Natuke koba?

Sattusin hiljuti miniartiklile 10 asja kohta, millega inimesed mõttetult raha kulutavad kodus, 10 Ways You’re Absolutely Wasting Money At Home. Mõtlesin, ohhoo, põnev? Aga ei olnud põnev. Me ikkagi ei ole ameeriklased, seega minu pihta käis ainult üks punkt sealt kümnest ja sedagi mitte eriti tihti. S.t. aegajalt on plekiga tomateid/apelsine isegi vastu tulnud, aga harva. Kes soovib läbi lehitseda – palun, siin see on.

Näiteks – võite spordiklubist loobuda, kuna IGAÜKS võib ju kodus ka trenni teha, hahaaa, ma päris ei usu. Kodus teevad osavamad  trenni küll, aga kusagil kohal käis on vist ikka hoopis teine tera. Ma käisin kolmanda lapse ajal rasedate trennis, hullult äge oli. Kadeda pilguga sai kõrvalruumi bodypumbitajaid ka jälgida. Kahjuks pole ma peale seda trenni jõudnud ja kolmas laps on juba kümne aastane. Tahaks küll trenni minna, mis sellest, et võin ju kodus iga päev trenni teha! 😉

Sarnasesse kategooriasse läheb see “lõika oma mehel ja lastel ise juukseid”, s.t. osta juukselõikusmasin ja õpi juutuubist neile põnevaid soenguid tegema – okei, lastel ma olen lõiganud küll, kääridega, aga ilusa poisipea lõikuse eest ma olen vabalt nõus 6-7 euri välja käima, et ma pärast murelikult oma koolilapse peale vaatama ei peaks. Pealegi on meil seitsmekesi selline majapidamine, et lausa KUNI 3 inimest käib juuksuris. S.t. igas kvartalis umbes kaks lõikust, tohutut säästmist nagunii ei toimuks. Trennitüdrukul on nii pikad juuksed, et ma isegi ei mäleta, millal ta viimati juuksuris käis. Kas ta üldse kunagi juuksuris on käinud, ei tule meelde. Minul lõikas õde, enne seda käisin küll ükskord vist 4 aastat tagasi juuksuris otsi lõikamas, aga selle eest küsiti 12 eurot ja kogu see aeg karjus üks väike laps täiest kõrist, kuigi juuksur teda kääridega isegi ei ähvardanud…

Vanimal ja noorimal lõikan ka mina, nii harva, kui seda neil vaja on. Ainult mees pole nõus, et ma temal juukseid lõikaks, sellega ma olen juba leppinud. Minu suguvõsas liigub pealegi üks jutuke mu vanemate nooruspõlvest, kus isa lõikas emal juukseid, varsti sai valmis. Siis peatus, vaatas, hakkas tasakesi itsitama ja lõikas siis natuke veel. Vaatas jälle, lõikas veel natuke… ja veel natuke… ise muigas… päris kahtlane! Ja arusaadav, et sellisest suguvõsast pärit geenidega inimest ei lase mu mees oma juukseid lõikuma! 🙂

 

Njaa. Nii et ei mingit suurt rahalist kokkuhoidu. Aga täna oli meil koolis õpilased versus õpetajad spordivõistlusi – mina pidin ka osa võtma, kuna meil ei ole eriti palju õpetajaid ja algklasside omad pandi algklasside vastu mängima, 5.-8. klassid mängisid kõik omavahel ja 9.klass pandi siis õpetajatega vastamisi.

Pallimängud ei ole üldse minu teema olnud – juba kooliajast saati. No ei ole mul kunagi piisavalt motivatsiooni eraldi mingite palliasjanduste harjutamise jaoks olnud, vabandaksin, kuid tegelikult ma isegi harjutasin algkooliajal sellist asja nagu pallikool, et paremini püüdma õppida. No et esimene klass on see, et viskad vastu viiekorruselise maja alumise korruse betoonseina, umbes meetri kõrgusele ja siis püüad kinni. Teine klass – viskad 2 meeri kõrgusele ja siis mingi variant oli, et pead veel üle hüppama pallist ja sinu taga seisja laps püüab hoopis palli kinni jne. Tuleb tuttav ette? Kolmandasse klassi me eriti ei jõudnud, sest kolmanda korruse rahvas hakkas kohe oma rõdu pealt karjuma, mis möll vastu majaotsa käib ja lõpetage kohe ära!

