Õudsete õhtute raamat ja lumi

Eile oli natuke soojem ilm, ainult mingi -12…-18 vahemikus, tänane -18… -21 tundus kuidagi külmem.

Aga kuna lumi on siin ikkagi suhteliselt uus asi, saime esimest korda sel aastal (heh) sissesõiduteelt ja maja eest lund lükata – Vanem Poeg pani ilmselt viimast aastat oma kombe selga (järgmisel talvel on ta juba 11, tea, kas sellistele suurustele enam kombesid tehakse?!) ja lükkas suurema osa sissesõiduteest enne puhtaks, kui mina välja jõudsin.

Minu ülesanne oli kaks väiksemat riidesse saada ja Trennitüdrukut ka õueminekus veenda, nii et arusaadavalt läks mul natuke aega, sest lõpuks pidin ise ka talvejope välja otsima. Enne oli just selgunud, et Vanema Poja saapad tegelikult talle ikkagi ei lähe, kuigi minu meelest alles kuu või kaks tagasi proovisime neid. ProovisiME selles mõttes, et mina nõudsin, tuletasin mitmeid kordi meelde ja seisin kõrval kuni tulemuse selgumiseni. Muidu võib hajameelsete laste käest saabaste või teksade sobivuse vastust ootama jäädagi.

Lume tuleku puhul aga selgus, et ka temast 2 aastat vanema Trennitüdruku saapad on täpselt sama 35 number ja jalga ei lähe. Õnneks olid tagavaraks ühed tundmatu suurusnumbriga madala säärega matkasaabaste laadi saapad, nii et sai lume peale astuda küll.

Lumega selgus selline hea asi, et väiksemad askeldasid lumelabidatega ja pärast panid end peaaegu ise magama, piisas lõunasöögist ja voodi kättenäitamisest. Tegelikult lubasin Piigale kohe raamatut lugema tulla, kui ma ainult korraks Trennitüdruku sahtlite sorteerimise üle vaatan, aga juba ta magaski.

Peale lõunaune magamist saime veel 2 korda oma tänaval kelgutamas käia, aga kuna kellaaeg oli hilisem, kraad külmem, ei julgenud kelgumäe jahile minna. Meil on küll Sanatooriumi Pargi Kohutav Kelgumägi üsna lähedal, aga külm oli ikkagi.

PisiPiiga, kes küll pikkuse poolest on endiselt väike, endiselt kaheaastane, aga väga kõva häälega ja jutukas, leidis sellegipoolest, et õhtul magama heitma ei pea. See on viimasel ajal mingiks uueks hullumeelseks normiks saanud, et ta ronib naeratades oma pulgavoodist välja ja kiidab kavala ahjualuse-naeratusega, et plaanis tegelikult veelkord pissil käia. Või oleks vaja juua. Jokkerite värk, teate küll! 🙂

Ja hundid tulevad, kardab ta, emme ja issi, palun plaksutage magamistoas, et hundid ära läheksid! Mõnikord ta plaksutab ise ka, aga kui see ei tööta, peame meie plaksutama. Kõvemini, sest hundid on vist kõva kuulmisega?

Minu varajased magamaminekud lähevadki selle nahka – Piiga jutustab voodis, räägib elust-olust, kordaminekutest (täna oli sinine kordaminek! Ja veel üks, roheline kordaminek ka!!!)  ja nii need tunnikesed lähevad, tema öö ei ole lihtsalt veel kätte jõudnud.

Lõunaunedega on lihtsam, kuid mitte-veel-ööuned tähendavad, et vennad kõrvaltoas ammu magavad, ja Piiga… on hommikul ikka nõus kell 7.30 ärkama.

Täna olin mina ära tööl, koju tulles selgus, et vanaema oli Piigat magama pannes juba magama jäänud, aga kui ta ärkas, oli isegi Piiga magama jäänud. Õue minna nad ei julgenud, sest -20 tundus vanaemale piisavalt külm. Nüüd õhtul tegin Nooremale Pojale sinepijalaämbrit. Sinepi-jalavanni jaoks meil vanni pole, aga üks valge toiduämber on väga mõnusa laia põhjaga, sinepise sooja vee jaoks ideaalne!

Igatahes nõudis Piiga endale ka jalavanni, kui vend oli oma jalad ära kuivatada lasknud ja sokid jalas voodis istus – jalavanni tegime voodi ees, käteräti peal, et suure kaarega vett ei pritsiks. Piigale tegin jalavanni siis köögis, kuna ta oli toolid sinna sinepise vee juurde tõstnud ja end kenasti paljaks koorinud. Temale aga soe vesi ei meeldinud, kuum polnud see ju ammugi, sest Noorem Poeg jõudis jalgade leotamise ajal maast ja ilmast rääkida ja järgmise kuumema vee ka parajaks jahutada.

