Sina ju pole kontrollifriik?

Sel nädalal olen vaikselt energia säästu režiimis olnud ja lootnud, et kui ma suurt midagi ei tee, lähevad asjad ise korda. Enamasti ongi läinud! Paraku on elu mind nädala jooksul juba mitu korda kontrolli teemal mõtlema pannud. Kas kontroll on hea või halb? Või mis kogus kontrolli on “kuldne kesktee” ehk mõõdukas kogus?

Kelle kontrolliga on üldse tegemist? Enesekontroll on ju vajalik asi? Kontroll oma laste ja pere üle on ju ka kohustuslik?

Mõnikord on nii, et ma ise ei saa arugi, kui kontrolliv ma olen. Mõtlen ise, et tegu on hoopis hoolimisega või et tahan teistele head, et nad ei teeks halbu otsuseid. Enamasti ma lihtsalt ei mõtlegi selle juures kontrollist.

Kunagi üle 10 aasta tagasi ma lugesin ühte raamatut, “Julgus alistuda” – ent ma ei tundnud ennast üldse seal kirjeldatud joonte järgi ära, pigem teisi inimesi, aga raamatu keskele jõudes olin juba tõsiseks muutunud. Appi, kui tugevad kontrollimustrid igas asjas sees, sest ma ei pea seda üldse kontrolliks, vaid arvan, et see ongi normaalne!

Mulle meeldis üks selline lause sealt, et Tihti me ise arvame, et ei puudutagi lülitit, aga tegelikult lamame kogu keharaskusega selle peal. Mul läks natuke aega, kuni selle lause sügav mõte mulle kohale jõudis, aga lõpuks jõudis.

Tavaliselt arvan, et ma pole üldse mingi kontrollifriik. No jah, ma ütlen, mis kellast keskmised lapsed kodust väljuma peaks, et nad kooli jõuaks, mida nad täna söövad (teatud isetegevus on siiski lubatud) jne. Kui mingid riided tuleks enne kooliminekut vahetada, aga nemad pole märganud, siis ütlen. Kui liiga kaua arvutis on või oma asjad laiali jätavad, ütlen. Jaanuaris võtsin külmkapi pealt tööde nimekirja maha ja tagasi pole seda sinna pannud, nii et koduseid töid tehakse siis, kui mul meelde tuleb kedagi paluda, sest mul pole selle nädala tööde nimekirja koostamiseks hetkel energiat jätkunud ja järelikult ei jaksaks ma siis ka kontrollida ega meelde tuletada. Järelikult saan praegu kõik pakilise ise tehtud.

Aga ma olen aegajalt väsinud ja õiendav, sest keegi ei loe mu mõtteid ega tee asju nii, nagu mina mõtlesin ja äkki tundub inimeste mikrojuhtimine nii normaalne ja igapäevane tegevus, et üldse ei saa aru, miks nemad kurjaks saavad.

Kui vastutad kellegi väikese eest ja peadki talle samm sammu haaval õpetama, mida teha – kuidas panna sokki jalga, kuidas pesta käsi, kuidas lusikaga süüa jne (puhas mikrojuhtimine) – siis ühel hetkel muutub see refleksiks ja hakkad kõiki teisi, k.a. meest õpetama, kuidas näiteks nõusid õigesti nõudepesumasinasse panna vms. Õnneks meil ei ole nõudepesumasinat. 🙂

Pärast imestad, et kõiki pead tagant sundima, ei tee see mees kodus midagi, ei taha lapsed midagi teha ja nii väsitav on kõigi kallal õiendada, aga ikka pead kõik ise ära tegema, et asjad tehtud saaks.

Raamatus sai ka testi teha, kui kontrolliv sa siis oled. Vanasti, kui testi tegin seal, tuli “palju õnne, asi pole vist väga hull” või mulle lihtsalt meeldib nii mäletada. Praegu, kui ma igapäevaelus üldse selle peale ei mõtle, saaksin ilmselt “üleväsinud ja ülekamandav” diagnoosi. Mis sellest, et ma enda arvates ei teegi nagu midagi halvasti! Üritan ju kõigile paremat elamist välja võluda, on neil siis kahju selle nimel pisut pingutada?, õigustab mu alateadvus.

Tegelikult aitab mul mõistusele tulla väsimus. Kui hakkan teiste väikeseid vigu märkama, tähendab, et olen ennast käest lasknud, pole endaga piisavalt tegelnud. Raamatu autor Laura Doyle soovitab iga päev teha vähemalt kahte asja, mis teevad Sind õnnelikuks ja rahulolevaks (peatükk heast raamatust või latte kohvi, misiganes) ning iga päev ka paar sellist asja, mille tegemine võib olla tüütu või raske, aga mille tagajärjel tunned end paremini (nagu riidekapi koristamine nt).

