Traumatoloogiast

Ühel õhtul sattusin vestlusringi, kus arutleti, mida väikeste lastega ikka juhtuda võib. Seekord selles võtmes, et mitte vanemate, vaid vanavanemate puhul – esimene lapselaps on suursündmus, aga sõltuvalt sünnitaja vanusest võib tema enda vanematel ammune kogemus lapse/lastega meelest läinud olla, kuigi endal on tunne, et kõik on kombes.

Näiteks külla minnes selgub, et aastane laps mängib vanaemal külas olles oma mänguasjadega, aga laua peal on valik erinevaid tablette. Ega ta ju ei võta neid nagunii, tal on oma asjad! Või siis tablettide asemel eriti pika nööriga mitte-mänguasi, aga ega see pole tegelt ohtlik, sest me ju jälgime teda kogu aeg!

Ülemuretsemine?

Või lihtsalt koledad kogemused, olgu siis enda lapsega või kusagilt loetuna?

Hakkasingi selle peale mõtlema, millega mina olen kokku puutunud, aga oleks saanud ära hoida. Esimene laps tavaliselt saab kõige suuremaks õpetajaks teemal Kui uudishimulikud võivad lapsed olla. Vahel aga juhtub, et esimene laps on vanematel erakordselt rahulik ja chill beebi, selliseid saaks või mitu! Kuid teise puhul selgub, et nad ei olegi samasugused, kuigi samade vanemate lapsed! Kohe üldse pole samasugused, isegi kui silmavärv ja juuksetoon klapivad! Seda on ilmselt kõik mitme lapse vanemad taibanud, tõesti ei ole identsed need lapsed, kaksikutest rääkimata. 🙂

Aga õnnetusi juhtub kõigiga, enamasti lahenevad need hästi – laps paraneb ära, ema katsub traumast üle saada. Minuga on ka juhtunud selliseid momente, kui minul läheb lapse traumast üle saamiseks kauem kui lapsel. Ma küll ei mäleta, millise lapsega ma käisin vereproovi andmas, esimese või teisega, aga õde pani süstlanõela veeni ja lasi siis lapse käest lahti. Laps ehmus nõelatorke peale ja tõmbas käe küünarnukist kõveraks, koos nõelaga loomulikult. Nõel oli kõver, veresoon oli nõelaga mitmest kohast katki, laps šokis, mina šokis. Õde ütles, et olgu, võtame siis teise käe, rahustage ta maha.

Maha ma ta rahustasin, aga endal küll süda värises sees. Saime koju, käsi läks lillast roheliseks ja kollaseks ja paari nädala pärast polnud enam nähagi, aga mina umbusaldasin pikka aega verevõtmisi. Mina olin see, kes kurtis tuttavatele, et kuidas küll nii halvasti sai minna, mul oli niii valus vaadata! Lapsel läks see ka ilmselt meelest ja kui nüüd küsiksin oma teismeliste käest, kummaga see juhtus, pole kindel, kas nad mäletaks.

Samamoodi kipun mäletama kõiki neid asju, mida lapsed ette võtsid, aga oleks saanud ära hoida – nagu ütleb süütunne tagantjärele – olgu need siis voodist maha keeramised või patarei suhupanek, erinevad kukkumised jne. Mis on nende juhtumiste mõte? Imik on sitke, aga ettevaatlik tasub ikkagi olla. Mähi lapsukest voodi asemel põrandal, kui ta on keeramisikka jõudmas? Sellest ei saa ju keegi enne aru, kui tal pole ühte äkilist keerama õppinud lapsukest, kes imestunud näoga kuhugi minema rullub. Seega õppimiskoht ongi see, et järgmiste lastega mähidki last kasvõi põrandal, sest ega vingerdava vihmaussikese riidessesaamine on üks higistamapanev tegevus teinekord. 🙂

Ja kõik, kes arvavad, et said esimese lapsega kõik selgeks – oh ei. Lapsed on leidlikud! Peale selle on emal kahe lapsukese kõrvalt vähem aega kummagi silmatera iga ärkveloldud hetke jälgimiseks. Ikka juhtub, isegi kui 200% püüad. Õnneks harvem.

Huvitav oli ka see, kui mul oli ainult üks väike laps ja tema mänguasjakastis olid esemed, millega sai palju rõõmu valmistada, hoolimata asjaolust, et võib külla tuli mõni veidi vanem laps ja trikke teha. Näiteks klaaspurgi avada, mille sees nööbid olid, et ilusti kõriseks. Küll ma olin üllatunud, kui pisiksed nööbid äkki keset vaipa laiali olid! Selle korraga mu laps veel keermega purki avama ei õppinud, aga külaliste asjus olin edaspidi ettevaatlikum.

Pärast läks keerulisemaks – teisele lapsele hakkas trikke õpetama esimene, s.t vanem laps. Oi, kas tahad üle trepitõkke pääseda? Seisa selle palli peale, siis ulatud!! Ja muid sarnaseid lugusid, hommikust õhtuni.

