Challenge

Jaanuar on möödas, see läks päris hästi, veebruaris paraku puhuvad hoopis teised tuuled.

Minu suureks imestuseks õnnestus mul jaanuaris päriselt ka oma plaanidega enam-vähem joonel püsida, sain isegi mõned rasked – tüütud asjad tehtud, mis iseenesest polnudki niivõrd rasked kui tüütud. Aasta alguses on seda pealehakkamist ka rohkem – tavaliselt veebruariks kipub see juba hajuma.

Õnneks oli ka asju, mis läksid jaanuaris plaanidele vastupidises suunas, muidu vist olekski tunne, et sai nagu pingutatud kah ja rohkem sel aastal ei pea. 🙂

Veebruaris plaanisin endale 500 asja korrastamise, sest ühes inglise keelses blogis oli seesama teema jaanuaris ette võetud – 500 things declutter challenge. Siis sai iga päev lugeda, mida inimesed koristasid ja palju neil päeva “skoor” tuli ja mis seis lõpuks sai. Ma iga päev ei lugenud, aga lõpuks sai vist 500 kokku küll, pisut ülegi.

1.veebruaril siis leppisingi õega kokku, et prooviks ka. Mõeldud, tehtud – mul õnnestus koristada kooliasjade kappi ja PisiPiiga kõrvalepandud riidekotti. Riidekotiga oli lihtne – olin selle hiljuti tekitanud, kui jaanuaris magamistuba “sügavpuhastasin” – tegelikult viilisin sellest ja suutsin ainult 2 kummutisahtlit ja ühe kapiriiuli korrastada. Igatahes tookord ladusin vale hooaja riided kilekotti, et ma neid hajameelselt kuhugi kappi tagasi ei topiks ja nüüd sorteerisin kahte lehte: edasi anda ja suveks kõrvale panna. Lühikeste pükstega pole meil talvel midagi teha, enam pole ju toas +25, nagu korteris elades igal talvel ette tuli. Huvitav, et suvel meil ka ei ole kunagi toas +25, aga suvel tundub see +20 kuidagi soojem kui talvine +20. Teistel kindlasti on suveriided juba sügisel ära pandud, aga no jaanuar pole ka selleks halb aeg! 🙂

Siis see kooliasjade kapp. Sinna ma peitsin salaja neid asju, mida “võib veel vaja minna”. No teate neid eelmise aasta algklasside töövihikuid… ja üle-eelmise aasta omi… ja siis mõned töölehed – ja veel nii 200 tükki… palju kunstitöid, millest täpselt aru ei saa, mida ja kas on kujutatud… brrrr. TEISED viskavad minema, aga mina ei suutnud ilmselt tol hetkel otsustada, kas visata kohe minema või panna lapsed neid sorteerima? Välja arvatud muidugi need pildid, mis joonistuste alleshoidmise mappi lähevad, et hiljem näeks, mis asju vabatahtlikult joonistati, ilma kunstitunnita.

Mul on see kiiks, et kuna meil ahikütet pole, vanapaberit aga korjab koos plastiku ja klaasiga kokku prügifirma (tasuta pakendikoti äravedamise teenus kord kuus), siis isikuandmetega pabereid minema ei visata. S.t. kas on vabatahtlikke, kes kõikidel töölehtedel, kontrolltöödel, tunnikatel lapse nime küljest rebiks? 😀

Nüüd siis olin mina see vabatahtlik. Sain suure kuhja no-name vanapaberit ja väikese kuhja “tundliku infoga” paberit, mis läheb mu vanemate poole ahju, nagu ka arved jms.

Sorteerisin ka natuke esiletükkinud ja väikseks jäänud kummikuid ja viisin 6 paari ülemisele korrusele – esimeses etapis muidugi pesin taldu. Vanasti tundus kummikute pesemine kraanikausis üks paras mäkerdamine, aga praegu pole sooja veega mängimine üldse nii jube, pigem nagu hetk iseendale. Soe vesi voolab ja vuliseb, see on ju rahustav muusika – ja pori ka natuke pritsib, aga seinu ei pea pesema… Vahel pesevad lapsed ka, sest üleni mudased kummikud esikus kipuvad mingil põhjusel seinu nügima. Tuulekoja värvimine oli mul eelmisel aastal plaanis, värvid sai ostetud, aga kuna meil on vaja üks suur vannitoa-mööbliese läbi tuulekoja vedada, ei näe ma põhjust tuulekoja ülevärvimisega kiirustada. Nii et kui seinad saavadki põlvekõrguselt mudaseks, mis seal siis ikka. Töökasvatus.

Ühe oma riiete kuhja leidsin ka, millest paar paremat juppi taaskasutusgruppi üles laadisin ja millel uued omanikud juba järel käisid, ülejäänud jäid taaskasutusse kohaleviimist ootama, passivad esikus. Leidsin ka vineeri kummuti tagant, mida me PisiPiiga suureks saamisest alates kasutanud pole – nimelt oli meie voodi serva ja madratsi vahel 50 cm x 80 cm x 1cm vineerplaat, et voodi servas magav lapsuke üle ääre ei veereks. Meil ei ole kohutavalt lai kaheinimesevoodi ja last kahe inimese vahele magama panna ei saa*, sest siis ei saa keegi öösel magada, nii et lapse ühes kindlas servas “omaette kohal” hoidmine oli meie jaoks parim. Polnud muret, kuni lapsuke end serva najale püsti upitama hakkas, siis tuli vineer servast ära võtta ja laps võrekasse elama kolida ohutuse nimel. Üks laps magas peale seda serva najale tõusmise aega meie voodi serva juures madratsil (põrandal),  aga kui ta öösiti end sealt minema rullis, kolis ära oma voodisse.  Igatahes veider, et see vineer nii kaua meie juures edasi vegeteerinud oli, kuna Väike Piiga saab millalgi märtsipäikese-ajal juba kolmeseks.