Panin siis peale jalavanni Piiga ka voodisse ja ennäe imet, kellel vaja veel 2 korda pissil käia, pisut köharohtu nõuda (ega teda ei sega see pisiasi, et tal köha pole), juua, tekki peale, palun kassidele ka tekki  – ja siis ongi uni läinud!

Seekord ma isegi tean, kuhu uni läks, mina tahaks küll magada.

Aga  Trennitüdruk sai jõuludeks niiii hirmsa raamatu, et ta ei julgenud magada, kui ta seda päeval kell 3 lugenud oli. Siis paar päeva luges ta seda edasi ja kuidagi ei tahtnud pärast oma tuppa magama minna, sest Vanim Tütar oli jõuludest eilseni sõprade pool ja keegi ei maganud Trennitüdruku läheduses. Raamatus olid kummitused ka.

Täna avastas raamatu Trennitüdrukust noorem Vanem Poeg, luges… ja ei julgenud magada. MIKS üldse selline raamat kingiti, oigas ta. Nii, ema antud unerohi äkki aitab? Ei? Mis aitaks? Ruttu mõnda Pratchettit peale lugeda, ise hirmust ja külmast värisedes? Mees käis Trennitüdruku päevaseid kordaminekuid kuulamas ja poetas, et Vend nüüd ei julge ka magama minna. Oi, kui rõõmsaks Trennitüdruku nägu muutus! Ta polegi ainuke, kellele see raamat mõjus!

Lõpuks läks siis Mees poiste tuppa poistele seltsiks ja PisiPiiga hakkas kaheksandat jooksutiiru tegema. Autopuslega. Hea, et tema seda raamatut ei lugenud. Mina ise lugesin juba enne jõule, hea haarav raamat oli! Autor on Jonathan Stroud, seesama, kes Bartimaeuse raamatud kirjutas, Lockwood ja Co. Kisendav trepp, olge lahked, kellel lastele unetuid õhtuid on vaja. 🙂

 

Pean nüüd Piiga kinni püüdma, muidu on homme veel raskem tööle minna kui täna…

Advertisements

8 thoughts on “Õudsete õhtute raamat ja lumi

  1. Lund on nii vähe olnud, et alguses tulebki seda korralikult nautida 🙂
    Aga PisiPiiga on teil eriti vahva, enne uinumist tulebki ju kõik erinevad asjad ära teha ja ikka mitu korda, kindluse mõttes ju. 🙂 Kahjuks või õnneks teeb meil E samu trikke, kuigi varsti on ta juba nelja-aastane. Mõnel õhtul on see kohe eriti väsitav aga eks see vist ole lapsevanema rõõm. 😛

    Liked by 1 person

  2. No kuule. Ise 5 lapse ema ja ei ole veel kogenud, et laste jalad kasvavad üleöö just siis, kui ilm muutub ja on tarvis kuu-aega-tagasi-parajad jalatsid kapist välja võtta ja jalga panna? Nr 36-37 saapaid on vähemalt müügil. Meie otsisime eile Unistajale linnaskäimise-saapaid nr 34, aga neid pole ilmselgelt olemas (must, sõjaväesaapa lõikega, paeltega, rahulik, tald pealsete külge kinni õmmeldud – miks, oh miks toodetakse spordijalatsikujulisi värvilisi jubedusi?). Lõpuks olin isegi ühe krõpsudega paariga nõus, aga neid polnud ka sobivas suuruses. Nii et õnn ja rõõm on, kui poisslapsele juba naistejalatsite hulgast midagi saab.

    Jõudu Piigaga!

    Like

    1. Heh. Mu tütar sellis endale Sinu kirjeldusele vastavaid saapaid Sportsdirect.com-ist, kui keegi siinkandis tellimusi tegi. Kevadtalvel peaks sealt veel midagi tellima, sest kui mitme peale tellida, tuleb postikuluks 3-4 euri. Äkki leiad Unistajale ka sealt midagi?
      Aga jah, üleöö kasvamisega olen ma harjunud, kui soodsalt pakutakse, ostan suuremad numbrid ette ära, peamine, et meeles seisaks, kus kelle tagavarad on. Teksasid leidsin just 2 paari nende asemele, mis detsembris põlvest rebenesid, ühel nädalal kaks paari. Aga eks ma saabaste kohalt olen teinekord targem, lihtsalt õe poeg kasvas suvega 35 suurusest 38ks ja nii neid vahepealseid numbreid polnudki..

      Like

  3. Aitäh soovitamast, vaatasin, tavaliste jubeduste vahel oli tõesti ka paar paari kenasid saapaid. Paraku ei julge ma Unistajale mitte midagi ei tellida ega ilma proovimata osta, tal on erakordselt lai jalg.

    Like

    1. Sama siin, meil ka poistel lai jalg ja mul pole nii palju ettevõtmist, et jääkotitehnikat rakendada – no et paned vett täis lastud kilekoti jalanõu sisse ja siis sügavkülma – kui vesi jäätub, siis paisub ja venitab jalanõud… 🙂

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s