Seega – ei mingit korvpallipisikut, mitte mingit võrkpallioskust (meie klassi Kohutavalt Tubli Tüdruk oli ka spordis kohutavalt hea (ebaõiglane!!)  ja servis kõik 15 palli järjest üksi ära, tema meeskond võitis alati võrkpalli), rahvastepallis olin veel kuidagi osav, aga muidugi mitte püüdmises, vaid eest ära viskumises. Sest noh, ma käisin ju karates ja õppisin kiiresti liigutama. Pallipüüdmist ma seal harjutada ei saanud, aga kiiresti eest ära hüpata oskasin pärast küll.

Täna maksis see kahjuks kätte! Pidime mängima viskepalli, aga see eeldas, et pall lendab üle võrgu ääre nagu võrkpallis, ainult et visata tuli kahe käega üle pea ja palli ei tohtinud oma poolele maha lasta. Nii kui pall minu poole tuli, suutsin kiirelt kükitada või eest ära tõmbuda – kuigi ma pole juba aastakümneid karates käinud, olin põgenemises sama tugev kui vanasti võistlustel. Kuigi minu võistkonnakaaslased oleks vist midagi muud oodanud… Õnneks mängisid kehalise õpetajad ka meie võistkonnas ja ülejäänud tegijad olid minust kõik osavamad.  Õpilased olid siiski paremad ja võitsid! 🙂

Tegelikult oli see ette teada, et mäng tuleb minu jaoks masendav, aga vähemalt suutsin ma rahulikuks jääda (kuigi koolikoridoris vastu tulevad õpilased enne küsisid, kas mul hambakaitsmed on ikka kaasas?), kuna lohutasin end mõttega, et võibolla kõik õpilased pole ka kohutavalt head kehalises ja siis nad näevad tõenäoliselt heal meelel, et ka mõni õpetaja on koba. 🙂 Päris Bellat (Isabella Swan, Videviku sarja raamatute/filmide kangelanna, kes oma meeskonnakaaslase esimeses kehalise tunnis reketiga oimetuks lõi – kogemata loomulikult!) minust ju ei saanud, sest mäng kestis ainult 2×2 minutit!

Hea ikka, et seegi koolipäev lõpuks läbi sai ja vaheaeg algas. PisiPiiga ehitas söögitoa toolidest köögist koridorini takistusraja, see on tal Veevalaja ajastu lõpetamisel vaba aja tegevusi üle võtma hakanud lemmiktegevus. Paraku selgus siis, et tualetti ka ei pääse, kuna 8 tooli on tihedalt ritta lükatud vetsu ukse ees. Tõttöelda on see takistusrada lihtsam variant, sest meie koduse väikese jäärakese Veevalaja ajastu tähendas mahutavuse tõsist uurimist. Kui palju vett kraanist tuleb? Kuhu see kõik küll mahutada ja kas iga kord mahub kuhi peale? Aga äkki järgmine kord??

Minu pakutud variant – pane froteekäterätt nukukruuside alla, siis saad rahulikumalt kallata – mõnikord töötas ja tavaliselt ununes. Nukukruuside puudumisel läksid ülejäänud saada olevad kruusid käiku, kraanikausi ette käis tool ja siis ulatub ju igaüks kraani avama! Sulgeks siis kusagilt valamu alusest kapist selle veetoru kraani? Ei, sest seal ei ole seda, see on köögimööbli taga! Väga ebapraktiline, leidsin mina. Aga ka see ajastu läks mööda, kuigi paari kuu pärast algab tõenäoliselt sama sarja välilaager, kastekannudega ja õues.

Keskmised lapsed läksid koolivaheaja alguse puhul lauamänguõhtule, mida nad juba kuu aega oodanud on. Vanim laps läks moeetendust vaatama. Väiksemad lapsed puhkavad toolilabürindi ehitamisest ja mina saan hakata viimaseid töölehti parandama. Ei mingeid kevadisi aiatöid tänu värskele lumetuisule! Jee! Ikkagi reede!

Ja mu kallis kolleeg juba helistas ja küsis, mitu mooli on 1,332 kg kaltsiumkloriidi? 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s