Kui aga oled end väga ära kurnanud kupjana teiste seljas elades (või ainult mehe seljas, kui lapsi pole), peaksid iga päev tegema vähemalt kolme asja mõlemast rubriigist. Peaksid taas oma meest austama hakkama ja mitte tema ema või õpetajat mängima. Kuigi raamatu autoril pole lapsi suurt sisse toodud sinna, sest tal endal lapsi polnud, arvan, et laste kallal õiendamine ja näägutamine tuleks samuti lõpetada, kõiki asju saab rahulikumalt ka rääkida.

Oo jaaa, jonniva kahesega on ilmselt lood teistmoodi. Ema ütleb, et laps jonnib, laps arvab, et ema jonnib. Kogu lapsepõlve-ea oma ema ilusti kõike teinud, mida laps palub, aga nüüd ema jonnib ja trambib jalgu ja poes käitub halvasti, ei kuula sõna… Last, kes üldselt oma ema väga armastab, ajab selline asi päris kurvaks ja vihaseks. Aga see pole päris see teema, laste jonnitemaatikast kirjutas väga kenasti ja põhjalikult siin  Elisa.

Igatahes tagasi kontrolli juurde – miks üldse peaks oma “kindla käega kodu ja pere juhtimise ohjad” lõdvemaks laskma? Kas see muudaks midagi kodu olustikus?

Aga kas liigne kontroll muudab midagi? Kui mina ütlen, kuidas täpselt sa mingit asja tegema pead ja mis kell ja mis riideid sa kandma pead ja kuidas sa üleüldse ei tea, mis salatit ma tahan? Kas see kõik on normaalne kooselu või nagu pisut keskpunktist ja üksteisega arvestavast kulgemisest äärmustesse kaldunud, et on ainult üks otsustaja?

Vahel mul on ka tahtmine ise kõike otsustada. Mitte öelda, et teeme nii, nagu sulle sobib, vaid nii, nagu mina tahan, isegi kui sa ei taha. Et teeme siis, kui mina parajasti tahan, mitte siis, kui sul aega on. Aga tegelikult ma mäletan kuskil alateadvuses, et kui ma ise enda eest hoolt kannan ja oma soove välja ütlen, mitte ei arva, et kõik pereliikmeid peaks neid iseenesest teadma (kas nad siis ei loegi mu mõtteid??), läheb elu kuidagi rahulikumalt ja mõnusamalt. Ega kellegi ei meeldi tegelikult riiukukk olla. Aga vahel me lihtsalt takistame pereelu rahulikult sujuvat mängu, sest kontrollimine on muutunud hoomamatuks harjumuseks.

Nii ma siis ärkasingi täna vara ja hakkasin mõtlema, kuidas serveerida rahulikult ja rääkiva inimese kombel oma Vanimale Lapsele, et mulle ei meeldi tema üleeile tehtud otsus, mida enam muuta ei saa. Eile ma sellest veel rahulikult rääkida ei saanud, nii et lihtsam oli asi peale paari teravat repliiki edasi seletamata jätta, kuna kumbki tõmbus rünnakule.

Millal algab oma elu ja teised ei peaks lapsi kontrollima? Kui vanalt saavad lapsed ise oma otsuseid teha ja kui palju nad peavad mässama, et keegi lõpuks arvestama hakkaks nende otsustega? Kahesena? Kaheteistkümnesena? Kaheksateistkümnesena? Või nagu ma nüüd välja pakkuda tahaks, mina ikka peaks otsustama 18-aastase eest ka, sest muidu tulevad muud inimesed tema otsuste pärast äkki mind ründama?

Siis ma võin ju vabalt 20-aastase eest ka leida, et parem on, kui ta kunagi vigu ei tee ja küsib ikka minu käest, mida peaks tegema? Sest mulle meeldiks teda kontrollida ju puhtalt selle pärast, et nii oleks tal lihtsam ja kergem elu ning ta ei peaks vigadega maadlema?

Seni on ju nii olnud, et lapsed on väikesest peale oma otsuseid teinud – kuhu poole keerama õppida, kuhu (ette või tahapooole) roomata, mis mänguasjadega mängida, mida süüa ja söömata jätta, kellega lasteaias mängida, keda oma sünnipäevale kutsuda, kas õppida või õppimata jätta (vanemad ja õpetaja aitavad neid otsuseid oma hääletooni ja numbriliste vihjetega muidugi korrigeerida), kellele rääkida oma mõtetest ja ideedest, kellega esimest korda suudelda. Nii palju otsuseid, et me ei jõuaks neid nagunii teise inimese eest ära otsustada ega oma tahet igas asjas peale suruda, sest meil on ju ka enda otsused.

