Sünnipäeval Sörve suunas

Nädalalõpp algas Saaremaale sõiduga. Sinnasõit võtab tavaliselt tubli kuus tundi, aga kuna meil seekord oli täpselt see päev, kui PisiPiigast sai Piiga, ehk siis kaheaastane sai kolmeseks, plaanisime natuke rohkem aega veeta.

Vanim Laps pidi siiski tööl olema kõik need kolm päeva reedest pühapäevani ja tema kaasa ei sõitnud. See-eest olid need tema viimased päevad tööl, sest aprillist alates on eksamitega rohkem sebimist ja võib-olla isegi ettevalmistusi ja siis ta peale kooli tööl ei käi. Esialgsete plaanide järgi vähemalt.

Sõitma hakkamist plaanisime hommikul vara, näiteks kell 9. Vaba päev küll, aga ikka võiks ju varakult sõita, kuna ilmselt on ka teistel vaba päev ja tõenäoliselt otsustab keegi veel saarele sõita ja praame sõidab küll mitmeid, aga ilma bronnita on kavalam ju varakult kohale ilmuda.

Kas ma olin kaval ja ettenägelik ja pakkisin juba neljapäeval asjad sõiduks valmis? Mkmm. Või noh, kaval ja ettenägelik võib ju olla, aga kui ikka ei jaksa parajasti pakkida, siis võib seda ju järgmisel hommikul kella 6st ka teha. Või seitsmest, sest varsti tuleb ju kella keeramine ja varahommikut pakkimisele raisata pole mõtet, mõtlesin mina. Igatahes olin ma neljapäeval õhtuks väsinud.

Kui reede hommikul üles tõusin, siis ma väga ei pakkinud, sest teised ju magasid, aga ma otsisin välja majapidamiskausta-kiirköitja ja sealt lehe Saaremaale sõiduks. Seal on see tavapärane reisinimekiri, kammid-hambaharjad-laadijad, talvel võta kaasa villased sokid ja suvel võta kaasa sääsevõrgud. Kohvi saab teepeal alles Maksimarketist, head sööki saab Rõõmuallika kohvikust.

See nimekiri oli täitsa abiks ja kuna poisid olid õhtul isa mahitusel juba oma kotte ja mänguasju pakkinud, sain nende seljakotid üle vaadata ja väikesi parandusi teha, sest poisid olid ka varakult üleval. Leidsin ka Piiga sünnipäeva-asjad üles ja panin kinkekotti. Poisid kinkisid talle ühe ATV, aga see õnnestus meil diivanvoodi alla sõita Saaremaal, nii et seda kauaks ei jagunud. Ega need Tõmba-ja-sõidab-VIUH!-mehhanismid pole nii lihtsalt hallatavad, kui samas ruumis leidub madalaid suure pindalaga diivaneid!

Vanim õde oli õmmelnud Piigale helesinise läbikumava organza-materjalist(?) seeliku. Pitsiga. Natuke läbipaistev, nii et seda sai kanda ühe teise seeliku peal, avastas Piiga, sest siis ei vaju uus ilus seelik alla. Söömise ja kasvamise ruumi oli seelikul kõvasti, nii et saab ilmselt palju aastaid veel kanda.

Veel sai Piiga kingiks pusled. Tartu kesklinna sattudes hüppan võimaluse korral ikka läbi Naerupaunast,  seal poes on ennegi ägedaid asju nähtud! Seekord siis üks suur 20×60 cm muinasjutupusle ja ükskord varem sai ta sealt reljeefsete mõmmidega pusle. Puslesid kingiti veel, puidust toidukraami ja lõikelauaga. Naerupaunast oli pärit ka äge autosõiduks sobiv mänguasi: nuku, millele sai vildist riideid selga õmmelda, selline. Nuku ise on puust ja neid riideid saab tõenäoliselt ise kodus vildist juurde teha.

