Vassilissa ja orhideed

Mõnikord on pühapäevad need päris pühapäevad, kui ei peagi midagi tegema-  isegi kui kõikvõimas valentinipäevamöll käib, võib kodus olla rahulik.

Pidasime sugulastega ja lasteaiasõpradega sünnipäevi. Suguvõsaga sünnipäevad on päris tihti, ainult toimumiskoht varieerub natuke, sest suguvõsa lapsi on meil mu õe ja venna peredega kokku 11. Sünnipäevad pole siiski igas kuus, vahepeal saab puhata ka – näiteks jaanuaris pole meil kellegi sünnipäeva. Aasta lõpus on jälle rahulikum november.

Eile õhtul, kui toad jälle lastest tühjenesid, koristasime ja tõstsime mööbli tagasi paika. Hämmastaval kombel oli sünnipäev selliseks kellaajaks sattunud, et sööki suurt ei kulunud, kuigi möll oli küll vägev. Esimene tund läheb tavaliselt laes rippuvate rõngaste, võrkkiige ja liumäe järjekorras rahmeldamise peale, teine tunnike on kõik juba nõus paigal olevate rongide-autode-legode-kalapüüdmistega tegelema. Söömiseks lihtsalt ei jää aega. Ausalt öeldes tunduvad 4-5-aastased veel nii noored, et neile mingeid erinevaid mänge organiseerida polnud plaanis. Ei toimunud ka erilist gruppidesse jagunemist, et tüdrukud ühes nurgas ja poisid teises, lapsi jätkus igale poole.

Tänane hommik algas aga ilmaüllatusega – rohkem lund kui eile! Ja mida edasi, seda rohkem lund, nii et kui lõunaunelised said lõunaunne, sain ma rahulikult raamatut lugeda, aga kui õhtuks ka sadu järele ei jäänud, oli ikkagi vaja teed puhtaks lükkama minna. Muidu päris keeruline pärast seda rasket lund kokku lükata, kui see veel ära külmub ja kivistub! Mina ei ole raiumishuviline.

Rahuliku pühapäeva puhul lugesin uue peatüki oma “naistekast”, mis on kõige sügavamas mõttes naistekas üldse – Naised, kes jooksevad huntidega – no selline analüüs ja teema selgitamine käis, et mõnulesin teksti lugesin nende ägedate, sisukate lausete peale. Olen üsna alguses, kolmas peatükk – Sinihabe on juba lahti seletatud, käes on Vassilissa ja Baaba Jagaa kord.

Sain korrapealt targemaks oma paar postitust tagasi olnud laste otsuste teemas – süda sai kohe rahu, et ongi aeg oma otsuseid teha noorel naisel, mina ei pea enam õpetama ega tema otsuseid segama, las kasvab. Kohe hea tunne tuli lugedes. 🙂

Teine asi, mis mind puudutas, oli mu enda otsuste tegemise saaga – seoses selle veebruarikuise koristamisväljakutsega on selgunud, et mul on arvatust raskem neid otsuseid ette võtta – mida jätta, mida mitte, miks jätta, miks mitte ja üleüldse, see tundub just selline ränkraske tegevus, et alustatud küll sai, aga ei edene. Ürgema tahkude lahtiseletamisel  selgus mitu tarkusetera.

Muinasjutus käskis Baba Jagaa Vassilissal oma kanajalgadega maja ja selle ümbrus puhtaks pühkida, mida autor seostas lisaks muudele asjadele sügavamate eluväärtuste puhastamise tööga – et vahel selline hingestatud töö hämmeldab naisi ja nad jätavad pühkimata. Nii kasvab kõik vaikselt võssa ja tekivad hingearheoloogilised peitvaremed.  Väga poeetiline. 🙂 Tark naine aga hoiab oma hingekeskkonna puhta ja korras, ja et tema pea püsiks selge, korrastab ta ka oma tööpaiga – võttes iga päev aega iseendale, paberi, kirjutusvahendi või värvidega, ruumis, mis oleks tema päralt, kus ta võiks teha, mida iganes soovib… Ühesõnaga see oma hinge toitmise koht, ilma milleta kodused naised nõiamoorideks muutuvad või tervis märku andma hakkab, et keeruline aeg on, aga läheb veel keerulisemaks, kui Sa midagi ette ei võta.

Baba Jagaa riiete pesemine Vassilissa poolt aga oli lahti seletatud nii, et oma ideede ja väärtuste (nagu riiete) kandmise järel venivad need välja. Pesemine värskendab ja tõmbab need pingule, toob mustrid uuesti nähtavale. Väga huvitav lähenemine minu meelest. Samas puhta asja puhul tuleb ka üle vaadata, mida alles jätta, mida parandada, mida maha kanda või kõrvale panna. See ei käi ainult riiete kohta. 🙂

Muidugi ei saa seda korrastustööd jätta üheks päevaks aastas. Ja kõige selle juures ei saa seda Baba Jagaad salatilehtede ja musta kohvi dieedile panna, seda ma naersin kohe kõva häälega, kuna nii tuttav tuli ette. Mitte see must kohvi, vaid põhimõte, et kuigi on vaja suurt jõudu kõikide asjade tegemiseks-kordasaatmiseks-läbiseedimiseks, tundub, et kuskilt tuleks veel samal ajal kärpida ka. Aga no inimene õpib kuni elab. Ega tavaliselt kolme päevaga kõike ära ei õpi, nagu Vassilissa kanajalgadega majakeses, kuid tore on ikka muinasjutte lugeda! Põnev, kuidas keegi neid ürgnaiselikkuse lahti harutamiseks ja naise tuhande tahu lahti seletamiseks kasutanud on, erinevate maade muinasjuttude ühiseid jooni kokku põimides ja samade (ehkki erinimeliste) tegelastega illustreerides. Tõlkijad on ka tõsist tööd teinud ja vaeva näinud. Natuke raamatukatkeid on tutvustuseks toodud veel siin lehel.

