Mängulust ja kaotuskibedus

Kuna kiired ajad vähemalt novembris hakkavad mööda saama, sain kirjutamiseks mahti!

Lapsed on täna kodus, vaid Vanim poeg, kes on keskmine laps, läks kooli. Vanim tütar  peaks täna töövarjupäevale minema ja Trennitüdrukul on matemaatikaülesannete lahendamiseks vaba päev antud. Väiksemad on mõlemad haiged, kuna meie peres on miskipärast kombeks nii, et alati, kui Mees kuhugi ära peab sõitma, jääb mõni laps öösel haigeks. Või siis lihtsalt ei maga, kuna mittemagav väikelaps öösel on sama tõhus variant lennukile minekuks väljapuhkamiseks/zombistamiseks. Meie kodust tuleb sõltuvalt lennuki ajast liikuma hakata kell 3 või kell 5, et õigeks ajaks check-innima jõuda, sest me ei ela Tallinnas.

Lasteaialaps on kodusolemisega igatahes üsna rahul, küsib iga päev üle ka, kas täna on ikka lasteaiapäev, et siis rahulolevalt naeratada. Väike Piiga seevastu on natuke pettunud, et poodi ja õue ei saa. Samas on ta piisavalt suur, et tema nina ilma suurema kisata nohupumbaga rünnata – väiksemana oli see paras tüütus!

Rotike, meie koduloom, on ka haige. Kahjuks pole tal kerget külmetushaigust, vaid nagu loomaarst ütles, lõpp paistab. Kuna roti võtsime peale peale Trennitüdruku kuudepikkust palumist selle aasta mais, tundub see koosoldud aeg üsna lühike. Aga ta on veel elus, kuigi kahe nädala eest tundus olukord hullem, siis viisin ta veriste käppade pärast arstile. Arst arvas, et vanadusest võib mõnikord nii olla, et loom ei tunne enam oma jäsemeid ja siis närib neid kontrolliks. Tuletas mulle meelde hambaarsti juttu, et kui tuimestus pole veel üle läinud, ärge palun noaga oma igemeid lõikuge, mis sellest, et see valus pole. Ärge küünega ka katsuge, kas eluvaim hakkab igemesse tagasi tulema või ei, sest mitmeid inimesi on endale “haa-haa, üldse ei tunne seda suupoolt!!”-teemaga tõsiselt tegeldes keele katki hammustanud või kahvliga prooviks igeme veriseks kiskunud. Võeh.

Igatahes andis loomaarst meile koju kaasa antibiootikumi loomakese jaoks ja hoiatas, et see teine kahtlane koht kõhu all võib ikkagi kasvaja olla. Nüüd on antibiootikumikuur loomakesel läbitud, kasvaja vahepeal suurenes, loomake on poole kehakaalust kaotanud, sest ta ei söö peaaegu üldse ja on puha luu ja nahk… aga vilkam kui paar nädalat tagasi. Ehk saame lähipäevil uuesti loomaarstile.

Vahelduseks on jälle alanud igasugu võistluste hooaeg – ühel on koolis reaalainete nädal, teisel oli just KoKoKo ehk Kolme Kooli Kohtumine humanitaarainetes, kolmandal Viie kooli kohtumine. Lisaks käib jõulupeo kavade harjutamine trennis ning Kuubik ja mõttespordi olümpiaad üle interneti.

Mõttespordiolümpiaad on üks pikkkkkk turniiride jada, aga vähemalt osaleda saab igalt poolt, kust tahtmist on. Osalemisaladeks on kabe, male, gomoku (ehk pane 5 täppi järjest ritta) ja sudoku. Kõiki alasid on 4 vooru, s.t. algas nüüd novembris ja kestab aprillini välja.

Minu meelest on väga hea, kui lapsed, kes on malest-kabest huvitatud, saavad kusagil mängida. Ma ise lapsena  proovisin mõnel suvel neid mänge mängida, sest mul on suurem vend ja tema teab neid asju, aga no suurema venna vastu mängides kaob mänguisu peatselt, sest kes see ikka pidevalt kaotada tahaks. Kasu on siiski niipalju, et ma vähemalt mäletan umbkaudu, mis malend mida teeb. Kabe meeldis mulle rohkem, sest nupud käitusid kõik samamoodi – lihtsam meeles pidada. Kuigi kaotamine ei olnud ikka meeldiv. Kõige toredam oli minu meelest nipsu mängida – no see mäng, kus näpunipsuga tuleb vastase nupud mänguväljalt maha ajada. Pärast tuli küll põrandalt korjata, aga kaotamine polnud nii kindlalt ette määratud kui mõttemängude puhul, kus õnnest ei sõltunud midagi.