Piiga lemmikuks sai kohe ka kaisukitseke, mille õmbles minu õde. Algul arvas Piiga, et tegu on padjaga, aga pärast pidas ta loomakest kaisujäneseks. Ja poniks. 🙂

kits1

Saime siis tasapisi asjad pakitud, külmkapi pooltühjaks (töötavale koolilapsele jätsime küll üht-teist kappi), autosse laaditud ja puha. Koristada ei jõudnud eriti enne minekut, sest mina olin loomulikult viimane, kellel juubelile mineku riided ja kogu muu kraam pakkimata oli. Siis helistas veel tööle läinud laps ja teatas, et ta unustas kogemata koduvõtme koju, sest laenas seda eile vennale. Nojah, kuna meil ülesõidupraami broneeritud polnud, saime õnneks rahulikult võtme talle tööle ära viia. Kolm päeva ilma võtmeta pole ju eriti lõbus. Arvasin, et mees ja lapsed võivad linnas käia võtit viimas, ma seni pakin, aga siis korraks tundus, et kui nad 7 minutit ootavad, olen mina ka valmis.

Ootasidki. Tegelikult läks muidugi poole kauem, ma ei tea, miks. No ma leidsin küll riideid, aga siis tuli veel midagi meelde ja siis veel ja lõpuks me saimegi mingi 10.50 vist minema. Hahaa, või kella 9ks plaanitud! 😀

Igatahes ei olnud seda muret, et Jakobsoni  Mängumaailm Viljandis veel varahommikuse kellaaja tõttu kinni oleks. Plaanisime juba varem, et Piiga sünnipäeva puhul sõites käime mõnest põnevast lastekohast läbi ja selle Jakobsoni Mängumaaga jäime küll väga rahule. Seal sai elektriautodega sõita ja niisama mängida ja KÕIK lapsed sõitsidki autodega. Piiga arvas küll, et kõige mugavam oleks sõita nii, et käed pole rooli küljes, aga kui keegi juures passis ja aegajalt natuke manuaalseid vihjeid jagas autole, sai seegi 10 minutit täis. Hea, et me kauemaks autosid ei laenutanud. Igatahes oli Perekaardist abi.

Tund oli täpselt paras, sest siis ei olnud jõudnud nad veel liiga ära väsida. Edasi sõitsime Pärnusse, sõime natuke kodust kaasa võetud sööki autos ja otsisime üles Pärnu batuudikeskuse. Seal me kahjuks tundi aega veeta ei suutnud, sest seal polnud suurt midagi teha. Kuna oli juba paras lõuna, oli batuutidel hüppajaid koguaeg natuke palju, muid atraktsioone aga eriti polnud. Suuremad lapsed said korvpalli madalasse korvi visata – Trennitüdruk sai ükskord skooriks isegi 10/10st, minu rekord oli 6/10st, aga 3-5-aastaste jaoks oli üks pisike ronimispuuri laadne asi illuminaatoriakendega ja kõik. Osad asjad olid ka katki. Põgenesime, väiksemad lapsed olid väsinud. Mis sellest, et autosõit ja lõunaaeg, kuidagi oli läinud nii kehvasti, et ei mingit magamist, hoopis “mina tahan pissile, aga ei, mitte siia” ja nääklemine, uni saabus alles vahetult enne praamile jõudmist.

Seekord juhtus selline erakordne asi, mida minu varasema 12-aastase praamisõidukogemuse juures veel juhtunud pole – saime esimesena praamile ja esimesena maha. Korra varem oleme küll kõige esimesena mahajäänu olnud, aga siis me vist peale ei saanud nii heasse kohta, et pärast esimesena startida ka. Igatahes oli kohe huvitav otse praami luugi ees parkida. Piigakene magas, nii et mina jäin koos temaga autosse ja heegeldasin. Loomulikult hakkas alarm huilgama just meie taga parkinud autol, aga see ei seganud meid Piigaga eriti. Mina heegeldasin üllatusmuna sisudele lõngast ümbriseid – munasisud saime Trennitüdruku klassiõelt, täitsime kodus juba suvalise kraamiga ära – makaronid, riis, nööbid, vanad väljamaa kopikad jne – see oli ka üks neid asju, mis mulle 7-minutilise pakkimissööstu ajal meelde tuli ja minu pakkimissessiooni pikemaks venitas, sest heegelnõel oli kadunud. Õnneks oli mul 3 erinevat lõnga kaasas, kuigi autos selgus, et kaks neist olid sama tooni helesinised. Kolmas oli kuldkollane, nii et saime Ukraina lipu värvides muna ka teha.

Kuressaarde sõites oli kell juba õhtune, Väikse Väina tammist üle sõites oli näha sadu ja sadu luikesid, kes vees peesitasid. Keskmised lapsed arvasid, et tibud olid ka luikedel, sest mõned väiksemad olid ka näha, aga pettumuseks selgus, et tegu oli meie meelest hoopis partidega.

