Müts ja soolane kodujuustukook

Mõtlesin eile, et kui töölt koju jõuan, siis:

a) saan mütsi valmis kootud  VÕI

b) saan natuke seelikut õmmeldud  VÕI

c) õmblen hoopis meeste triiksärgist kummituse kostüümi.

Tegelikult selgus, et üks laps magas ja teine ei maganud, seega läksin tema voodi juurde kuduma. Varraste klõbin ei lasknud tal ikkagi magada, võib-olla oli rahulik hetk juba möödas ka. Siis panin natukese aja pärast ohates vardad kõrvale ja lugesin uut raamatut. Sissejuhatuses oli nii palju kiitust, et see natuke väsitas. Teemani ma ei jõudnudki, sest neljapoolene oli ilmselt terve hommiku rahulikult värviraamatut värvinud ja legodega mänginud, igatahes polnud ta noorema õega poodi ja tagasi jalutanud nagu vanaema. Leppisin sellega, et õhtul läheb siis varem magama ja vabastasin ta lõunauneüritusest.

Proovisin veel mütsi kududa, sest see hakkas juba ilmet võtma ja arvasin, et varsti saab valmis. Kudusin sujuvalt (loe: suvaliselt) kahandades mütsi ülevalt kokku, et siis
avastada, et oi, ikka natuke väike sai. Vardad sees päheproovimine. 😛 Hmmh, ma ei hakka ju uuesti harutama?! Ajasin siis hoopis mütsi alläärde uuesti vardad sisse ja lõin uued silmused. Siis ärkas meie ÕuesMagajaLapsuke ja  kudumisaeg oligi sipsti möödas.

Järgnes vaikne mänguaeg, mis moondus kiiresti valjuhäälseks arusaamatuseks. Magamata lapsed on kella 16ks päeval juba päris kiired pettuma, eriti kui neile vanaema ostetud kohukest ei anta. Minu selgitused, et nohused-köhased lapsed kohukest enne paranemist ei saa (ma neid ise eriti koju ei osta), valasid loomulikult õli tulle. Lepitamine lõpuks siiski aitas. Vähemalt olen ma aru saanud, miks külmkappides klaasist riiulid on – et väiksemat kasvu lapsed ka näeks, mis maitsvaid asju ülemistele riiulitele pandud on!

Tahtsin õhtusöögiks soolast kohujuustukooki teha, sest ostsin ahnusehoos KOLM allahinnatud kodujuustu. Nüüd oli ühte alustatud ja ülejäänud kaks vaatasid mulle abiotsivalt külmkapis vastu. Internet soolaste kohupiimakookide/kodujuustukookide kohalt helde ei olnud, aga inspiratsiooniks vaatasin soolase kohupiimakoogi pilti siit ja läksin tagasi kööki.

Segasin siis kokku muna, kodujuustu, fetajuustu, suure peotäie riivjuustu, pundi riivporgandit, peterselli, spinatit, paar küüslauguküünt, päikesekuivatatud tomateid (neid sai liiga palju, maitse sai hapukas-tomatine), soola-pipart…. aga ikka tundus vedelavõitu. Jahu ju ei pannud, sest ma pole suurem asi jahusõber. Jahu sobib mulle ainult Marioni kladdkaka sees, see on ainuke šokolaadikook, mida me kogu aeg küpsetame. Teinekord teen pilti ka, sest see on iga kord niiii hea! Lihtne teha, kiirelt valmis, vähe asju sisse – meil kulub seda plaaditäite kaupa!

Aga manna ju sobib kohupiimaga hästi kokku, nii et ma panin siis mannat. Las paisub, kui tahab. Seal ta vähemalt ei saa tükki minna nagu mannapudrus, kui ma ei vaata. Sellepärast ma iga kuu mannaputru ei teegi, et selleks peab kannatlik ja hea ajavaruga olema.

Ahjus oli kohupiimakook ~45 minutit, siis ootas veel natuke tahenemiseks, aga ikka oli seest vedelavõitu ja pidi veel passima. Õnneks polnud kellelgi kõht eriti tühi (soolasest kohupiimakoogist kuuldes läks osadel lastel kõht päris kiiresti iseenesest täis!) ja kannatas oodata. Kallim jõudis suurest linnast tagasi alles enne laste magamamineku aega ja siis oli kook ahjus püsimisest veel natuke soe. Väike Piiga leidis, et päris maitsev sai ja sõi ka.  Mulle meeldis ka.

Enne kella 22 sain mütsi ka valmis! Tuli selline, nagu mul vanasti roheline müts oli, aga ära kadus kevadel. Nüüd sai siis sinine. Peab veel korra läbi pesema, siis näeb ehk ühtlasem välja.

Kevadel tegin uue mütsi, aga kirjust lõngast hoolimata sai natuke suure koega ja õhuke, tuule vastu suurt ei aidanud, aga töötas kapuutsina ja käis poodi sisenedes kergelt peast ära.Praegune müts sai soojem, ikkagi eskimo pildiga villasest lõngast (Vikkeli poes oli 2 eurot/tokk, sinise mütsi jaoks kulus umbes poolteist tokki)!