Ülesanded laste ja kilomeetritega

Jälle üks etapp tööst sai tehtud, sest 3.veerandi hinded said täna välja pandud. Homme on muidugi ka kool. Esmaspäevast hakkab uus veerand pihta, aga viimane veerand on lühem kui teised – mis selllest, et ainult nädala võrra, teised kestavad kõik 9 nädalat meil – ja suvi tundub täiesti reaalsena. Seal kunagi tulevikus! Seni oleks ainult vihma vaja.

Käisin täna Piigat magama jalutamas, kui olin teda kõigepealt toas veenda proovinud, et magamisaeg on magamiseks. See lõppes algul sellega, et ta tõi mulle oma teki, laotas selle mu jalgade peale ja soovis mulle ilusaid unesid. Teise variandina, kui ta juba oli nõus minu kõrval pikutama, lõppes see sellega, et tal oli vaja korraks pissile minna. Kolmanda variandina rääkis ta, et tahab ise mulle muinasjuttu rääkida, sest ilmselgelt oli see raamat, kust ma talle laste isiksusetüüpe ette lugesin, tema jaoks liiga igav ja tekkis reaalne oht magama jääda. Lõpuks leppisime kokku, et ikkagi kombe ja käruga õue.

Veel 20 minutit, mille käigus ta sai kombe selga, aga midagi selle alla ei pannud. Minu pealekäimisel suutis ta valida ühe dressipluusi. Aga kui mina riidesse panema läksin, oli ta juba oma rohelise lemmikdressika ka leidnud ja siis tuli ometi see panna, kuid selle vahetuse käigus tuli ju ka hoopis roheline kombekas panna.

Olime juba peaaegu õue jõudmas, kui teda tabas kõhuvalu. Piimhappebakterid on närimisel peaaegu magusad ja nii me õue saimegi. Värava juures saabus pissihäda. Loomulikult mitte mul. Saime tuppa tagasi, aga pissihäda oli jõudnud selleks ajaks üle minna. Pärast seda pakkisin kiirelt kaasa need raamatud, mida ma ei loe ja tahtsin Rimi raamatukorvi panna – paar beebide esimese poolaasta Pampersi raamatut ja Unenägude Angus – ja me jõudsimegi päriselt ka väravast välja.

Jalutasime siia – sinna, vaatasime toredaid koeri tee ääres, kellele Piiga lehvitas, aga kell kolm väsis ta kärutamisest lõplikult ja jäigi magama. Ainult 4 kilomeetrit kulus selleks. Rimisse ma ei hakanudki minema. Nagunii peab Trennitüdrukuga kunagi koos poodi minema, mõtlesin, sest nende rühmale osteti uued võimlemispallid ja nüüd ei taha tema piklik spordikott enam kinni mahtuda. Samas mulle ei meeldigi eriti sellised spordikotid, mida üle ühe õla kantakse, sest harjumus seda ühe (ja mugavama) õla peal kanda on kiire tekkima ja kui kott on suurem, tassitakse sellega rohkem asju kaasa, nii et lõpuks on tahes-tahtmata üks õlg madalamal kui teine, isegi kui parajasti kotti kaasas pole. Lapseeas vähemalt. Sellised hirmud siis mul päritud – isa ükskord rääkis mulle, et nii juhtub! Beware!

Parem oleks ju seljakott, kuhu asjad ka kenasti ära mahuvad ning on võimalik ka rattaga trenni ja tagasi liikuda, ilma et kott ebamugavalt vastu kodaraid taoks. Selle kõik mõtlesin ma Rimi suunas jalutades välja ja nii kaduski vajadus sinna mina, sest trenni-seljakotiks peaks siis ju eelmise aasta  koolikott ka sobima? Trennitüdruk on tavaliselt kokkuhoidlik inimene.

Täna peaks maakondlik peastarvutamise finaal olema, selle nimel on Trennitüdruk lausa kolm päeva kodus arvutanud. Eile ja täna tõusis ta kella kuuest, et enne kooli korraks läbi korrutada viievõistluse alad. 33 x 14=?? Peale kooli on tal ju trenn ja ega õhtul, kui ta marsruudilt kodu-kool-trenn-kodu saabub, siis peale söömise ja õppimise enam niisama arvutada ei jaksa. Mina ise vist kell 6 arvutamise pärast tõusta ei suudaks, nii et ma olin üsna üllatunud tema sihikindlusest.

Õppida on ju tänapäeval palju, isegi kui oled alles kuuendas klassis. Või eriti kuuendas klassis, sest Vanem Vend käib neljandas ja tema ei õpi kodus peaaegu kunagi midagi. Vanim Laps vast ikka vahepeal õpib, sest temal on üldsegi viis perioodi ja neis kõigis on lõpus ju arvestused või kontrolltööd. Aga tema õppimist me suurt ei näe, välja arvatud juhul, kui ta ajaloo või matemaatika teemal vestelda tahab. Ükskord tahtis ta glükolüüsist ka rääkida, siis sain minagi tunnikese bioloogiat meelde tuletada. Mitte midagi ei olnud meeles, ausõna. Õnneks oli tal mingi kokkuvõttes raamat kogu gümnaasiumi bioloogia kohta, selle abil tuli mullegi ülikoolist biokeemia meelde. Tol korral, kui seda õppisin, oli see küll üks puder ja kapsad. Ime, et ma selle kuidagi D sain. Aga Vanim Tütar sai vist isegi kõrgema hinde, enam ei mäleta.