Traumasid juhtus teise lapsega vähem, minu meelest. Ei mäleta ju ka kõike enam. Kolmas laps oli poiss – traumapunkti külaskäigud sagenesid jälle mitusada protsenti! Kes õppis parajasti diivani käsipuu pealt suusahüppeid ja maandus kogemata vastu lauanurka, sest suusad jäid alla panemata? Eks ikka seesama laps, kes vanaemale ja vanaisale teatas, et tavaliselt me pargime traumapunkti tulles siia! 🙂

Ja ema õpib, isa õpib, vanavanemad õpivad ja tuletavad meelde. Mõne lapsega juhtubki rohkem, sest ta on ilmselgelt avastanud Igavese Energia Saladuse ilma šokolaadikomme söömata. Mõne lapsega juhtub hoopis sellepärast, et tema kehatunnetus on nõrgem ja ta lihtsalt lööb end igale poole ära – vastu lauajalgu, vastu riiulinurki, lävepakke, diivani käetugesid. Välja ei kasva sellest, lihtsalt ajapikku harjub tema sinikatega ära. Ta on lihtsalt mõttes ja tal läks meelest, et meil on seal sein. Eks selliseid lapsi ole ennegi olnud!

Mõnikord inimesed vaatavad mind umbusklikult ja arvavad, et mul ei juhtu lastega midagi, sest noh, mul on neid ju mitu. Alates kolmandast peaks ju teadma, mida nendega teha, kuidas kenasti vati sees hoida, nutu järgi lapse vajadustel vahet teha ja varakult potile harjutada, right? Ja ära tule üldse rääkima, et neljanda imetamine oli raske, sest ainult esimesega on raske, eks? Mkmm. Elul on alati midagi uut ja põnevat varuks!

Well, emaka kokkutõmbed peale teist last on jubedamad kui esimese lapsega, ütles mulle lapse imetamise oiete peale minuga samas palatis olnud  ÜLIKOGENUD kahe lapse ema (kui oled juba mitu tundi ema olnud, tunduvad teised absoluutselt ülikogenud, ausõna!) ja nii ongi. See pagas kogemustest, mille iga lapse kasvamisega kaasa saad, muutub ju pidevalt – nii on kergelt võimalik hakata tonte nägema seal, kus neid pole –  lihtsalt silme ette jooksevad pildid, miks OLEKS võinud juhtuda. See on normaalne, ma arvan, et ka teistel on neid kujutluspilte ette tulnud. Umbes nagu süütunne, see on ju peaaegu igal emal kuklasse hingamas, mida kõike võiks paremini teha! Milleks kõigeks võiks rohkem aega olla! Mida kõike oleks võinud teisiti teha, et trauma oleks võinud olemata olla, sinikad saamata…

Aga kus traumast ülesaajate grupid on? Kui selgitad kellelegi häbelikult, kust see muhk pisikesele tuli, mida kuuled vastuseks? Sõltub ilmselt kuulajast, võid saada nii pahameelt kui ka julgustust. Kui saad julgustust tihemini kui pahameelt, on lootust oma süütundest üle olla ja edasi elada, edasi püüda oma lastele hea vanem olla. Pahameel või suisa kaebamine, kuidas sellistelt tuleks laps ära võtta, õõnestavad tõsiselt.

Näiteks toon ühe loo, kui üks mu lastest (seekord ma tean, milline) talvel lasteaia liumäelt alla lastes pea ära lõi vastu jäist maapinda. Nuttis ka, kasvataja pahandas veel temaga. Peale seda magas lõunaund lasteaias, mina läksin peale õhtuoodet kohe järgi. Koju tulles läks laps uuesti magama (väga veider, mõtlesin mina, aga tagantjärgi üsna selge peapõrutuse tundemärk) ja õhtul ärgates juba kogeles. Kogeles ja jäigi kogelema mõneks ajaks. Suguvõsas leidus aga üks vanem inimene, kes kuuldes meie murest tegi kiire internetiotsingu ja printis mulle välja pataka pabereid, joonis need markeriga alla, mida kodus teha, kui laps hakkab kogelema – näiteks hakka temaga ise ka kogelema, et ta tunneks ennast nö. koduselt. Mina olin küll logopeedile aja pannud, aga logopeedini jõudmiseks pidin mitu nädalat ootama. Sugulane aga sai väga pahaseks mu peale, et ma midagi ette ei võta lapse häda parandamiseks ja lubas mu peale lastekaitsesse kaevata.

Päriselt ka. Ma olin täiesti šokis – jälle üks trauma, mis lapsele vist suurt muljet ei jätnud, aga minul on siiani meeles. Logopeedile jõudes selgus, et 3-4-aastastel võib tormilisel kõne arengu perioodil ikka selliseid asju juhtuda, ka ilma kukkumiseta ja kodus kogelema hakata küll asjassepühendumatu inimene ei tohiks. Lastekaitset ka õnneks ei saabunud ja paari kuuga läks kõnedefekt üle. Siiski olen edaspidi ettevaatlikum, et mitte selle sugulase poolt järjekordseid õpetussõnu, kuidas lapsi TEGELIKULT kasvatada tuleks, kaela ei sajaks. Aga neist, kes mind selles võitluses toetasid ja toetasid – et ma pole sellepärast veel paha ema, et kodus ei kogele ning kiiremat logopeediaega ei saanud – pean siiani väga lugu.

Aga kui keegi vajab ära kuulajat, olen ikka heal meelel abiks. Ma ju tean, et enamus meist püüab oma laste heaks endast kõik anda, olgu lapsi üks või kaks või kuus. 🙂