Kooliasjad, koer ja legod.

Vahepeal on varajane sügis kesksügiseks üle läinud, sest koolitööd on rohkem teha ja blogisse kirjutama – plaanidest ja mõtetest hoolimata – jõuan harvem. See-eest novembris on võimalik oma esimest novelli kirjutama hakata kõigil, kes soovivad. Olemas on isegi taoline üritus, National Novel Writing Month 2015.

Lasteaiavaheaega meil polegi veel olnud, uskumatu lugu – terve septembri sai lasteaialaps kenasti käidud. Isegi moe pärast köhimised olidki ainult moe pärast. Vanim laps sai meil küll vahepeal köha, aga piparkoogirohu ja mukaltiini koosmõjuga sai sellestki lahti.

Sügiseti on jälle laste spordiüritused – keskmised lapsed käisid rattaga sõitmas ja väiksemad lapsed käisid jooksudel. Suuremad lapsed jooksid ka, sest need lasteürituste jooksul on ju lahedamad kui kehalise tunni jooksud, s.t. vahemaad on lühemad ja jäätist saab ka. Mõnikord võidab loosiga ka, kevadisel maratonil võitis Väike Piiga näiteks Tartu Seikluspargi kinkekaardi.

Maratonidega ja muude suurte lasteüritustega on tavaliselt üks suur sebimine. Vanasti olid lapsed väiksemad ja kadusid rohkem ära, mis sellest, et nüüd on need üritused aasta aastalt rahvarohkemad. Polnud ka neid käepaelu, mida tänapäeval jagatakse, finišisse jõudnud lapsed kadusid rahvamassi sisse ära ja mõnikord ei leidnud nad ka kokkulepitud kohti üles. Siis on hea, kui täiskasvanuid on rohkem – mu õe ja venna pere on ka tavaliselt osa võtnud ja siis on hea helistada, missugust last on vaja taga otsida.

Aga jah, väikesed on praegu veel selles eas, et saab koos nendega või neile järele joosta, suuremad saavad aru, kuhu peale jooksu koguneda – viltuse maja trepi ette raekojaplatsi servas näiteks.

Trennitüdruk ja Vanem Poeg arvasid, et nüüd hakkavad nad suusatama ja rulluisutama ka, et järgmine aasta nendest Tartu Maratoni üritustest osa saaks võtta. Lubasid jõulukingiks suuski tellida ja puha. Eks näis.

Muidu on selline äge kastanite aeg, et suure tuulega nende all kõndida või sõita väga ei tahagi. Eelmise nädala tormilisemate ilmadega juhtusime Vanima Lapsega töövarjupäeva asjus mööda kastanialleed aknafirmasse jalutama. Tudengivarjupäev oli neil just ära olnud ja selle mõjul polnud tütar enam kindel, kas ta ikka tahab sinna teaduskonda astuda, sest loengud olid olnud üsna igavad ja ladina keele loengus polnud inimesed piisavalt kiiresti edasi võtnud. Temal on ju koolis ladina keelt juba mõned perioodid olnud ja 1.kursuse ladina keel vist katab mingil määral samu teemasid. Igatahes soovitati neil koolist novembris ühel päeval töövarjuks käia ja käisime läbi rääkimas.

Tagasi jalutades samast kastanialleest arutasime, et kastanid maas meenutasid natuke legodega kaetud põrandat. Et paha on astuda, hea, et paljajalu käima ei pea seal. Seda kuuldes  hakkasid kastanipuud ähvardavalt mühisema ja kohe sadas meile hoolega okkalisi ja siledaid kastanimune kaela. Päris valusasti! Hea, et see allee lühike oli, saime ikka eluga kastanirahe alt tulema. Pärast arutasime, et legodega on ikka lihtsam: isegi kui nad on talla all ebamugavad, ei hakka neid vähemalt laest juurde sadama.

lego

Vahepeal oli ju õpetajate päev ka. Suurema klassi lapsed andsid tunde ja meie sõime. Punase pastaka saime ka. Varem sai koju kui tavaliselt esmaspäeviti ja vahetunni korrapidaja ei pidanud ka olema! Süüa kahjuks ei jaksanud non-stop, s.t. tulin koju ja olin juba jälle nõus sööma. Läksin hoopis Pisikese Piigaga jalutama, et äkki ta jääb magama. No ei jäänud enne kella kolme, nagu ikka, aga suutsin osta kaua oodatud grillikatte.