Koolis oli meil sisekontrolli hooaeg hiljuti. Saime külastada kolleegi tundi, mis oli äge. Ma küll ei tea, mida minu tunnis käinud õpetaja märkas, aga kui ma ise käisin kiirte teoreemi õppimas koos 8.klassiga, oli küll väga huvitav. Õpilaste meelest oli aga liiga igav, sest see oli nii lihtne! Hmm. Samas saadeti seoses sisekontrolli lõppemisega meile meili peale kokkuvõtted, kus kõige põnevam asi ei olnudki hinnetele tagasiside andmine, vaid see, kui palju on lastel õppida.

Klasside kaupa oli välja toodud igaks päevaks õppida antu – vist ajavahemikus paar nädalat. Vaatasin huviga, et palju siis selles koolis 6.klassis õppida on? Mõni päev oli neil ka neljas-viies aines. Samuti joonistus iga klassi kohta välja üks konkreetne päev, mil iga nädal jäi teistest päevadest märgatavalt rohkem õppida. Mõnel klassil oli see neljapäev, mõnel kolmapäev. Saan täiesti aru, miks mõni klass mulle tunnis ütleb, et saaks see kolmapäev ometi mööda, siis on nagu enamus nädalast läbi – täiesti usun!

Õpetajad ju lihtsalt ei näe, mis teistes ainetes õppida on antud. Muidugi on meilgi püüd sinna suunda, et vähe koduseid töid ja rohkem tunnis ära teha, aga on asju, mis võtavadki rohkem aega ja on õpilasi, kellel võtabki õppimine rohkem aega. Eriti kui on midagi, millest ise aru ei saa ja vaja oodata, kuni vanemad koju tuleks, kellelt küsida. Samas kellaaeg ju nihkub – vaevalt, et on vanemaid, kes söögitegemise edasi lükkavad ja selle asemel rõõmuga matemaatikaülesannetese sukelduvad? Okei, kui need on Grigori Osteri tüüpi mataülesanded, siis küll, aga no ei ole ju. Kiirte teoreem näiteks? Pole õrna aimugi, ma arvan, isegi kui oled seda 8.klassis õppinud.

Võeh, vahel on ikka raske olla lapsevanem. 🙂 Selle kõige kõrval tundub see, et pidin pikalt väitlema oma värskelt kolmeaastasega, et me kumbki ei jonniks, vaid jõuaksime võitja-võitja lahenduseni magamajäämise suhtes, ikkagi lihtne. See, et värskelt viieaastane lasteaias ahvikostüümi pidi kandma, kuid keeldus sellest osaliselt – sest minu vana nõukaaegne talvemüts (mis oleks pigem karuks kui ahvi peakatteks sobinud) tema jaoks imelik tundus, no selle elab ka üle. Pealegi tuli nende rühma õpetaja mulle appi ja lubas talle maski, nii et ma sain vaikselt minema hiilida, kahtlane müts näpus. Kodus see kusjuures ei olnud üldse kahtlane tundunud talle, aga no kes võlub ahvikostüümi paari päevaga valmis, kui seda kogu ahviaasta jooksul kantakse vaid korra? Oleks siis veel ükssarviku kostüüm!!

Igatahes Piiga veel magab, lasteaiani on jäänud pool tundi ja mina võin rahulolevalt rohelisi ube hapukoorega sööma minna. 4 kilomeetrit jalutamist on päris hea tulemus, arvestades kõiki neid, kes näopuuki üles laadivad oma “6,7 km rekordajaga” ja “tänane saak oli 12,4km!” tulemusi. Ma tean küll, et me ei võistle, aga ikkagi – kust nad küll selle aja võtavad?? Pool päeva kärutamist on ju see 12 km, selle jooksul peaks kõvasti jooma ja vahepeal kahel korral süüa ka ostma, mina vähemalt. 😀

Njaa, siis peangi motivatsioonina kasutama kas Kiiresti Kojujõudmise Nõksu (joo enne väljaminekut suur klaasitäis vett ja siis üle 45 minuti väga kärutada ei tahagi, ükskõik, kui kaugele sa selleks ajaks jõudnud oled – eeldusel, et lähemal kui kodu pole ühtki vetsu) või siis seda, et Appi, Pidin Ju Õhtusööki Tegema Hakkama!

Ja vihma on sellepärast vaja, et metsaalune pargis on täiesti hall. Mitte roheline, vaid hall. Üksikute männioksade erandiga. Sobiva koguse rohelise värvi nägemiseks peab vaatama Piiga kombet või Vanima Lapse juukseid.

Aga ma tahaks hoopis kollaseid tulpe juba!