Kuressaarest edasi polnud enam palju maad ja lund ka enam tee ääres eriti polnud. Väga hea oli lõpuks kohale jõuda ja sooja hernesuppi süüa enne magamaminekut!

teepealsed

Laupäeval käisime mere ääres jalutamas, lapsed olid pettunud, et jääd polnud, mille peal mere peal jalutada saaks. See-eest oli palju lumikellukesi ja kadakaid. Klaasikilde oli ka palju, isegi paksult, sest seal meie kohas oli vanasti maja, aga peale pommitamist on ainult see koht, kus oli maja ja siis kõvasti erinevaid klaasikilde. Hakkasin kohe korjama ja loobusin peagi, sest polnud kuhugi korjata – kilekotti polnud, ämbrist oleks tegelt isegi rohkem kasu olnud, sest need jõhkrad pudeli- ja purgipõhjad lähevad ju kohe läbi kilekoti… igatahes korjasin suuremaid kilde kokku ja panin puutüvede alla. Hullult tahaks seal talguid teha, et Kõik Korjavad, ehkki ma ei tea, millal ma järgmine kord sinna satun. Vist mitte enne suve.

kellukesed

Suvel pole ju maa nii paljas ja tühi, et saaks kõik läikivad jubinad ära korjata, läbi rohu pole varsti enam midagi näha. Samas kuna mul on üks laps, kes oma tserebraalparalüüsi tõttu pidevalt kukub, siis suvel oleks ju ikkagi hea, kui ma ei peaks ühe sammu jooksul kaheksat eri suuruses ja värvis kildu nägema… Isegi kui kingad jalga jätta, paneb enamus inimesi kukkudes käed enne nägu maha.

Igatahes see Kõik Korjavad-projekt on mul plaanis.

Käisime siis õhtul juubelil ka ära, aga kahjuks ei jõudnudki külla üle-tee-natuke-kaugemal-sugulastele. Saatsin vähemalt 5 heegeldatud muna nende pere Väiksele Viiendale Lapsele nende vanaema kaudu.

Järgmisel hommikul tõusime kellakeeramisest hoolimata varakult ning sõitsime Kuivastu praami peale. See tagasiminek oli bronnitud, sinna tuli õigeks ajaks jõuda. Mina olin kuni praamini roolis ja sain isiklikult mööda krobelist kaldteed ülemisele tekile sõita, see polnudki nii hirmus, kui kartsin. Mandril aga oli jälle lumisem, inimesed harrastasid “Tulin Praamilt”-möödasõite kilomeetrite kaupa ja üsna tüütu oli. Õhtu asemel jõudsime koju juba kella kolmest päeval, sest 10:50 praami asemel olime 10:3o praami eel juba kohal ja meid lasti 10:50 broneeringust hoolimata varasema praami peale. Mul on hea meel, et nad niiviisi teevad.

Lapsed magasid küll autos ka, aga kodus olid ikka kõik nii väsinud. Õues oli endiselt sama ilus ilm kui autoga sõiteski, aga keegi ei jaksanud enam õue minna. Õhtul käis üks kõva kodune kraaklemine, aga lõpuks saabus ikkagi koolivaheaja lõpp koos magamaminekuajaga.

Advertisements

4 thoughts on “Sünnipäeval Sörve suunas

  1. See klaasikildude asi on õudne. Korjasin paar suve tagasi Pärnu rannas miski muruplatsi servast pudelijagu kilde – kohast, kuhu inimesed väga suure tõenäosusega lahtiste kingade või sandaalidega astuvad. Oma kodus korjame juba 14 aastat kilde, aga ikka sülitab maapind neid aina juurde. Vana maja omamise rõõmud, eriti kui majast on aastakümnete jooksul läbi käinud väga mitmesugune seltskond, kellele maja ja aia heakord huvi ei pakkunud.

    Meeldib

  2. Ah need kiirustan-praamile ja tulin-praamilt möödasõitjad. Olen isegi korra viimasele Hiiumaa praamile kihutanud, adrekas oli laes ja kaks minutit enne väljumist sõitsime eelviimasena praamile. Üsna jube kogemus. Ja kui mandrile tahasi sõidame, siis teeme Haapsalus väikese peatuse, et kihutajad ette lasta. Et vähe stressivabamalt sõita. Töötab! Aga Saaremaa vahet sõidab praam nii tihti, et möödasõitjatest pole hästi pääsu…

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s