Praeguseks on igatahes seis selline, et mina oma lastega malet ei mängi. Mees mõnikord mängib ja mõlemad vanaisad on ka nõus Vanema pojaga mängima, aga nad on ikkagi täiskasvanud ja 10-aastase vastu mängides eelisega. Vindis aga on need turniirid lastevahelised – 1.-4. klass ja siis 5.-9.klass ja siis veel vanemad õpilased. Neid lapsi, kes osalevad, on üle Eesti päris palju – üle kolmesaja. Olen kindel, et paljudesse koolidesse pole tegelikult info jõudnudki, mänguhuvilisi võiks olla veel rohkem.

Meie avastasime selle turniiri puhtalt seetõttu, et eelmisel õppeaastal korraldas üks 8.klassi õpilane oma loovtööks male ja kabevõistlused koolis ja esinejaks oli kutsutud Marten Meikop, kes rääkis lastele väga huvitavalt erinevatest mõttespordimängudest. Tema on ka mõttespordivõistluste eestvedaja.

Aga ma ei olnud valmis selleks, et mingite mängude mängimine nii palju karjeid, pisaraid ja pahameelt võib tuua. Ehk siis teoreetiliselt olin kursis, et erinevad inimesed reageerivad kaotusele erinevalt. Lapsed on ka inimesed. Nende pidurdusmehhanismid (või kuidas neid asju nimetatakse?) on ka erinevad. Aga mis siis saab, kuidas lohutada last, kes kaotada ei oska? Kas see on ainult laste teema või on ka täiskasvanute seas halbu kaotajaid?

Või sõltub see sellest, kui suure, kui tähtsa mänguga on tegu? Jalgpallihuligaanid lähevad ju ka halbade kaotajate nimekirja. On selle üle kuuldavasti isegi uhked. Aga lapsed on ju väiksest peale selle pärast erinevad, et nende jaoks on KÕIK asjad tähtsad.

Kui ema kutsub sööma või tahab magama panna last, siis lapse jaoks pole need asjad mängimisest tähtsamad, vaid üsna sama rea peal, võrdsed. Nii et miks siis peaks ühte teisele eelistama, kui mängimine on sama olulise tähtsusega just nüüd kui söömine, ainult ema räägib, et tule ometi sööma, söök jahtub ära, mängida saad ju pärast ka!

Mängus kaotamine on siis ka sama kui päriselus kaotamine, raske hetk, mille käigus selgub, et sa polegi kõige parem. Et tegid mingil hetkel halva otsuse, mille tõttu teine sai sinust paremasse olukorda ja suutis sind võita. Jalgpallihuligaanid lähevad nüüd küll mängust välja, sest nemad sõltuvad mängijate tehtud otsustest, mitte omaenda tegudest.

—

Kui meile koolitusel andekatest lastest räägiti, tuli jutuks ka see, et pole nendega mingi lust ja lillepidu, kuna nad võivad nii kohutavalt tundlikud olla, et teise jaoks väike ja tähtsusetu asi võib nad endast välja ajada, tundideks! Mängu kaotus võib nutma ajada ja ka kurjalt tegutsema panna – mängunuppude pikalilükkamised, ähvardused lauamäng aknast välja visata ja kõik selline on ju tuttav teema. Tõenäoliselt lisandub veel “ta tegi nagunii sohki!!” jms jutt. Igatahes on pealtvaatajatel ebamugav, võitjal võidurõõmust hoolimata võib-olla ka.

Kuidas siis oma last aidata? Seni ei mängi, kuni kaotada ei oska? Mõned lapsed mängivad niiiii kenasti, miks sina nii ei oska?

Kas meil on üldse eeldust oodata, et erineva iseloomuga lapsed kunagi sama moodi käituma hakkaks, kui nende reaktsioonid tavasituatsioonideski täiesti erinevad võivad olla?

Kui laps läheb kaotuse üle vihaseks, saab teda aidata tema tunnete sõnastamisel, et ta õpiks end väljendama ka muul moel kui näiteks asju loopides. Mõnele võib see tunduda küll imelik või ebaloomulik, kui ema lapse vihahoos rahuliku häälega selgitab, et “paistab, et sa oled pettunud, et läks teisiti, kui sa lootsid”, aga tegelikult see natuke ikka aitab. Kasvõi sellega, et laps ütleb selle peale “Jaa!” või siis “Ei, ma pole selle peale pettunud, vaid hoopis selle peale, et …!” Vähemalt annab see lapsele tagasisidet, et keegi  mõistab teda. Aktiivse kuulamisega saab ka edasi minna ja lasta lapsel neid tundeid tunda, mitte neid päris ära keelata, kuigi vanemate põlvkonnast suur osa on kasvanud õpetusega, kuidas oma tundeid eitada, sest nii on ilus. Ja ära näita ka midagi välja, topi enda sisse tagasi.