Tegelikult plaanisin ma seda juba kuude kaupa õmmelda, aga ei õnnestunud. Õde soovitas teha vannimütsilõikeline kate, mina mõtlesin teist moodi katet teha ja Mees soovis kolmandat moodi katet. Suvi venis, ilmastik mõjus, grilli lakitud puidust osad muutusid järjest nukramaks. Tundsin end süüdi, aga no samas meil eelmine grill pidas palju aastaid õues vastu, ei teinud teist nägugi. Tal ei olnudki mingeid puitosi ja põhi kukkus lõpuks lihtsalt graatsiliselt küljest, ei mingit ilmastikuteemat! Aga kevadel, kui olude sunnil uue grilli ostsime, ei raatsinud kohe katet osta. Mul oli küll üks kilejas tumepruun väikeste lilledega riie, mis oleks isegi selleks otstarbeks sobinud (ostsin selle kärule katte tegemiseks, aga selle peale tuli käru kate ise ka lõpuks välja. Murphy.), aga no jah, ostsustusvõimetus ja vähesed õmblemisalased katsetused ja nüüd ma siis ostsingi lõpuks grillikatte. Poest. Ilma allahindluseta, ainukese saadaoleva, sest kõigi teiste tüüpide katted olid neil kas juba maha müüdud või seenele saadetud. Mõõdud tundusid poes “peaaegu”, s.t. ainult natuke suuremad kui meie grillil.

Aga kodus selgus, et see “natuke suurem” tähendas, et kõigest umbes pool meetrit on üle  k e s e t  katet. 😀

Mis seal siis ikka. Mees paistis rahul, et grill enne lume tulekut ikka kasuka selga sai ja mina mõtlesin, et see kate on päris hea suurusega, selle alla saab lisaks grillile ka paar jalgratast panna, ei pane isegi tähele. Me ise ilmselt oleks ka kevadeks unustanud, kuhu need lasterattad jäid. Seega jäid ikka panemata seekord.

Vanem poeg käib rattaga trennis ja tähetorniringis, nooremal on iga nädal rattapäevad lasteaias. Seetõttu oleme nüüd mõned õhtud abiratastega rattaga sõitu ka harjutanud, sest kevadel rattapäevadel osalenud 3-rattaline jäi liiga väikseks.

Abiratastega rattaid on kaks, loomulikult tundus 4-aastasele noormehele nendest sõidetavam suurem ratas. Sest noh, see on ju  s u u r e m ! Sadulasse pingutusega ikka saab ja asfaldi peal läheb sõitmine ka juba hästi, nii et väiksem abiratastega ratas ootab, kuni PisiPiigale rattaisu tuleb. Kevadel meeldis talle ka sõita, kuni me rattarallil käisime. Seal kohapeal sai tema sõiduisu kohe kiiresti otsa ja pole peale seda tagasi tulnud. Küll jõuab. Seni ta saab niisama rattaga sõitja venna järel või ees joosta ja teda õpetada. 🙂 Minu rattatoolis reisib ta ka meeleldi, aga no nüüd on nii külm, et pean õhtuti isegi esimesed 10 minutit lõdisema, et näpud päris ära ei kukuks. Polnud isegi külmakraadid veel!

Eile plaanisin mina koolitööd teha ja Mees läks väiksemate lastega maja ette rattasõidule-jalutama. Varsti saabus nuttes trennist koju Trennitüdruk, kes kurtis, et meie tänava peal oli mingi suur lahtine koer teda rünnanud ja ta oli väga, väga kartnud. Proovis koera küll esinemistrikooga tõrjuda, aga koer ei saanud üldse aru. Tahtis üles hüpata ja väga õudne oli.

Mulle koerad väga meeldivad, aga mulle kohe üldse ei meeldi, kui nad mu lastele kallale lähevad.

Kargasin püsti ja läksin välja. Juba eemalt kuulsin laste nuttu. Nemad olid rattaga ka koera lähedusse jõudnud, s.t. koer oli kusagilt lahti pääsenud ja silmnähtavalt elevil. Väiksed toredad lapsed, nendega saaks PALJU nalja! Milline rõõm! Mees tuli lastega nii kiirelt kui sai tagasi meie aiani, mina pahandasin tundmatu koeraga. Kohe kurjalt. Lühikeste selgete käsklustega. Töötas küll.

