös, kahesega linnas.

Reedese päeva puhul on mõnikord Noorema Pojaga läbirääkimised teemal “Äkki ma võin täna koju jääda, kui ma näiteks köhin, köhh-köhh?” või “Kas sa tuleksid mulle täna enne magamist järele?”. Erakorraliselt leppisime siis kokku, et hommikul käib ta lasteaias ära ja tulen peale lõunasööki järele, siis läheb ta kodus magama ja ma saan väiksema õe ka magama jalutatud.

Selgus, et hommik lasteaias tasus ennast ära – Teadlaste Öö puhul käisid inimesed jalgratastega ja tegid pauku. 4-aastase jutu järgi Lasime õhupalli taevasse ja siis laseriga lasime selle katki, vesinik plahvatas.. teisi pauke ja tossu olevat ka pakutud. Päris äge!

Igatahes oli ta nõus uuesti sööma, kuna Väike Õde tahtis ka süüa veel. Pikutama oli ka nõus, kuni ma kärutama läksin, aga magama ei jäänudki. Vähemalt jäi Väike Piiga tõesti magama, sest hommikul käisime linnas asju ajamas ja see tavaliselt töötab laste magamapanekul minu kasuks. Lasteaialaps peab üldjuhul magamata ka päris hästi vastu kuni kella 18ni, siis kisub jamaks.

Kõrvalepõikena olen nüüd iga nädal autota liikunud – rohkem rattaga ja käruga, vahepeal ka bussidega. Ainult siis, kui läksin linna ilma käruta, Väike piiga käekõrval, tabas meid igasugu ootamatusi, sest kellaaeg oli valesti valitud – poolteist tundi enne lõunauinaku aega võib juba tekkida lahkarvamusi, nt. missugusest uksest bussi siseneda (tema tahtis esimesest uksest, nagu eelmise bussiga, mina tahtsin hoopis sellest uksest siseneda, mis meie ees avanenud oli), mis raamatuid raamatupoest valida (mina arvasin, et ta võiks raamatuid v a a d e l d a, tema arvas, et katsuda ja sülle võtta on ikka hoopis teine tunne!) jne. Siis, kui olin oma kuhja õpetlikke raamatuid ja töövihikuid välja valinud ning maksta tahtsin, selgus, et rahakotti mul küll kaasas pole. Aga no ma ainult nende töövihikute pärast olingi tulnud Koolibri poodi, ma olin seda juba ammu plaaninud ja niisama koju tagasi minna ka ei tahtnud. Ega ma poleks saanud ka ju, sest bussiga ka ju niimoodi sõita ei tohi. Nojah.

Tegin paar kõnet sugulastele ja sain kellegi kätte, kes meid poest välja lunastas (ega neid 74-sendiseid raamatuid siis kõiki poodi alles jätta ei saanud!) ning autoga koju sõidutas. Matemaatika töövihikud, mis Vanemal Vennal koolis on, on Avita omad ja ostsin talle lisaks siis Koolibri omad, et õpetaja talle sealt lisaülesandeid anda saaks, kui tal varakult valmis ja midagi teha pole tunnis. Leidsin veel ägedaid eesti keele nuputamisülesandeid “Nutikate emakeeleülesanded”, natuke vanematele kui 4.klass, aga Trennitüdruk arvas, et täitsa ägedad; Kreeka-Rooma-Makedoonia raamatu kodustele ajaloohuvilistele ja natuke lasteraamatuid + mõned jõulukingiraamatud. 13 raamatut-töövihikut 32 euro eest on päris hea, aga tihemini kui paar korda aastas ma sinna Koolibri raamatupoodi ei satu ka, sest ega riiulid pole meil kummist. Septembrikuu sünnipäevalaps sai kuu alguses ka raamatuid, tõstsin osa õmblusasju riiulist maha, et raamatud ulmeriiulitesse ära mahuks. Õmblemine tundub juba vähem ulme nagunii.

Aga tagasi Teadlaste Öö juurde – plaanisime nii, et keskmised lapsed käivad Tamme Gümnaasiumis, meie väiksematega Chemicumis ja siis kõik koos Maaülikoolis. Keemiateatri ruum oli kahjuks rahvast servani täis, saime ainult laborist läbi jalutada. Trennitüdruk oli seni Tamme Gümnaasiumis paberit teinud ja lego robotitega toa avastanud. Kuna seda roboti teemat kusagil kirjas polnud, sai Vanem Vend suure pettumuse osaliseks, et tema sinna ei sattunud, aga natuke leevendas seda jäätise tegemine ja popkorni jagamine (teraviljade nimede äraarvamise eest) Maaülikoolis. EMÜ-s jagati lastele lehmakomme. Meie väiksemad muutusid loetud minutitega jokkeriteks/üleskeeratud robotiteks, üks kihutas ringiratast mööda kaldteesid ja treppe, teine kallas endale jäätist peale. Ja nii mitu korda järjest. Siis sai Mees teda huvitanud küsimustele vastused ja saime suhkrulaksu-kommide juurest põgeneda. Teise kommi sõin ise ära.

Läksime uuele katsetusele keemiateatrit vaatama, aga ei, kõik oli rahvast täis. Keskmised lapsed läksid samuti uuele katsele, et roboteid näha, aga suureks pettumuseks oli see ruum juba kinni pandud. Tulid koju tagasi, vaatasid väiksemaid lapsi ja meie Mehega läksime kolmandale katsele keemiateatrit vaatama. Vanim Laps lubas ka retsivaatlusürituselt koju jõuda. Keemiateatrisse jõudsime 3 katset enne lõppu, siis hakkas telekast otseülekanne ja kõik lahkusid. Läksime ka koju edasi vaatama, isegi lapsed õnnestus magama saada.

Täna on plaanis ainult pommikoerad, lastejooksud, õepoja sünnipäev ning saun.

Loodame, et tuleb rahulik laupäev. 🙂