Äge hommik

Täna ärkasin ja vaatasin ringi. Väljas paistis valge. Kõik oli väga vaikne, nagu oleks varahommik. Mmmmm, mõtlesin, mulle meeldivad varahommikud, kui kõik peale minu veel magavad! Kuigi ma ei pannud eile äratuskellagi!

Ja siis kostis paar köhatust suurest toast. Väiksem poeg oli juba üleval ja pani oma tähestikumängu kokku. Iseseisvalt. No eks ta ole seda varemgi pannud, seal on sellised tähed nagu liikuvas aabitsas ja siis papist plaadid, kus on pilt iga sõna kohta ja tühjad lüngad, kuhu tuleb õiged tähed panna iga sõna kohta.

Tõusin, tõmbasin kardinad ära, õues oli juba soe! 3 kraadi on ikka soojem ju kui need miinushommikud, kui kõik loodavad, et enneaegselt saabunud soe suve-eelne kliima jätkub… Tegin kohvi ja pojale kakaod. Siis äkki selgus, et ta oskab lugeda.

Ma ikka alguses ei uskunud, aga ainult talle võõraste imelike asjade puhul ei saanud ta päris hästi aru, kas sõna, mis kokku tuli, on päriselt ka olemas, näiteks AER. Oma nime kirjutab ta ka, 7 tähega, vahel väga kaunis peegelpildis, aga enamasti Lugemaarusaadavalt, kui välja mõelda, et see üks konksu moodi täht peab S olema. Aga no värskelt viiese kohta täitsa äge! Kahjuks ma ei saa au endale võtta, sest mina teda lugema õpetanud küll ei ole. Järelikult siis lasteaed, mõtlesin mina ja küsisin pojalt. Jah, me oleme selle juba ära õppinud, vastas ta.

 

Mina veel mõtlesin, et aega on ja las olla pikem lapsepõlv… Aga elu teeb oma korrektiivid! 😀 Vanem poeg õppis ka noorest peast salaja lugema, kui Trennitüdruk 6-aastane oli ja kõva häälega veeris. Kuna me tol aastal Uppsalas elasime, pidi Trennitüdruk kooli minema, nii et tema sai oma lugemist koolis natuke isegi rakendada, laste nimesid lugedes näiteks. Rahvusvahelises koolis olid laste nimed väga huvitavad ja pealekauba sai õppida inglise keelt käigu pealt, aga see käik võttis ikka kuid, võrreldes sellega, mida kõik tuttavad arvasid – läheb kooli ja õpib kohe võõrkeele ära. Ta ju nii noor, mis see siis ära ei ole! Nii ta siis alustaski augusti keskel kooli ja tema sõnavarasse saabusid Hello, Stop it, Bye,  Come on! Ja nendega sai ta hakkama, kuude viisi, kuni novembris esimese inglise keelse lause ütles. Seni ei rääkinud ta mitte midagi, mis sellest, et me natuke juba muretsesime. Õnneks õpetaja ütles, et neil on ennegi selliseid lapsi olnud ja küllap ta kevadeks räägib nagu raadio. Rääkiski! Kevadepoole tuli üks uus tüdruk, kes ei osanud ka sõnagi, siis võtsid Trennitüdruk ja tema sõbranna Sruthy ta kenasti mängima, sest kui su sõnavaras on koos käeviibetega Come on ja Stop it, saab ju kõik mängitud – iga laps rääkis omas keeles veel sõnu juurdegi. 😀

Tol ajaperioodil meeldis kooli- ja lasteaiavaba elu peal pojale kõike lugeda ja seetõttu varusime temaga kusagil käimiseks kauem aega, sest ta pidi kokku lugema kõik tänavasildid ja kõikide laste nimed kappidel või piltidel seinte peal. Paralleelselt õppis ta telekast ja internetist rootsi keelt, aga kuna ta lasteaias ega kuskil ei käinud seal elades, jäi see meie eest saladuseks.

