Vara üles?

Selle nädala aeg on kiirelt läinud, paar päeva istumise ja keskendunud kuulamise-mõtlemise peale,  mida ma muidu ikka üle viie tunni järjest ei tee, siis veel niisama siplemise peale ja osa varakult magamamineku peale.

Käisin kaks päeva järjest koolitusel, mis oli väga huvitav, palju oli kuulamislugusid, palju oli imestamist, aga kõike jälgida ikka ei suutnud. Kui eelmisel korral kuulasin isiksusetüüpide kohta juttu ja määrasime endal ka neid tüüpe mitmel erineval moel, siis seda põnevamad inimesed mulle tundusid. Tulin koju, tegin õele ka testi ja selgus, et me oleme ikka erinevad inimesed! Väga äge oli, et selgitati lahti vihastamise tüübid – miks muidu tundub, et mõni inimene ei vihastagi, sest ta ei viska kunagi asju! Aga see, et kõiki isiksusetüüpe vihastavad erinevad asjad, mitte kõik ei lähe samade asjade peale endast välja, see oli ka minu jaoks üllatav.

Lootsin, et jõuan koolituste vahel veel teooriat ja oma konspekti üle lugeda, aga ei jõudnud. Seekord rääkisime siis hoopis inimeste küpsemisest (kes koolilapseeas, kes teismeeas ja kes vanem) ja enesekaitseviisidest – kui on olnud isiklikus elus mingi trauma, kas inimeste alateadvus püüab olukorda setitada huumori, eitamise või 20 muu variandiga, mis sinna vahele jääb. Et see kõik on loomulik ja me kõik kasutame neid erinevaid viise, et mõistuse juurde jääda, see oli lohutav. 🙂

Nii et väga põnev, aga aega läks ka palju – kui õhtul koju jõudsin, jaksasin ainult süüa ja läksin juba enne 22 magama. Jaanuari keskel hakkasin prooviks kella 22st magama minema, et jaksaks hommikul kella 6st tõusta – enne teisi – ja natuke aega endale võtta. Rahus hambaid pesta, päevaseid ülesandeid läbi mõelda, vaikselt kohvi juua. Kui lapsed õhtul magama saavad, olen ma tavaliselt üsna väsinud ja sellest endale võetud ajast siis enam midagi kasulikku tavaliselt ei tule – võin küll internetis passida, aga tegelikult lihtsalt tuimestan ennast arvutiga. Hommikuti seevastu on pea tühi ja tulevad head mõtted lihtsamini. Kell 6 tõusmine tundus esialgu natuke kahtlane, aga teostatav – tööpäevadel tõusin muidu 6.30, ka natuke enne teisi, aga see polnudki nii hull, kui ma kartsin, sest peaaegu nädalaga tekkis juba rutiin ja ärkasin enne kella. Kui muidugi õhtul kella 23ni või kauem üleval ei passinud. Nädalavahetustel tõusin ka vara, väga hea oli vaikses kodus asju ära panna, kuigi taustaks vasardas peas “aga on ju NÄDALAVAHETUS, see on ju põhjus kaua magamiseks!!”

Mõne nädalaga hakkas mu kallis ka vara tõusma, nii sai hommikul kohvi kahele teha ja mõnikord sai ta enne tööle minekut juba mõne pakilisema tööasjagi valmis tehtud. Samas on see õhtune vaikus peale laste magama minekut nii meelitav! Vana harjumus ikkagi.

Ühel õhtul eelmisel nädalal käisime hilisõhtust seanssi vaatamas kinos, mis lõppes 00.15 või nii – keset nädalat, sest sõbrad kutsusid. Ega ikka ei tõusnud kell 6!  Samas see nädal, kui peale koolitusi koju jõudsin, sõin ja vara magama sain, tundus küll lohutav, et ma ei peagi kaua üleval olema, taastungi suurest kaasamõtlemisest ööunega ja hommikul jaksan tööle või koolitusele minna.

Keset nädalat vananes meil üks laps ka. Samaks päevaks saime tegelikult kirurgile aja ja käisime temaga arsti vastuvõtul, sest järgmine aeg oleks sama arsti juurde olnud aprillis. Kirurg arvas, et lõikaks ja kleebiks küll. Peame mõtlema, sest midagi konkreetset paika ei pandud.

Tegime sünnipäevakutseid ja sattusime olukorda, et “ühele lapsele peab veel kutse tegema, muidu ta lööb mind”. Arutasime olukorda, kutset siiski juurde ei teinud, aga õpetajad aitasid kutsete jagamist ilma verevalamiseta korraldada. Õpetajad tegid kõigi laste joonistustest kokkuköidetud sünnipäevaraamatu, armas ja äge vaadata, mida sama vanad lapsed joonistada armastavad – naerusuiseid peajalgseid, järelkäruga auto-rakette, lilli ja vikerkaart.

Kodus tekkis siiski väiksemaid kokkupõrkeid ja lahkarvamusi, sest PisiPiigal oli raske aru saada, miks vend ise ka oma kingitustega mängida tahab?

Käisin apteegis kehakoostist määramas, lihtsalt huvi pärast, sest eelmisel aastal umbes samal ajal oli Apothekas kampaania, millega rasvaprotsenti, veesisaldust ja luutihedust vms mõõta sai. Apothekas maksab selline 5-minutiline asi 2 eurot, spordiklubis aga 15 eurot. Tulemused mulle ei meeldinud, aga mõtlesin, et võib-olla motiveerivad mind vahelduseks rohkem liigutama. No peaaegu – lugesin Ritsiku blogi kommentaarides soovitatud Magus veri raamatut (rasvu ei pea kartma, aga süsivesikutega liialdama ei peaks), aga siis tuli meelde, et keegi oli just kirjutanud, et veebruaris saab Kalevi kommipoodides tasuta kliendikaardi teha ja nii ma siis sattusingi korraks sellesse poodi.

Mul oli ainult 5 minutit aega koolituse vaheaja lõppemiseni, kuid suutsin tuvastada lahtiste tükkidena müüdava piparmünditäidisega šokolaaditahvlite kuhja, seltsiks võtsin veel karamellitäidisega šokolaadi ja nii ma siis ühel õhtul proovisingi selle münditäidisega šokolaadi ära, sest vastlakukli-isu polnud. Karamellioma jagasin lastele, see oli minu jaoks liiga magus. Nii et vähemalt šokolaadi pärast ma enam muretsema ei pea, kõik sai otsa. 🙂

Prillipoes käisin ka – lapsele prille ostes selgus, et selle nädala lõpuni oli neil -40%. Vahelduseks täitsa tore, kui alla 100-euroseid prille+klaase saab, eriti kui peres on 4 prillikandjat.. kellel veel kiirelt prillisoov tekkis, siis Instrumentaariumis oli see pakkumine.

Nüüd on jäänud veel selle nädala viimane tööpäev! Tuisust hoolimata tore.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s