Niisama-koogid ja jõulutuled

Tänasega on november peaaegu läbi. Jõulutuled, mis ühel aastal värskelt ostetuna töötasid, läksid tollel talvel külmaga katki. Siis parandas mu isa neid järgmise aasta oktoobrini. Peale selle panin nad talve ootama ja natuke enne talve üleminekut tulid nad välja. Selgus aga, et seal kuhu tahaks riputada, pole elektrit, nii et stepslisse JA aknale ulatuks. Kuna me ei suutnud otsustada, kas panna neid siis välja või kuhugi mujale akna peale tuppa, ei läinudki nad tollel talvel katki. Said seekord õigete asjadega koos kokku pakitud.

Eelmise aasta detsembris tulid nad õnneks jõuluasjade hoiukohast välja ja said üles riputatud, korralikult, maja ette. Kuna ülesriputamine käis redeliga ja puha, ei hakanud me neid enam alla võtma. Ja nüüd ma siis avastasingi, et veel kuu aega tagasi olid terved (panin 30.okt korraks põlema õhtul), aga nüüd üks juhe ripub ja pool lampidest ei põle.

Siit tuleb vist tarkusetera, et jõulutuledega ei või iial teada.

Igatahes on meil vanast ajast järgi palju Ikea tulukesi, mis nõuavad vaid ühte-kahte patareid ja peavad hooaja lõpuni vastu nende patareidega, olgu siis aknal või kellegi voodipeatsis või laual. Need on rahulikud ühevärvilised mittevilkuvad tuled, mille korral ei tundu, nagu oleks ufolaev akna taha maandunud – väga hea kasutada. Samas see meie eelpoolmainitud õuelambikeste rida läks aegajalt hulluks (kuigi keegi räästa alla pulti näppima ei ulatunud) ja lapsed ei saanud magama jääda, kuna nende toa akna taga algas võimas tuledemöll ja ufode saabumist meenutavad valgussähvatused, mis pideval manustamisel ka atakke esile võiks kutsuda.

Ühel lapsel sai jälle veerand, vabandust, trimester läbi. Alles esimene trimester, aga jälle selles mõttes, et teistel on see esimene veerand või periood juba ära lõppenud. Õpetajad aga armu ei andnud ja oli kodutöid kuni reedeni ja esmaspäevaks jälle ka. Ja mitte ainult ühes aines. Vahepeal tahavad tegelikult lapsed ka puhata!

Minul õnnestus peale esmaspäevast lumekirmet osta autole uued plekkveljed ja talverehvid nende velgedega auto alla kokku viia. Ma väga imestasin, et nii hästi läks, sest tegelikult teadsin ma kevadest saati, et uued veljed vaja talvekummidele osta, aga kuna ma ei osanud neid kuskilt osta, siis… aeg läks kuni lume tulekuni. Aga sellest pole midagi, kui varem pole kunagi velgi ostnud, sest meil on ju internet ja seal on telefoninumbrid ja kui tead paari numbrit, on võimalik igale poole helistada, kuni leiad koha, kus pakutaksegi. Väga rõõmustav. Teine rõõmustav asi on vaadata, kuidas need kummid/rehvid sipsti peale pannakse ja see võtab mõne minuti! Nad on ikka täiega osavad seal. Tunnikontrolli oleks ära teinud selle ajaga, aga kontrolltööd kindlasti mitte, mõtlesin ma tunnustavalt. 😀

Mu kaval õde tegi jalanõude sissepakkimisel pildid kastidele ja see oli üks neist mõtetest, mida ma olen internetis näinud ja raamatus näinud ja plaaninud teha, aga no mul pole seda superkiiret fotokat, kust pildid kohe välja hüppavad peale pildistamist. Raha eest oma kingadest piltide tegemine oleks võib-olla ühe-kahe inimese puhul mõeldav, sest näiteks minu kingi pole ju nii palju (vist) ja need on aastaid samad – peaaegu – aga laste jalanõud, mis kantakse ribadeks ja siis korruta 5-ga need jalanõud… Igatahes on hea mõte need pildid kasvõi telefoniga üles pildistada (tänapäeval ju enamusel nutikad) ja värvilisest printerist välja lasta, mitu pilti lehel.

Külalisrubriigi pildid sarjast Minu Õde tegi (lisaks sabadele) :

kingakarbid

Saab panna ka mitu paari ühte karpi (suvised kingad on ju üsna lapikud teinekord) ja mitu pilti sama karbi peale:tee ise kingakarbid

Meil on jalanõud tuulekojas, riiulil ja niisama, lisaks teine kingariiul välisuksest kaugemal esikus, mille tegemise ideest kirjutasin siin. Talvised jalanõud on meil hoopis eraldi kolmandal riiulil tuulekojas, lae all – seal ei jää need ette muudel aastaaegadel ja samas on äkiliste külmade puhul alati hea karbiga alla võtta. Ma küll lisasin karpide peale sildid, nt 38 SelleInimese saapad või 34 karvase voodriga saapad, aga pilte ei pannud tookord. Karbi saab peale saabastest tühjendamist riiuli peale tagasi tõsta ja see ei satu saabaste kasutamise ajaks nukuvoodiks ega  autogaraažiks, nagu mõnikord tühjade karpidega meil juhtub.

Aga kuna eile ei olnud veel detsember, kuigi oli esimene advent, ei teinud ma meelega piparkooki, vaid niisama-kooki käepärastest vahenditest: õuna-kõrvitsamoosi põhi, astelpajumoosi põhi, porgandi-ebaküdooniamarmelaadi põhi, kookoshelbed, rosinad, palju kaneeli lisaks tavalistele koogi koostisainetele ja rõõmustasin, et 3 moosipurki korraga tühjaks said ja võis uue õunamoosi avada. Koos pohlamoosiga.

Kõik ei saanudki otsa, mis ongi suure plaadikoogi tegemise mõte. Niisama-kooki võib kasvõi iga nädal suvalisel päeval teha, alati sobib!

Võib teha ka nagu-rullbiskviiti: kui biskviidipõhi pole enam nii pehme, et vabatahtlikult teda katki minemata rulli keerata saaks, võib biskviidi lihtsalt millegi magusa (šokolaadikreem/vahukoor/mesi) või hapuga (moos) või soolasega (merevaiguga ei jäänud eriti hea, meil sattus liiga magus biskviit olema) kokku määrida, ribadeks lõigata ja ribad üksteise otsa tõsta. Eelmise nädala alguses katsetasime, sest poest ostsin biskviit-tordipõhjad. Välja tuli umbes nii:

määritud_biskviit

nagurullbiskviit

Tahtsin ainult sokolaadikreemiga biskviidikihte ka pildistada, aga need kadusid fotokat otsima minnes. Moosiga vaheldumisi aga said natuke hapumad kihid (seesama porgandi-ebaküdooniamoos, millest üleval juttu oli) šokolaadisemate kihtide vahele ja see nii kähku otsa ei saanud, jõudsin isegi pildistada. 🙂

Imelikke asju saab katetades, aga ära süüakse kõik. 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s