Suuuur must karvane koer istus maha ja pakkus mulle käppa, et ma ei pahandaks. Aga kui ma küsisin, kus peremees on, tundis ta end pahasti, et ei oska kommenteerida ja viskas end selili, neli käppa taeva poole. Raske ju inimestele seletada, kui rääkida ei saa! Sügatagu parem tema kõhtu, sest ta on ju tegelikult nii nunnu, paluks mitte kärkida. Siis sõitis üks auto mööda. Koer oli kohe nõus hoopis autoga tutvust tegema. Alla ei jäänud. Õnneks oli tema kaelarihma küljes nimesilt telefoniga, aga minul polnud telefoni. Mees tuli, andis oma telefoni, helistasin. Omanik küsis, kus koer on ja lubas mehe talle järele saata.

Seisin, koeral kaelarihmast kinni. Omanik ilmus mõne minutiga, hõikas koera. Koer oli kahtleva näoga. Peale kõhklust läks mehele vastu. Mees ütles minuni jõudes Sorry.

Mina ütlesin, et kolm last said tõsise ehmatuse osaliseks, palun ärge jätke oma koera lahtiselt inimesi ründama, isegi mitte hea pärast. Autotee on sellel tänaval ka. Omanik ütles veelkord, et i’m sorry ja oligi kõik. Ma ei tea, kas ta üldse midagi aru sai, mis ma rääkisin.

Läksin koju tagasi. Lapsed ei tahtnud enam jalutada. Sõin hoopis 6 tükki šokolaadi, sest hääl oli kähe. Tunnis ma vist nii kõvasti käsklusi ei jaga.

Täna Pisike Piiga teatas, et üks auh talle ei meeldi, aga teised meeldivad. Need, kes nuusutavad ja naeratavad. Ma arvan, et ta mõtles selle all aias kinni olevaid koeri. 🙂

Aga ma ei mõelnud välja, mis koeratõug see oli. Natuke meenutas Autraalia lambakoera, sest peamiselt oli must, eest valge ja kollakaspruuniga, aga pea tundus pigem retriiverile sarnanevat. Kuri ei olnud, suurt kasvu, mõnus karvane, aga mitte päris njuufa. On kellelgi mõni sobiv tõug välja pakkuda?

Ja hallaste hommikute puhul on juba 3 gladiooli aias õied avanud! Daaliatest ühel on ka nupuke! Ilmselt nad mõtlesid, et parem hilja, kui mitte sel aastal. Õunapuud on veel rohelised ja vara tööle sõita on väga ilus.

Täna sõitsime sellise toreda ajavaruga tööle, et enne linnast väljasaamist saime veel otsa ringi keerata ja koju lapse koolikoti järele minna. Ikka jõudsime 15 minutit enne tundide algust kooli juurde! Ma olin kohe rahul. Mitte selle üle, et koolikott maha ei jäi pojal (olgem ausad, kellel pole seda siis juhtunud?), vaid selle üle, et liiklus oli nii rahulik [ilmselt kõik kraapisid alles autoaknaid]  ja ma ei pidanud muretsema, kas jõuame või ei. Ega laps ise ei avastanudki, aga Mees helistas. Vedas meil! 😀 Koolis avastada oleks olnud palju häirivam. Kuna minu tunnis ka õpilased aegajalt avastavad selliseid asju, olles palju vanemad kui mu 4.klassi laps, siis teangi, et kõigil juhtub äpardusi.

Nüüd on siis poolteist nädalat vaheajani. Kellelegi vaheaja puhul hindeid välja ei panda, sest meie lastel on trimestrid, perioodid ja veerandid. Aga peale vaheaega on juba lootust! Numbreid sajab tasapisi.

Advertisements

3 thoughts on “Kooliasjad, koer ja legod.

  1. Meil kasvab aias kastan, aga teist aastat jutti, ei ühtegi muna, mis jääks talla alla või kukuks pähe! Kahju kohe! Eile-täna käisime kõrval tänavas luurel, mõned ikka saime. Seal usin pererahvas, riisuvad iga päev vist ära!

    Ma unustasin kunagi koti peale kooli bussipeatusesse maha. See oli küll tüütu! Sõitsin rõõmsalt busdiga koju ja siis pidin õhtul kotile sinna järgi minema! Kogu bussiootamise vaev oli asjata! 🙂

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s