Sokid, rulluisud, peedisupp!

Eile plaanisin koolitööd teha, aga tegelikult läksin hoopis Mehele appi. Nimelt oli laenatud köögikombain juba nädalakese nurgas istunud ja porganditest-peetidest ei teinud ta väljagi.. Tuli ikka koridorist kööki ära tuua. Silma alla, ehk muutub teine tegusamaks.

Muutuski, viilutas 3 kotitäit porgandit  ja riivis 3 väiksemat kotitäit peeti. Tõesti kiirelt, tasus laenata küll kombaini!  Kaks kotitäit porgandeid panin juba sügavkülma ja 2 kotitäit riivpeeti ka. Kolmanda kausitäie riivpeediga panin kohe potti ja tegin suppi. Tuli väga söödav, s.t. mina üksi sain süüa ja teised vaatasid umbusklike nägudega. Aga mulle hullult maitses!

Peedi-juustusupp:

• riivitud peet (mul oli toores, aga tõenäoliselt kannatab keedupeediga ka teha),
• letšopurk eelmise aasta hoidistamishetkest (sel aastal oli letšot nii palju järgi, et juurde ei teinudki)
• 1 suur mahlakas küüslauguküüs (viilutasin ja tükeldasin)
• karp merevaigujuustu (suvaliste lisanditega sobib ka)
• natuke soola ja natuke vett ka vastavalt supi vedelikuhulga soovile.

Igatahes keetsin natuke, mitte kaua. Vett säästsin ka, tuli üsna paks supp. Peet jäi pisut krõmpsuks, letšo seest tulid vastu riivporgand, tomatitükid ja mõnus marineeritud-vürtsikas maitse.. Täna töölt tulles soendasin supi üles ja andsin PisiPiigale ka. Sõi küll. 🙂

Praegu on Piigake albumist enda piltide vaatamisega ametis. Keerab lehti, tunneb end igalt pildilt ära, sest ta ei usu, et pildi peal on mõni vanem õde, vaid hoopis rõõmustab ja kiidab, et “MA olen see!” Ja siis ta keerab kätega mu pead või lõuga arvuti poolt albumi poole, et ma ikka näeks, et ta on igal 10 aastat tagasi tehtud pildil. Heh.

Vanema Venna rulluisud jõudsid kohale. Nüüd tuleb ainult ruttu rulluisutamas käia kusagil, enne kui külmaks läheb. Üldiselt on vist päris hea pikkade pükste hooajal uisutama õppida. Ka kinnaste panek tundub praeguste ilmadega enesestmõistetav asi. Ühel rulluisul on tavaliselt pidur ka taga ja kuna ma seda ostmise eel pildilt vaadata ei taibanud, siis ma tõesti ei märganud, et see pidur oli päris ära kulunud. Aga ma ise ei pidurda peaaegu kunagi selle piduriga, ikka muul moel. Või noh, harva, s.t. IGAL aastal, kui ma rulluisutan. Selle aasta kevadel ka ükskord õnnestus,  eelmisel aastal ei õnnestunudki.. Igatahes ma loodan, et pidurite kulumine ei sega sõitmaõppimist. 🙂

Varsti tuleb ju pärisuisuhooaeg peale. Siis on hea kevadel jälle rulluiskudega jätkata, kui nad (keskmised lapsed) ikka plaanivad veel sinna maratonile minna. Vahepeal on nagunii see aeg, kui jääpeal uisutamine ära on tüüdanud, kui õues on peen kruus + libeduse peletuse liiv ning muu sodi maas ja puhast asfalti pole kusagil. Nii jõuab suveks isu tagasi tulla. Teoreetiliselt?

Kas teie, kellel on rulluisud, kulutate pidurit ka?

Nädalavahetusel jõudsin alustada uue seeliku lahtilõikamisega ja uue lõnga ostmisega. Lõnga kudusin kähku ära, tõin ruttu poest juurdegi, sain päris valmis ja siis selgus, et natuke suur sai ikka mütsi jaoks. Saaksin teha sellest hoopis salli. Või harutada üles ja teha uuesti müts, kuna nr8 varrastega käis tegu päris kähku. Hmm.