Ja skoor – 45 asja ära-/edasiantavateks! Äraandmise käigus sain ühelt toredalt inimeselt veel 4 helkurit tänutäheks, see oli äge! Neid meil kulub.

Ära visatud asjade kogust ei lugenud, kes neid pabereid ja vanu vildikaid ikka loeb. Kooliasjade kapist nimelt tulid vastu 3 karpi guašše, mõned vesivärvid, 3 karpi rasvakriite-õlipastelle, kõiki nii palju kasutatud, et uut õppeaastat nendega ei alusta, aga ära ka ei raatsi visata. Eestlaste elu. 😀 Paningi siis õhtul väiksemad lapsed kriidistama ja täna plaanisin guašiõhtut. Mõned vanad värvimata piltidega 2. ja 3.klassi töövihikud sobisid kriitidega värvimiseks väga hästi! RahvaRaamatu alla-ühe-eurosed värviraamatud pididki alles täna poodi jõudma, ma jaanuari lõpu allahindlusest ikka ei pääsenud ja tellisin, aga no nende saabumiseni saab kõik töövihikud ära joonistada.

Kui ma parajasti süüa tegin, jõudis Pisike Piiga laua ka rasvakriidiga viipekeeles täis kirjutada. Viibe siia-sinna üle laua, mõned väiksemad konksud ja pool ruutmeetrit ongi kaetud. Ei kulunud viit minutitki! Paberile poleks nagunii mahtunud, umbes nagu Pipi hobune, mida nii väikesele paberile nagu A4 lihtsalt ei saagi mahutada.

Ja tänu sellele esmaspäeva skoorile ja koristamiseufooriale ei saanudki ma eile midagi tehtud. Mitte ühtki asja. Pidin vaimselt puhkama, aga see-eest viskasin ma mahalõigatud juukseid minema. Proovisin paarile lapsele silmaarstiaega panna ja ühega sattusin arstile kohalegi. Leidsin koristamise käigus üles ühe poe kinkekaardi, mille kohta mul oli meeles, et see pidi veebruaris kehtivuse kaotama ja sain sellegi poes pudi-padi vastu vahetatud. Imelik, kuidas kinkekaarte tahaks ikka alles hoida, “kuni midagi vajalikku pean sealt ostma”, siis aga läheb selline väike paberilipakas meelest ära ja pärast, nädal peale kehtivuse lõppu tulebki kinkekaart jälle nähtavale. Seekord ei läinud Tigeri poel ikka nii hästi nagu paar aastat tagasi mingil raamatupoel, mille 45 euro väärtuses kinkekaardipakk lapsele nädal peale kehtivuse lõppu koristamisel näppu jäi. See pidi olema Apollo, ma arvan, sest neil on pool aastat ainult kehtivust, mujal aga aasta. Igatahes polnud me siis veel avastanud nippi, et kinkekaardi eest kinkekaarte osta, kui TÕESTI midagi pähe ei tule. Või teine variant, pereliikmetega läbirääkimisi pidada. Raamatuid on ikka kellelgi vaja!

Ülejäänud kinkekaardid-sooduskupongid panin esikusse nähtavale kohale kiletaskuga, et mul oleks meeles need kaasa võtta, kui ma kunagi poodi lähen.

Aga äkki ma siis täna olen hea ja koristan mõnda riiulit või sahtlit. Iial ei või teada. Väike Piiga magab veel,  ainult natuke kostab sealt toast mänguasjade kolinat..

Arvutiasjade kustutamisest kirjutasin hiljuti siin.

—–

*Siia sobib meenutuseks see uniste vanematega tõestisündinud lugu: On öö. Laps nutab ja nutab, naine ärkab üles ja pakub talle lutti, aga laps ei taha lutti. Muudkui nutab ja nutab. Lõpuks kostab mehe hääl: Ma ei taha lutti! Laps on teises voodis!

 

 

Advertisements

6 thoughts on “Challenge

  1. Mis mõttes 500 asja korrastada, kas asi on sahtel, mida korrastada või 10 paari sokke, mis sinna on paigutatud?
    Mina olen unise peaga tite asemel viieaastasele lutti öösel suhu üritanud toppida 🙂

    Like

    1. Vabandust, et segaselt kirja sai. Mul tõesti pole sadu kappe ega sahtleid.. Pidasin silmas pigem seda, et 500 eset kodust välja tõsta või edasi anda. Mulle tundub, et mul on asju rohkem kogunenud kui tegelikult kasutan, sellest ka see aktsioon.

      Aga kas viieaastane jäi lutiga rahulikuks? 🙂

      Like

  2. See on üks vahva idee 🙂 Ma küll esimese hooga kujutasin ette, et kui ise sellist projekti läbi viiks, siis ma elaks tühjas majas. Kuid siis meenusid asjad, mis on kindluse mõttes kappi pandud, kuid seisavad seal juba aasta (või paar, kes teab kas rohkemgi). 🙂

    Liked by 1 person

  3. Ma küll ei loetlenud, kuid meilgi sai läbi viiepäevane suurpuhastus, kus kõik asjad mida on tore omada (kuid mis kunagi kasutust ei leia) läks annetuseks või minema viskamiseks. Lugesin su postituse veel teist korda üle ning andis piisavalt motivatsiooni oma Facebook ka puhtaks teha 🙂 Aitäh, et sa nii tore oled! Ja nagu öeldakse, “less is more”!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s