Detsembrirahu/arvutivõõrutus

Nii hea on, kui mõnel aastal on detsember vaikne aeg. Jah, lund veel pole ja vihma sajab päevast päeva, muru on roheline, helekollase õiega priimula õitseb mu aias.. Aga kiiret pole.

Jõulupeod hakkavad järgmisel nädalal ja sel aastal on kuidagi nii, et polegi kolm pidu eri kohtades samal ajal. Milline tore vaheldus! 🙂 Kingitused on vist olemas, isegi need üleöö selgunud homseks-palun-tuua-lasteaeda ja ma-pean-tegema-oma-klassist-temale, oma-trennist-temale ja siis veel õpetajatele, söögitädidele, muusika-ja võimlemisõpetajatele, treeneritele ja puha.

Oma lastele ma vist varusin peamiselt raamatuid. Ühe raudtee, paar puslet ja mõned helkurid ka. Meil on küll kodus raamatuid, aga see selleks, kui neid LOETAKSE. 10-aastane muud ei teekski peale lugemise! Ja siis näppab 12-aastane tema raamatuid, veab need salaja oma tuppa, et tema saaks ka lugeda, enne kui järgmine päev raamatukokku tagasi viiakse! Mõnikord näppame meie mehega ka neid raamatuid, aga kuna meil on oluliselt vähem lugemisaega, ei saa neid 500+ leheküljelisi nii ruttu läbi.

Kuid väikestele raamatuid kinkides peab tegelikult kinkima oma aega – et mitte riiulisse kuhja koguda “neid, mida sa ise loed, kui suureks kasvad ja lugema õpid!”

Ägedad on ka need lasteraamatud, kus lugema ei pea – tööjuhend on terve raamatu peale sama, otsi selliseid detaile pildilt, mis lehekülje servadesse märgitud on – kas siis loomi, jõuluvanasid või muid tegelasi. “Otsi meid!” -sarja raamatud näevad välja näiteks sellised.

Muidu on rahuliku detsembriga veel see hea asi, et pole veerandi-ega trimestrilõppe, kus kõik hullult kontrolltöid vihuvad teha. Mõnes koolis võib-olla on veel koolivaheajad tunnistustega seotud, aga mida edasi, seda rohkem on koolid oma soovil paika pannud, mitmeks õppeaasta jagatud on, vaheajast sõltumata.

Piparkooke saab küpsetada lume olemasolust hoolimata – ja kui ongi suur lumeisu, saab paberist lumehelbeid teha. Aknale, uksele  või seinale. Piparkooke saab kaunistada peale küpsetamist ka muudel päevadel ja vahel on hea tegevus ka poepiparkookide kaunistamine glasuuri või nonparellide või mõlemaga. Piparkoogimaja tegemiseni jõuame tavaliselt alles siis, kui esimesed laarid on niisama nahka pandud.

Meil on  4-aastasel lapsel nüüd iseloomu parandamiseks multikavaba nädal ja otsime talle igasugu tegevusi, et poleks vaja arvutist multikaid nuiata, et 38.korda ronge vaadata. Või Mašat, kes nii naljakalt maha kukub ja haiget ei saagi. Või kuidas üllatusmunadest asjad välja tulevad, tundide kaupa üllatusmunade avamist… Igatahes on arvutist videote vaatamisel kerge üle lubatud aja (näiteks 20 minutit) vaadata, sest videod on erineva pikkusega ja ma-vaatan-ainult-selle-lõpuni võib tähendada, et “ainult” 58 minutit on veel vaadata jäänud. Aga tõsine multikavaatamine viib lapse peast need muud tegevused, mida VEEL võiks teha, nii et lõpuks tundub noorele inimesele täiesti normaalne, et õhtut peaks sisustama mitme tunni videovaatamisega, ainult vanemad on millegipärast vastu… 😛

Nii ma siis tegingi nimekirja, et noorel videofännil oleks võimalik võõrutusnähtudest toibuda ja hoopis

  • piparkooke küpsetada ja kaunistada,
  • autotorusid ehitada vetsupaberirullidest (pilt  võetud internetist, link viib allika juurde, kus 20+ asja tehakse neist) ,

tee_ise_autorada

  • värviraamatuid värvida,
  • joonistusplokki uuemaid politseiautokärusid joonistada,
  • nööpe õmmelda,
  • väikeste ja suurte legodega mängida,
  • jõulukaarte meisterdada
  • autode jõulupidu korraldada jms.

Nii me siis rahulikult elamegi, lastel kulub piparkoogitainast (saab erinevaid variante testida) , minul kulub raamatuid, arvutiaega väga ei kulu, ehkki Vennaskonda saab õhtuti kuulata, kui Mees tööd teeb, et asjad tehtud saaks.

Mina ei saa muusikat kuulata, kui ma üritan keskenduda, seega kuulangi midagi ainult siis, kui autoga sõidan (KUI midagi kuulatavat tuleb) või kui PisiPiiga tahab “Veere kakku” laulda ringi marssides. Või veel paar-kolm korda aastas, kui ma midagi kuulata tahan. Muul ajal olen vaikusega nii harjunud, jääb mõtetele ruumi ja vajadusel võin ise laulda. Mu Kallis aga kuulab oma internetiraadiot, kuni ma lõpuks mõned laulud isegi sealt playlist’ist  ära tunnen. Aga ta on vastutulelik ja kuulab vahel kõrvaklappidega ka, kui ma sundkuulamisest väsin.

Kuna ma olen kehv muusikakuulaja, siis mind häirib poodi või söögikohta minnes kole muusika. Ausalt, olen välja ka jalutanud toidupoest, kui peletusmuusika tööle pannakse. Külas, kus telekas pidevalt mängib, olen samamoodi kiiksuga – see segab mind. Kui keegi telekat ei vaata, aga ikka mängib… Olen mõelnud, et võib-olla see tuleb mu kõrvadest – et kui pead olema suuteline vähemalt 2-5 lapse juttu/nuttu korraga eristama, siis taustamüra teeb eristamise raskemaks. 😀

Aga õnneks on rahulik aeg. Vaatame, mis järgmine nädal saab. Äkki mul siis ei olegi enam igal pool külm!

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s