Üldiselt sulab kusagilt pidevalt välja sokke, kindaid ja väikeste laste mütse. PisiPiiga suurusele on meil ilmselt 8 mütsi, mõned õhemad, mõned paksemad, mõned rattakiivri-alused, mõned kapuutside alla mahtuvad, mõned isegi mütsitutiga. Tuti külge on hea helkureid riputada, sest kaheaastaste küljes pole a) kunagi piisavalt helkureid? b) kuidas nende põlve kõrgusel olevate helkuritega saab, kui kõrgel maast on ühe 85 cm pikkuse lapse põlv? 😀 Igatahes mütsituti külge rippumapanek on hea vaid juhul, kui keegi talle kapuutsi selle mütsi peale ei tõmba.

EDIT: olete neid imeilusaid helkurkiile juba näinud??

Vanema venna mütse on aga üks, see, millega ta vist viimased 3 aastat käinud on. Rattakiivri alla see ei mahu, sest see on paks. Kui ma talle ka teeks uue mütsi, pole kindel, kas ta seda ka märkaks – s.t. kodust kooli minnes võib ju pähe panna, aga tõenäoliselt koolist kojutuleku hetkeks on tal ammu ununenud, et tal selline müts ka on. Esimese sel sügisel väljaotsitud kindapaariga läks igatahes nii. Mul on natuke kahju, sest nüüd peab ta siis talvekinnastega rattaga sõitma, sõrmikutega on külm, aga need esimesed olid head fliiskindad rattakindlate tugevdustega peopesas. Küllap need peale jõule ka kusagilt trennist või koolist välja tulevad, kui ma piisavalt kannatlik olen.

Välja ilmunud villaste sokkide üle on mul ainult hea meel, kuna minu villased rohelisekirjud põlvikud tulid ka välja ja seelikuga saab siis edasi käia, Vanim Laps aga kasutab koolis villaseid sokke vahetusjalatsitena. Eelmisel aastal kasutas ka, see olevat kevadeks kulutulena levinud selles koolis. Samas ma ei imesta, juba meie ajal olid need paksud kiviseinad väga külmahoidvad. Tänapäeval on neil värsket külma õhku puhuv automaatventilatsioon ka klassides, kuna aknaid ei saa avada. Villased sokid ja mitu kihti kampsuneid aitab hästi! Tütar viis ühed sokid sõbrannale ka, kelle vanaema ei koo. Meile koob üks vanavanaemadest.

Kui temperatuurist rääkida, siis täna oli isegi minu klassis 16,4 kraadi. Sooja. Õnneks tegi soojapuhur enne laste tulekut sooja, nii et sain lapsed 18,8-kraadisesse klassi lasta. Ei ole enam maikaväel-kooli-episoode. Lapsed ise muidugi kütavad oma kohalolekuga kenasti klassi, nii et kui vaja õhutada, ei lange temperatuur enam nii madalale. Ikkagi sügis, mitte talv, sest enne lõunat hakkas juba päike sisse paistma ja soojendama. Hea, et ma olin ise parajasti Power ja Point ega pidanud tahvlile powerpointi laskma, sest neid on küll kõva päikselõõsaga vähe näha.

Väikeseid on meil nüüd päeval kodus kaks, sest lasteaialaps jäi ka köhaga koju. Nohu pole, köha on. Halb asi on ainult see, et kuna köha on harva, läheb köharohu andmine meelest. Aga kui ta magama jääda ei saa ja köhib kahest padjast hoolimata, siis tuleb mulle peaaegu kohe meelde, et lõuna ajal jäi ta sisse määrimata. Määringi teda siis õhtul ja lõhnan pärast kududes veel mitu tundi mõnusasti Weleda bronhipalsami järele. Sügis. 🙂