Kui järgmisel suvel tagasi kolisime ja ta raamatutesse sukeldus, ei viitsinud ta enam niisama poistega mängida, sest raamatud olid ju huvitavamad, selleks sai neid ise lasteaeda kaasa tassida. Pärast oli esimeses klassis raske, sest õpetaja ei lubanud neid raamatuid lugeda – Väikest Illimari ja Kevadet ei tohi 1. või 2.klassis lugeda, sest see on HILJEM alles kohustuslik kirjandus!

Aga tagasi kevade juurde. Roheliseks kisub juba. Algab aiaga ja aiata inimeste erinev eluperiood – kes vaatab aknast murelikult peenras olevaid naate ja loodab, et ehk õnnestub mõni vegan külla sööma kutsuda (tegelikult meeldib mulle endale ka rohelisi asju söögiks kasutada), kes ootab rõõmuga võililli, rohimiskohustusest vaba.

Ma olen vist segu, sest mulle võililled meeldivad – olen juba võitlusest loobunud, kuigi kevadel käin ja ajan mõned ikka muru seest minema, kuni ind raugeb, sest neid on ju sissesõiduteelgi lademetes. Miks murult minema? Sest kui võilill sirutab oma õie päikese poole, ajab ta ka oma lehed laiali mööda maapinda. Nii võimalikult laiali, et palju päikest püüda fotosünteesiks ja selle käigus sureb muru tema lehtede alt välja. Midagi muud rohelist ei saa ju ka kasvada, kui päikest ei saa läbi võilille lehtede. Sarnane lugu on nende väikeste siniste ilusate kevadõiekestega, mis mõnes aias plahvatuslikult laiali on – sibulad Scilla siberica Spring Beauty 058188C47sipelgate poolt laiali sokutatud või seemned levinud – aga pärast, kui neid on juba palju ja tihedalt, kaob muru nende juurest hõredamaks. Tsillad ehk siniliiliad õitsevad päris kiirelt ära, aga kevadel on neid päris ilus vaadata. Siingi selgus, et inimesi on erinevaid – sattusin kord Perekooli teemale, kus keegi härdalt küsis, KUST neid siniseid väikeseid imesid oma aeda küll saada ja teised teda hurjutasid sellesama sinise nuhtluse laikimise pärast. 😀

 

 

 

 

Vahepeal sain veel sünnipäeva maha magatud. Või noh, tahtsin midagi ägedat teha sõpradega, aga ei mõelnud kohe äkitselt välja, mida siis teha ja kellega ja saigi sünnipäev juba mööda. See vist tuleb vanusega, et ei taha sünnipäevaks midagi korraldada, või siis hoopis sellega, et alles oli Väiksema Venna sünnipäev, siis just nädalake enne minu sünnipäeva sai Pisiksest Piigast lihtsalt Piiga ja nagunii päev peale mind oli selle lapse sünnipäev, kes suguvõssa sündis peale eelmise aasta minu sünnipäevalt lahkumist. Ja kohe varsti tuleb Trennitüdruku sünna, siis kiire aeg eksamitega ja siis kohe järgmine meie pere sünnipäev ja siis äkitselt ongi juba juuni ja läheb rahulikumaks.

Aga Hele Valgus kirjutas nii ägedalt escape-ruumist, nii et ma tahaks kunagi sinna satuda küll. Juba enne tema kirjutamist tahtsin. Leiaks ainult kõigile sobiva aja!

Ükskord me sõitsime kartidega mu sünnipäeva puhul, siis, kui Tartus veel sisekardirada oli. See oli üliäge! Meie õega kippusime küll vastu servi sõitma – minul polnud autojuhilubegi – aga siis kardirajamees pani autokummid kenasti paika tagasi ja sai jälle paremaid rajaaegu teha.

Ükskord me käisime hoopis Otepää seiklusrajal – aga seegi oli piisavalt jube ühes Tarzani köiega kohas, kus pidi köiega kaugel-kaugel asuvasse tundmatusse võrku hüppama ja seejuures köiest LAHTI laskma. Kuhu kadus kontroll olukorra üle? Aga ma sain lõpuks isegi sealt edasi, sest pikapeale kiskus igavaks seal niisama passida ja kavalasti ehitatud rajalt ei saanud keset atraktsioone lahkuda ka.

