Lapsevanema õhtud

Oktoobri alguses mõtlesin, et hakkan varem magama minema.

Suvel pole ju hullu, kui jääd natukeseks peale laste magamaminekut arvutisse surfama, Pinterestist pähe turgatanud hullude ideede teostust vaatama, huvitavatesse blogidesse kiikama jne, aga tööperioodil hakkab selline asi segama. Laste magamapanek on õhtuti plaanis kella 21st-22ni, s.t. 21st umbes suundume magamistuppa, siis tekivad veel mõned “korraks-pissile” ja “palun-juua”-eksikülalised, aga kella 22ks on tavaliselt kõik juba rahulik.

Muidugi on kõige raskem magama saada 2-aastast, sest teised on… mõistlikumad. Trennitüdrukuga on kokkulepe, et kui ta peale kella 22 veel allkorrusel liigub, siis keegi tema tuppa päevasündmuste kordaminekuid kuulama ei tule. Poiste kordaminekud kuulatakse ära nari kõrval poiste toas ja Vanim Laps kokkuleppeliselt peale 22 arvutis enam ei ole. Tema räägib päevasündmustest reeglina õhtul koju jõudes, kui tal selleks tuju on, õhtul eraldi teemat pole, kui just mina midagi järgmiste päevadega seoses arutama ei lähe.

Kaheaastasega on seda “Figaro siin, Figaro seal” teemat kõige rohkem. Tema võib vabalt oma kordaminekutest rääkida oma voodis, aga siis tekipõlgajana teki jalgadega ruttu minema lüüa ja vaikselt teise tuppa imbuda, sest tal tuli kolmas kord pissihäda. Või naabri koer haukus, tahaks teda vaatama minna, kas ta juba magab? Või nuku on oma teki ära kaotanud ja Piiga ei taha teda enam oma voodisse. Või Mõmmi rabeleb, ei lase Piigal magada. Kõht läks just tühjaks! No põhjuse leiab alati. 😀 Viimases hädas kostab “Tulge ka magamaaaa!”

Umbes nädalakese olengi siis katsunud varem magama minna. Mõni öö on mitu ärkamist ja olen hommikuks kuri, kui olen ise alles peale 23 magama saanud. Või peale kella 24, kui on huvitav raamat, aga raamatulugemise järel ei pruugi uni kohe tulla. Pähe võib tulla veel paar erinevat lahendust, kuidas oleks hoopis lugu edasi või tagasi või kõrvale võinud minna. Siis ei aita üldse see unetutele mõeldud soovitus, et Kui teil ei tule und, lugege kolmeni. Kui see ei aita, siis poole viieni.

Igatahes jäin peaaegu iga õhtu enne kümmet magama. Ühel õhtul, kui olin päris väsinud, siis isegi natuke peale 21!

Jah, ma olen nüüd hommikuti puhanum. Arvestades seda, et enamus lapsevanemaid läheb liiga hilja magama, olen saanud enda jaoks piisavalt unetunde ja hommikuti rahulikum. Ühel hommikul olin peaaegu valmis kell 6 üles tõusma ja tegutsema hakkama, sest uni läks ära. Tegelikult ma siiski üles ei tõusnud, sest mõnus oli niisama soojas voodis pikutada ja kuulata, kuidas kõik on nii vaikne ja kõik magavad.

Katsun siis tänase erandiga toime tulla – käisime Vanimat Last külast koju toomas – ja edaspidi jälle kella 22 paiku magama saada. Siis jaksan hommikul erinevaid toite teha ja härmas muru peal paljajalu kõndida. Või noh, pigem joosta, sest tagasi ukse juurde jõudes on jalad juba krõbekülmad! Täna hommikul pidin isegi sooja dušši neile tegema, kuna kell 9 oli päris külm õues, aga ennelõunal kannatas niisama paljajalu kõndida, tuppa jõudes soenesin ise üles. Ujuma lihtsalt ei ulatu kuhugi lähedale ja vahepeal tahaks midagi KÜLMA, mis ergutaks. Sütelkõndija ja muidu ektreem ma pole, nii et paljajalu murul jooksmine on selline kodusem ja lihtsam variant. Nädalavahetusel jooksid väiksemad lapsed ka, aga siis polnud nii jahedad hommikud.

Ja pärast saab rahulikult paljajalu toas olla, polegi sokke vaja. See on umbes nagu peale külmas vees ujumist, et kui üles soojened, on isegi soojem kui enne! Mitte palavik muidugi. 🙂

Praegu olid vahtraallee puud nii ilusad nagu valgusfoorid – alt rohelised, keskelt kollased ja ladvast punaste lehtedega. Saab ägedaid maske teha, nagu Lambrine tegi, vaata siia!!

Vaatan ise ka huviga, millal ma magama minna ei raatsi ja “lapsevanema kvaliteetaega” unele eelistama hakkan – see on see iseenda aeg, mida väikeste laste vanemad tihti igatsevad, kui trennis või mujal üksi käia ei saa… Õnneks mul on rahulik elu, sest lapsed on juba suured. Või noh, iga päevaga suuremad. PisiPiiga just mõõtis täna nuku pikkust ja sai 2 meetrit. Ja minu pikkuseks sai ka 2 meetrit, nii et eks ma olen ka siis kasvanud vahepeal vanemana.

Vanasti, kui mu kolmas laps väike oli, sain pool tundi nädalas oma aega – siis, kui korrusmaja trepikoda koristasin. Tookord tundus see täielik õndsus, nüüd aga ajab natuke naerma. Eks elu õpetab, mis parajasti oluline on… tasakaalus püsimiseks. Minul on see sel kuul uni. Aga Teil?

Advertisements

2 thoughts on “Lapsevanema õhtud

  1. Ma läheks ka heameelega varem magama, aga pubekad ei lähe ja kuni nad oma tubades nahistavad-sebivad, ei saa mina ka magada.
    Härmas rohu peal paljajalu jooksmine on küll lahe mõte 🙂

    Liked by 1 person

  2. Mina jällegi ei saa aru, kuidas on võimalik varem magama minna, ja veel hullem, kell 6 hommikul ärgata! No aga ma olevat juba imikuna õhtune olnud, ema on rääkinud, et tema tahtis küll kell 22 magada, aga lapsuke traavis kolmveerand üheteistkümneni võrevoodis edasi-tagasi ja hommikul röökis, kui sunniti üles tõusma. Kõige jubedam lapsepõlverutiin oligi kella üheksa paiku vanaema poolt äratatud saamine, sest kell üheksa hommikul on minu elu alati olnud sügav öö.

    Meil on lapsevanema kvaliteetaeg siis, kui noorim lõunaund magab ja vanemad lapsed raamatut loevad. Juhul kui me päeval kodus oleme, muidugi. Kavatsen seda jätkata ka siis, kui noorim seitsmeseks saab ja seega lõunaune-kohustusest vabaneb. Kaks tundi keset päeva valitsegu majas rahu ja vaikus.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s