Aga netist võib ka tõsist tõrjejuttu leida selle raamatu kohta, kuidas liiga feministlik ja ei meeldi see naiste sidumine mingite loomadega ja üleüldse Võeh!  Mis seal siis ikka, eks iga raamat on eri lugeja jaoks erinev. Ma olen selline oma lõbuks lugeja, võin vabalt mõned lehed vahele jätta, kui igavaks kisub või raamatu käest panna, kui rohkem ei jaksa. Aga kui mõnikord tuleb tuju, siis on väga hea ja ergutav lugeda!

Valentinipäeva puhul käisid lapsed natuke nõutult ringi, eriti Trennitüdruk, et tahaks šokolaadikooki teha. Paraku selgus, et pole vahukoort, isegi kui hetkel 350 grammi šokolaadi olemas on. Keegi lumesajus poodi ka väga ei kippunud. Lapsed sõid siis eilse koogi viimseid tükke ja mina tegin peale allpoolnimetatud lumerookimist kauaigatsetud panniaedvilju.

Läksime hoopis õhtul lastega õue – väiksemad lapsed tegelesid kühvlite ja kelkude lume sisse jätmisega, meie Mehega lükkasime lund. Sellest aastast on meil kavas nädalas vähemalt 45 minutit kahekesi koos jalutada, millegipärast lükkub see tavaliselt nädalavahetusele ja eriti pühapäevadele. Täna siis asendasime selle suure lumelükkamisega ja kui kõik lumi kenasti kelgumäeks oli kogutud, tegid teised seni suure lumememme, kuni mina autot luuaga puhtamaks pühkida üritasin. Mina pean ju homme varakult tööle minema ja kui auto on mõne koha pealt lumest puhtaks tehtud (katus on tal peakohal, aga küljed on katusealusel avatud), saab hommikul aknast tuvastada, kui palju aega peaks auto väljakraapimiseks varuma.

Lumememm sai igatahes kahemeetrine, aga pigem sõbralik, mitte eriti töökas – luud kukkus tal kahel korral käest maha. Homme ei ole enam sõbrapäev, eks näis, mis plaanid tal siis on, kas võtab luua üles või seisab tühjade kätega edasi? PisiPiiga pakkus, et tegu ei olegi lumememmega, vaid lumevanainimesega. Hmm. 😀

Mina plaanin järgmisel nädalal vähemalt ühe orhidee ümber istutada, mille pott on 5 aasta jooksul päikesega kohtumisest servast murenema hakanud ja koorepudi ka ammu vananenud ja valet värvi. Aga alati, kui plaanin lõpuks ometi istutada, hakkab ta õitsema ja siis, kui õitsemise lõpetab, pole minul aega. Aga nüüd pole enam kusagilt kinni võtta, et potti kastma hakata, sest servad pudenevad tükk tüki järel lihtsalt pihku, nii et peab istutama.

Kunstiõpetaja tõi mulle kolmapäeval ühe salapärase potikese, mille kohta kiitis, et nii soodsalt pakuti, et ei saanud mitte sinna jätta. Ilusa õiega ka, kuigi seda praegu pole. President olevat ka!? Hmm. Poti järgi paistis nagu üks kambria, peale oli kirjutatud Burrageara ja Nelly Isler. Nelly on mul korra juba olnud, juhuslikult 1-euroga äraõitsenuna soetatud ja üles putitatud, aga kuna see on üks vähestest lõhnavatest orhideedest, mis mul oli, andsin lõhna pärast kellelegi edasi. Ei olnud minu lõhn. Aga praegu jälgin siis huviga, kas tal eluvaim on alles ja tahab siin kasvada. Ümberistutamist ei nõua, aga kuna tavaliselt tähendab läbipaistmatu orhideepott suvalist sodi poti sees, olgu siis vana nuustik või papipudi keset koorepuru, tunnen ikkagi vaikset sundi teda ümber potitada, kui puhkeaeg üle läheb.

Orhideeaknalauad olidki nii vaikseks jäänud, et saab aegajalt isegi tuba õhutada! Kunagi paar aastat tagas oli meil ligi 60 orhideed, nüüd olen selle etapi läbinud, mõned lillede maale saatnud, enamuse edasi andnud või kinkinud ja nii hea tunne on, kui kastmine enam 3 tundi ei võta. Puhas rõõm on 5 minutiga kõik 5 kraani alt läbi lasta! 🙂 Ja kuna kõik peale selle ühe uue sala-Presidendi õitsevad ka, vaatamata sellele, et aegajalt kastmisvahe pikaks venib, on mul üsna hästi läinud. Kevadekuulutajad lilled need orhideed, mis alati enne lume kadumist õitsema hakkavad! Tegelikult paistsid eile juba rohelised tipukesed maja ees ka. Täna enam ei paista lume alt.

Kas teil ka aknalauad (vaasiga või ilma) õitsevad?

Advertisements

2 thoughts on “Vassilissa ja orhideed

  1. Mina ei armasta toalilli, kaks orhideed ja jõulukaktus ongi ainsad, mis minu mitterohelistest sõrmedest hoolimata meil vastu peavad.
    Proovisin ükskord seda hundiraamatut lugeda, aga jäi pooleli, toona ei kõnetanud ja lapsed olid nii väikesed, et ei olnud võimalik süveneda ka. Sa kirjeldasid nii huvitavalt neid muinasjutu-seoseid, et vbla üritan uuesti lugeda.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s