Muidu ongi mul tavalised sünnipäevad olnud, ainuke eripära on vist see, et kunagi pole alkoholi vaja olnud. Mu sünnipäevad on alati niisamagi naljakad välja kukkunud. Ma vist olen natuke lapsik. Igatahes ei tunne ma alkoholist puudust ka. 🙂

Nüüd siis vaatavad mind aknast naadid punaste sõstarde alt ja tillukesed tumerohelised nõgesed vaarikate taga – ja palju mugavam oleks akna suunas vaatamise asemel mujale vaadata. Või kõrgemale vaadata – pilvitusse taevasse näiteks! Sest millegipärast on tihti nii, et kui on VAJA midagi teha, siis tahaks süütu näoga midagi muud teha. Kui kodu ootab koristamist, tahaks kangesti kodust välja minna, jalutada või hoopis poodi minna. Jalutamine on ju niiii tervislik. Ja poes pole ammu käinud, ehkki midagi nagu otseselt vaja pole. Ja sisimas tead, et kodu mitte enam ei oota, vaid juba nõuab tähelepanu. Lihtsalt see otsus, et nüüd teengi seda, mida vaja, ei ole alati kerge tulema.

Vanasti ma olin kohusetundlikum. Ei läinud kooliajal enne magama, kui õpitud. Gümnaasiumis üldse tekkis selline teema, et peaks öösel õpima, aga ükskord mu klassiõde reetis, et tema küll läks magama ja õppis hommikul. Proovigu me ka. No vene keele sõnade õppimine töötas raudselt hommikul paremini – kirjutad aga õhtul päheõpitavad sõnad paberi peale ja hommikul kooli jalutades loed ja kordad ja 25 minuti pärast kooli jõudes ongi peas, v.a. see üks ja ainuke, mis kuidagi pähe ei taha jääda. Selle kirjutasin siis peopessa, siis sain muude tundide jooksul ka vaadata ja korrata, kuni pastakatint laiali valgus ja maha kulus.

Aga nii ma tasapisi õppisin järele andma ja asju edasi lükkama. Praeguseks olen mõnel teemal lausa meisterlikkuse saavutanud ja hakanud end tagasi kohusetundlikumaks harjutama. Olen ka rohkem aru pidama hakanud, mis on tegematajätmise hind, kas on mõtet mõne asja nimel end kurjalt tegema sundida ja pärast mitte iial tahta sama asja teha. Seega kuldne kesktee minu jaoks on vist rohkem seal “küll hiljem jõuab ka olmeasju teha” temaatikas. Nii et kui ma olen ühel aastal ära proovinud, mis juhtub siis, kui aias midagi ei tee – näiteks aastase lapse kõrvalt saab rohimisminuteid vähe, õnneks meil rohimist ootav piirkond on suhteliselt väike – ei juhtu ka midagi. Kui peale kolme aastat maasikate saagikus langeb ja oleks vaja uus peenar teha, aga kaheaastase kõrvalt ei jõua, siis saabki sel aastal sealt peenrast vähe (null!) maasikat, sest ma palusin sügisel kõik taimed maha niita ja kevadel uusi istutada ei jõudnud. No ei olnud see hooaeg mu elust, et istutaks, pigem olid muud elulised teemad. Pealegi on meil metsmaasikavõsa, mis aasta aastalt lillepeenras laieneb, ja teine maasikapeenar, mis aedmaasikaid koos kuumaasikatega kasvatab, peale selle on meil tore maasikatädi, kes kilode kaupa maasikaid koju kätte tooma on nõus – kõik on ju tegelikult hästi. Seega – kui ma ei jõua lillepeenrasse enne naatide täiskasvamist, on pärast rohkem tööd, aga kui ma üldse sinna ei jõua, pean alati nööril pesu kuivatama, et ma seal taga olevat lillepeenart ei märkaks. Lihtne?

