Lõpp Hea :)

Sattusin paar päeva tagasi Manni ja Ude tehtud India toidu koolitusele ja seal, nagu ma arvasingi, oli väga huvitav. Valmistasime puri’sid ja erinevaid karrisid, mis ei tähenda Indias mitte maitseainesegu (mida meil karri nime alt osta saab), vaid taimetoitu.

Puride ehk pannkoogisarnaste koogikeste tegemisega sai palju nalja, küll ei hakanud taignapäts ilusti kokku, küll ei õnnestunud ümmargusi pätsikesi tainarulli abil lapikuteks JA ümarateks rullida, vaid tulid hoopis seene-, siili- või lendorava kujulised “pannkoogid”. Kuumas õlis nende küpsetamise nipid – millal neid koputada, et õhulisemaks läheks, millal ümber keerata ja millal välja võtta, katkikoputamisest rääkimata(kui katki läheb, tuleb ruttu teine pool keerata, muidu sealt august valgub õli sisse), sain vist peaaegu selgeks – kui puri hakkab minema kergelt pruunikaks nagu pannkook, tuleb keeva õli seest välja korjata.

Taimetoit, millega koos purisid pidulikul puhul süüakse, oli üllatusena kartuliga. Peamiselt koosneski see kartulist ja lillkapsaõisikutest, lisaks tomatitükid ja erinevad maitseained – kurkum, küüslauk, ingver, vürtsköömned, tšilli pulbrina ja hakitult jms. Teine variant oli sibul, herned, küüslauk, keedukartul, maitseained.

Väga-väga hea oli, ainult et paar tundi hiljem oli meil tööjuure-jõululõuna ja siis pidi söömisega otsast peale hakkama. Ei vasta tõele, et lihata söögist kõht täis ei saa – kõht püsis täitsa täis sellest mõnusast India söögist. Aga no õhtul peale seda jõululõunat  küll enam midagi süüa ei tahtnud!

Vahepeal on aga kätte jõudnud vana-aasta õhtu ja teeme jälle süüa. Mina tegin endale tegelikult küll juua, sest taaskasutuse grupis oli juba mõnda aega mahlapress pakkumisel ja ma olin sellist jubinat juba mõnda aega endale tahtnud, aga osta ei raatsinud. Nii häda mul sellega ka ei olnud! Ent kui pakuti täiesti tervet ja töötavat mahlapressi ühe kohvipaki ja paki pudruhelveste vastu, olin ma päris rõõmus.

Täna saingi mahlapressi kätte ja tegin prooviks ammu igatsetud porgandimahla. Vaimustav. Siis tegin apelsinimahla – ka väga hea. Siis tegin nendest õuntest, mis juba pisikseseks ja kortsuliseks olid läinud, juurde panin peotäie natuke kortsulisi jõhvikaid – ikka tuli hea. Kõht ei olnud veel servani täis ja mõtlesin, et äkki õnnestub üks mahlaklaas saada ka kogu sellest pressimise järgsest sodist, kui see väikse veega uuesti läbi lasta – õnnestuski!

Isegi välja nuputasime mehega, kuidas seda imelist masinat puhastada (tavaliselt antakse ju superköögiabilised ära sellepärast, et keegi peab neid peale kasutamist lahti võtma ja puhastama ja tagasi kokku ka panema!) ja puhastamine ei läinud koos kuivatamisega poolt tundigi, vaid umbes 6 minutit! Ilmselt ma julgen kunagi veel sellega midagi teha, sest mul on plaan pehmodeks moonduma hakkavad porgandid ära päästa enne jaanuari lõppu. Söömise või joomise läbi, mis neil vahet. 🙂

Aga teised tegid päris süüa ka, Trennitüdruk küpsetas Anna-Liisa kokaraamatust Susie šokolaadikooki ja ma aitasin selle pesumasina ruumi jahtuma  viia. Koht oli tõesti jahe, aga sellegipoolest leidsid väiksemad lapsed lõhna järgi koogi üles ja katsusid, kas on juba tahenenud. Näpud vajusid pruuni segu sees vormi põhjani, nii et peale limpsimist tulid nad teatama, et ei olnud veel tahenenud. Viisin järgmiste katsumiste eest igaks juhuks koogi külmkappi.

Kook

Siis tegi Trennitüdruk veel makaroni-hakklihavormi väikestesse ahjukausikestesse, sest makaroni-hakklihavorm on koolitoitudest tema kõige lemmikum ja Anna-Liisa kokaraamatus oli selle toidu õpetus ka. Mees kommenteeris, et tütre söögitegu kipub välja kukkuma samas stiilis kui “Mees asetab liha grillile”, see oli üks jutuke, mis suvel tavaliselt suhtlusvõrgustikes ringi liigub – naine ostab liha, lõigub liha, juurvilja, ostab söe, paneb grilli valmis ja siis MEES ASETAB LIHA GRILLILE. Peale seda vist naine veel keeras liha, lõikus salati, tõi nõud, tõi liha jaoks kausi jne, kõik sõid ja naine koristas laua ja pesi nõud, aga mees kiitis, et Kas pole tore, et mina ka mõnikord süüa teen?

No päris nii hull lugu meil ikka ei olnud,  mina just kiitsin piigat, sest ta on raudselt paremate oskustega kui mina 18-aastaselt, isegi kui ta vajab aegajalt asjade ahjutõstmisel või üheaegselt sibula lõikumise, hakkliha praadimise ja piima-juustu-kastme jaoks muna vahustamisel. 20151231_205459.jpg

Mees tegi muid sööke juurde ning Pavlovat.  Riivitud kartulist ja porgandist kotletid olid lausa nii head, et lapsedki kiitsid ja kõik kotletid said kiirelt otsa. Mina aitasin jooksvalt nõusid pesta ja kuivatada ja midagi ise ei küpsetanudki. Samal ajal mängis Vanim Tütar teiste lastega ja oma külalisega lauamänge. Mugav! Kõik korraga köögis oleks ülerahvastatud olnud.

Vahepeal on ainult selline imelik lugu juhtunud, et vestlesin oma õega eile pool tundi telefoniga – tavaliselt ma räägin lühemat aega – ja mobiili kuulamise kõrv hakkas valutama. Vahetasin kõrva ja rääkisin lõpuni, aga täna tegin minutilise kõne ja kõrv hakkas jälle valutama ja nüüd valutabki, tasapisi ja pool-salaja. Täna vist rohkem ei helista ja loen kõrvale sõnu peale.

Kas kellegi on veel kõrvaga selliseid asju juhtunud?

 

Aga muidu – mõnusat aastavahetust teile kõigile!!  🙂

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s