Vähem otsuseid, rohkem aega?, kirjutasin ma millalgi eelmise aasta alguses.

Ehk siis kui üldised põhimõtted üle vaadata ja lastega läbi arutada, peaks nad suutma õppida ise otsuseid tegema ja nende tagajärgi analüüsima. Aegajalt võib uusi olukordi juurde tulla, siis võib otsustamiseks lisainformatsiooni juurde küsida vanematelt või muudelt teadjatelt (eakaaslased), aga inimene õpib otsustama kogu elu, isegi kui ta on kaalude tähtkujust ja see tundub tema jaoks palju raskem kui teistele.

Nii et ma peaks vist jätma oma kahtlused ja “kas sa selle peale üldse mõtlesid, et..????” kas välja rääkimata, mida ma ei suudaks – enesekontroll pole mu kõige tugevam külg – või siis pean neid asju rahulikult ja vanusele vastavalt serveerima, kuidas tema tehtud otsused meid puudutavad. Nemad peavad ju minu tehtud otsustega ka edaspidi elama, isegi kui neile ei meeldi. Fifty-fifty, nagu öeldakse, isegi kui nad on lapsed.

Aga selle enda kontrollimustrite äratundmise raamatu pean vist veebruariks uuesti plaani võtma, sest sisukord tuli küll tuttav ette, aga inimene ju unustab, kui ei kasuta. 🙂

Kuna see raamat on Eestis läbi müüdud, saab seda raamatukogust või eestikeelse e-raamatuna Rahva Raamatust.  Väga põhjaliku kokkuvõtte on teinud Ingelise Israel oma blogis siin.  Internetist leiab ka inglise keelsena, Laura Doyle, Surrended wife.

Advertisements

3 thoughts on “Sina ju pole kontrollifriik?

  1. Mõnus lugemine, tundsin iseenast selles postituses täitsa ära. Õnneks on mul partner selline mõnus chill uimerdaja ja on mullegi seda pisikut edasi kandnud. Küll aga leidub endiselt päevi (kui üksinda kodus istun ja motivatsioon on null), kus ütlen talle kuidas kõik mis ta teeb on vale ja miks ta küll kunagi ei tee nii nagu mina tahan. Mingilmääral, ma arvan, on võimatu sellisest kontrollimisest lahti saada, alati on peakeses selline kuri hääleke, kes tahab, et olukord oleks minu kontrolli all. Mulle kunagi isegi öeldi, nalja viluks, et minust saaks hea dominatrix (ma arvan ka, et see kontrollimishullus on enamasti naiste probleem)! 🙂

    Liked by 1 person

  2. Eeehhhh. Meil on lapsed veel eas, kus tuleks kontrolli ja otsuste läbiarutamist enam-vähem tasakaalus hoida. Paraku selgus viimase nädala jooksul, et kontroll, mida algklassilapsed ikka veel vajavad, on vähemalt ekraaniaja ja koolitööde suhte koha pealt täiesti paigast ära. Nüüd tuleb nädalake “külma kalkunit” ekraanide suhtes ja siis vaatame edasi.
    Suurte laste otsustega on nii, et tegelikult ma unistan kokkuhoidvast suurperest, kus suuremate otsuste eel räägitakse asjad läbi ja leitakse kõigile parimad lahendused. Aga selle jaoks tuleb kõigepealt saada vanemaks/vanavanemaks, kelle juurde tahetakse tulla ja siin olla.
    Ma siin paari päeva eest just olin hirmus hädas, kui lapsed tegid Vanaisale küpsisetorti ja tegid, noh, mitte minu standardi järgi. Pikk tee on käia …

    Liked by 1 person

    1. Ma arvan, et kontrollimisharjumusest ON võimalik lahti saada, ühtlasi jääb üle tohutult aega iseendaga tegemiseks – kui ei pea teistel järel kõndima ja pobisema 😀 Aga mis eluetapis sinna jõuda, pole veel teada 🙂
      Võibolla armunutel on ka nii, et ei õpeta kaaslast, vaid vaatavad üksteist imetlevate silmadega?

      Mis aga puutub suurte laste otsustesse, siis ma arvan, et 18+ vanuses on nad tahtmist täis ise kõigele lahendus leida, kui neil on kartmatu ja loov maailmavaade.
      Ehk siis uute tätoveeringute temaatika pole tegelikult perekondlikult läbiarutatav – igaks juhuks võib sellest tagantjärgi rääkida, kui tegu tehtud, siis ei saa keegi ümber rääkida nagu eelmiste korral (kuigi ma rääkisin ainult asukoha ümber, mitte kavandi).
      Ma tegin oma vanematega vist ka mitmes asjas nii. Küllap teisedki on seda kavalust kasutanud. 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s