Jaa, lapsed aitavad ka vahel, kui ma palun, Vanem Vend aitas äralõigatud õunapuuoksi kimpu kokku korjata. Neid saab poole tunni kaupa tööle panna, kui ise ka aias olla – või aiapostide vahet tegema, kui ajalist piirangut maastikupiiranguga piiritleda, aga lastelt aiatööde vihkamist välja koolitada ma ka ei taha. Seega – eks näis, kas hakkan vajalikke asju tegema, kui on nädalavahetus või puhkan. Või mõlemat! Hästi doseerides ehk saabki mõlemat! Mis sellest, et ilusa ilmaga jalutama minek oleks veel mõnusam. Ma olen juba tagajärjed välja mõelnud, mis kohustuste juurest minema jalutades tekivad, nii et need võivad mulle mõnikord meelde tulla.

Nii et – värsket õhku saab aiast ka.  Lähen teen tillukestest tumerohelistest nõgestest head värsket teed. Head nädalavahetust! 🙂

Advertisements

5 thoughts on “Äge hommik

  1. Kuuuuule. Küsin Sinult kui kogenumalt lapsevanemalt – mis teema selle lugemise ja lapsepõlvega on? Mina õppisin kolmeselt lugema, sest ma tahtsin, ja ei jäänud lugemise pärast küll mitte millestki ilma, aga minu vanim poeg ei osanud veel kolmveerandkuueselt üldse lugeda ja tundis ennast väga halvasti, sest kõik sõbrad oskasid, ja seetõttu arvas minu laps, et ta on rumal. Normaalsele kahe-kolmesele saab ju nimekirjutamise ära õpetada, ja siis tuleb tasapisi muu kirjatarkus juurde, mängides ja õhinapõhiselt, mis lapsepõlve rikkumisest muudkui räägitakse? Meie vanimal, nagu umbes kolmveerandkuueselt selgus, olid tähelepanuhäired, aga nägemismälust oli ta ilma jäetud, polnud mingi ime, et ta ainult suure töö tulemusel lugema sai – ülejäänud kahe puhul pole seda häda olnud, nemad said kirjaoskajateks kuidagi möödaminnes.
    Sinu poja loo puhul tundub, et esimese klassi õpetaja oli väheke kummaline. Aga ma usun, et lasteaia viimasel aastal võis poja elus ainult see pahasti olla, et teiste lastega ei saanud põnevatest raamatutest rääkida – kui tal just mõnd sama intelligentset sõpra ei olnud.
    Aga ma olen sellest enda juures juba kirjutanud ja üks mustand ootab veel lõpetamist ja avaldamist, et eesti laps ei pea ometi olema ni rumal, et talle enne 7-aastaseks saamist midagi õpetada ei tohi. Muide, kas Sa Alice’t loed? (http://knightscastle-alice.blogspot.com) Vaat tema laps õpib asju õigesti ja õigel ajal, arenevad oskused, silmaring jne..

    Liked by 1 person

    1. Tänud, Reet!
      Selle lapsepõlve-teemaga – et kui loed, siis muud enam ei näe-kuule – on jah nii ja naa. Esimene poeg siis konkreetselt sai sellise lapsepõlve, et kõik oli üsna kena kuni viimase lasteaiarühmani, mis korjati kooliealistest lastest terve lasteaia peale kokku ja siis pandi hierarhiat paika 3 kuud ja selle käigus selgus, et hierarhias oled sa madalal tasemel, kui kakelda ei oska ja raamatuid loed.
      Lisaks arvas üks kasvatajatest, et ta on autist, kuna loeb raamatuid; ei taha, et ta legoehitised teiste poolt ära lõhutakse ja tal supitaldrikuga kõndides supp maha loksub, nii et erilist tuge tal selles viimases koolieelses rühmas kelleltki polnud. Kahetsen siiani, et teda selle jama peale lasteaiast ära ei võtnud, oleks enesekindlus äkki teistsugune olnud ja järgmised jamad koolis ligitõmbamata jäänud. No mis teha. Mingil hetkel vahetasin seda kooli sellesama veidi veidra õpetaja pärast ja edasi sai minna ainult paremaks. Raamatutest saab ju rääkida oma pere ja sugulastega ka.