• Ära kurvasta!
• Ära ole kuri!
• Ära ole vihane!
• Ära nuta!
• Naerata!
• Järelikult ta oligi sinust parem, pead rohkem harjutama!
• Sellise asja pärast pole küll mõtet endast välja minna!
• jne

Tuleb tuttav ette?

No kuidas siis muidu, ega need oma vanematega koos elatud aastad ja söögikorrad ju mööda külgi maha ei jookse! 🙂

Kas mõnikord on nendel ütlustel ka tõsi taga ja need lähevadki asja ette? Naeratadki, sest muidu jätaksid nutvana endast nõrga mulje ja mis siis teised arvavad? Enesekindlus on igaveseks maha tambitud ja keegi ei austa enam? Kas see on seesama, millest me oma lapsi päästa püüame?

Lugesin algaja lapsevanemana ühest raamatust (“2002 viisi, kuidas oma last armastada” vms pealkiri oli, täpselt ei mäleta), et Lase oma lapsel lauamängudes võita! See on lapsele armastuse näitamine!

Üks kogenum ema, kellega see jutuks tuli, ütles, et tema on sellele täiesti vastu – nii ei saa ju last reaalse eluga kokku puutumiseks ette valmistada!?

Samas – kui mu laps ainult kaotabki kogu aeg, siis tundub ju ilus ja üllas, et lasen tal ka KORD võita? Või teeb see järgmise mängu kaotamise lapse jaoks veel masendavamaks? Tahab ta siis veel üldse kunagi midagi mängida? Või mängib ainult endast noorematega, et võidu tõenäosus oleks suurem?

Mõni laps mängib ka iseendaga – see nupp minu eest, see emme eest ja see issi eest. Mitte ainult sellepärast, et reaalselt pole kellelgi aega või võimalust temaga mängida, vaid vahel ka selle pärast, et nii on tunne, et mingil moel ma ikkagi võidan. Heaoluhormoon möllab ja enesekindlam tunne on, aga sisimas tahaks siiski teistega koos mängida. Põnevusmoment on siis ju palju suurem, kuna risk on kõrgem?

—

Mul ei ole mängudega suurt kogemust. Kindel olen ainult selles, et pole ühest lahendust. Mõne lapsega on lihtsam, mõnega keerulisem. Mõnega töötab üks asi, mõnega paar teist asja.

Ma saan last aidata, suunates teda keset pingelist mängu (eriti kui on näha, et kisub kaotuse suunas) vett jooma, et aju töötaks paremini.

Ma saan lohutada, et ehk teinekord läheb paremini, kuigi see tavaliselt ei lohuta, kui nutt on väga hüsteeriline. Lohutamine on vist üks suhtlemistõke ka?

Kallistamine aitab mõne puhul.

Rahulikult sisse-välja hingamine, mitu-mitu korda järjest.

Preemiaga lohutamine – siin on sulle üks komm – töötab väiksemate laste puhul tähelepanu kõrvalejuhtijana, aga pideva käitumisviisina tekitab see ilmselt tunnete jahutamiseks ülesöömist.

Ma saan rõhutada, et nägin, kui palju ta pingutas ja andis endast kõik ja mängimine ongi pingutamise harjutamine – keskendumise ja tähelepanu harjutamine vms. Pingutamisoskus on eluks väga vajalik oskus täiskasvanutel ka ja see ei tule iseenesest!

Ma saan tema frustratsiooni sõnastada – aktiivse kuulamise toel – aga mõnikord ei muuda see pealtnäha midagi. Tõenäoliselt tuleb seda teha 10 minutit järjest erinevatest suundadest.

Ma saan julgustada teda veel proovima, et laps ühe negatiivse kogemuse järel igaveseks ära ei otsustaks, et kõik mängud on nõmedad.

Ma saan talle selgitada, et ka kõik teised mängijad tahavad võita. Sellepärast ju mängitaksegi. Kui sina võidad, on teised ka kaotuse üle pettunud, isegi kui  nad seda välja ei näita.

No ja siis aitab kõvasti, kui ise rahulik olla, mitte ise ka närvi minna!! See on mõnikord nii raske mulle. 😀

Isegi see ai aita, et viha väljendamine on lastel õpitud käitumine – kui ema karjub vihahoos, siis laps ka karjub teinekord vihahoos, sest  –  nii tehakse; tema küll võis karjuda; mis variante siis veel viha väljaelamiseks on?.

Nii et siis tuleb vihahoo pealtnägijal ka vett juua, et mõistus selge hoida; enda tundeid sõnastada mõttes, et vahet teha, mis on lapse tunded ja mis tema tunded. Lihtsalt rahulikult sisse ja välja hingata, et mitte keelata lapsel tema tundeid tunda. Kaotus ongi kibe.

Ja meeldetuletuseks – seekord ei ole vaja šokolaadi süüa, muidu juhtub nii:

Pilt on võetud siit blogist. 🙂