      Nooremal poja puhul oli mul lihtsalt see mure, et kui ta lugemise selgeks saab, liigub ta võib-olla vähem. Liikumispuude puhul on selle taga muud teemad kui niisama “istub arvutis ja ei viitsi midagi teha” laste puhul. Aga no esialgu on tal lasteaias palju toredaid sõpru ja mängu võetakse teda vist ka, seega pole tal ehk edaspidises elus seda suurt tühimikku, mida raamatute ja arvutimaailmade ehitamisega täita, kui legod puhkust annavad. See oli see lapsepõlvest ilmajäämise hirm mul.

      Alice’i hiljuti avastasin, vahepeal jõuan lugema ka.
      “Õiged ajad” on minu jaoks ammu konkreetsete piirideta värgid 😀 Kas 18-aastane noormees, kes on just õppinud ponisid joonistama, teeb seda õigel ajal või hoopis valel ajal? Kes on see ütleja ja mida see muudab? Olenevalt ütlejast võib see ju muuta kõike. Näiteks halvemaks…

      Meeldib

      1. Kuna ponide joonistamise oskus ei ole minu teada hädavajalikuks eelduseks millelegi muule elus, võib see minu poolest tulla kolmeselt, kahekümneselt või üldse tulemata jääda. 😀 Eestis ei ole lubatud olla ainult vabaõppel, kõik lapsed peavad käima läbi riikliku õppekava koos kõigi selle vigadega ja seetõttu võib, jah, kümneselt lugemahakkamine olla juba pöördumatult hilja, hullemal juhul võib märk külge jääda enam-vähem eluajaks. Õigel ajal õppimise all ma mõtlen seda, et koolieelik on nagu käsn, talle saab tutvustada maailmas mida iganes ja ta võtab rõõmuga kõik vastu, kui seda vähegi eakohaselt serveerida. Meil aga tuleb igal aastal kooli kümmekond last (räägin koolist, kus ma töötan, eks, tavaline linnakool), kes peale lasteaias mängimise ja multikavaatamise elus midagi näinud ega kogenud ei olegi ja ei vanemad ega lasteaednikud pole tulnud selle peale, et neid kesklinnagi viia, muudest silmaringi avardavatest ja teadmisi andvatest tegevustest rääkimata.

        Ma liikumispuude-mure peale ei tulnudki, vaatasin oma mätta otsast – mida vähem mu lapsed rabelevad, seda parem on. Võib-olla liiguvad nad ekstreemselt palju, ma ei tea, mul pole teistsuguseid lapsi olud.

        Sinu poja lasteaialugu on uskumatu, niisugust asja lihtsalt ei tohi lastele teha!

        Tühimik elus tekkis minul lapsena siis, kui kodused ja raamatukogu lasteraamatud kõik läbi olid loetud ja enam midagi uut lugeda ei olnud. Selle tulemusena lugesin ma 10-aastaselt “Tõe ja õiguse” kõik viis osa läbi. 🙂 Ei usu, et see midagi oleks ära rikkunud, vihmane suvi oli vist ja ema ei lubanud iga päev teises linnaosas sõbranna juures mängimas käia, naabrilapsi mul polnud – vaat see oli küll kurb.

        Meeldib

      2. Ponide joonistamisega oli nii, et see tuli lõpuklassides ja kõikide muude õppeainete arvelt. Mitte minul, mul oli see periood kunagi varem. Aga temal jäi vist kool lõpetamata.

        Jaa, mina lugesin ka Tõde ja Õigust kas neljandas või viiendas klassis. Igav oli, aga läbi sain. Jaan Krossi kroonikaid lugesin ka. Seiklusjutud maalt ja merelt, riiulitäied lasteraamatuid kodust ja kohalik Annelinna raamatukogu oli läbi loetud.

        Meeldib

  2. Juba päris palju aastaid tagasi viidi mindki sünnipäeva puhul Otepää seiklusparki ja mul on samuti eredalt meeles see isama võrk. Kuna ma kardan kõrgust siis kükitasin mitmetes kohtades, aga seal võrku hüppamise juures kõige kauem.
    Mul on plaan üle viie? aasta taas oma sünnipäeva puhul sõbrad kokku kutsuda ja RMK metsamaja võtta ning sõbrad rabasse viia.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s