Spagetikaevandus ja tulekahi

Nädalavahetus läks kiiresti, sest see oli nagu ikka see aeg, kui tehakse kõiki suurejoonelisi plaane töödest-tegevustest, mida nädala sees teha ei jõua ja siis jõutakse murdosa neist nädalavahetusel tegelikult ka ära teha. Plaanide asemel võib ka niisama asju teha, kui tahtmist on, mõtlesin mina.

Seega tegin natuke värsket nõgeseteed, kuid kuna neid jäi sinna veel kasvama, jõuan veel teed teha, enne kui nad minust pikemaks kasvavad naabri kasvuhoone taga ja meie pere kiikujaid küünitama hakkavad. Raudrohuteed tegin ka värskest raudrohust, koos kuivataud piparmündiga, ikka oli hea. Kevad üllatas mind seekord sellega, et raudrohumättad olid peaaegu vabatahtlikult nõus maast välja kargama, kui ma neid sonkisin. Suvel ei õnnestu see mul kunagi, pinnase eripära.

Siis jõudsin veel kolm ruutmeetrit spagette kaevandada. Teisi juuri oli muidugi ka, aga spagetitaolisi oli kõige rohkem. Minu rõõmuks vähem, kui ma arvasin, nii et mul oli väga hea meel kaevata, kuni ma ära väsisin. Innustuseks lasid naabrid ka mulle peenrakaevamise muusikat! See tähendab, et seekord polnud nii jube muusika, et kohe tuppa oleks pidanud jooksma. Sain ikka lõpuni kaevata nende raadiotantsumusa taustal. Linnaaia võlud. 🙂

Siis juhtus vahepeal veel selline lugu, et ühel perel põles ühe toa sisustus ära koos sinna just sisse kolinud ema ja tütre kogu varaga. Tartu sugulased otsisid siis neile kiirelt asendusasju. Juhtumisi läks vaja just umbes sellises suuruses lapsele riideid, kui mul oli valmis pandud, et ära anda. Ma olin kohe rõõmus, sest see ilmselt oligi põhjus, miks ma ammuilma välja sorteeritud asju kuhugi poodi viia polnud saanud ega taaskasutuslisti annetada jõudnud – sest nad ootasid, kuni tuleb see päev ja kellelgi on just täpselt neid väga vaja. Aga kuna tulekahju iseenesest ei ole rõõmustav sündmus, uurisin lähemalt, mida veel vaja. Siis otsisin välja ka natuke erinevat voodipesu ja mu õde tõi oma riiete hulgast kannatanud perele sobivas mõõdus riideid. Tartus olnud pere viis need samal päeval Võrumaale edasi. Mul jälle natuke rohkem ruumi! Ma väga loodan, et neil midagi abi ka oli toodud kraamist.

Üldiselt on varahommikused tulekahjud päris hirmsad asjad. Mäletan, kui mu esimene laps oli 3-4 kuune ja kortermajas, kus me elasime, puhkes keldrikorrusel tulekahju. Juhtmed läksid ka põlema, seega elektrit polnud. Mina ärkasin tuletõrjevilkurite peale,aga mingit sireeni polnud. Inimesed vist askeldasid ka seal, aga meie aknast ei paistnud, väga pime öö oli, sest lund ei olnud eriti. Vingu polnud näha, kuigi terve tuba oli seda täis. Siis käis keegi ja koputas uksele – tuletõrjujad otsisid igaks juhuks maja läbi ja kõik ülejäänud inimesed olid juba välja evakueeritud. Meie olime viimased, sest kuna me olime alles hiljuti (needsamad 3-4-kuud tagasi) sellesse majja kolinud ja sellepärast keegi meid ei äratanudki. Tuletõrjujad aga tegid oma tööd, koputasid, teavitasid olukorrast. Ehmusin väga, nemad vist ehmusid ka, kuuldes, et nii väike laps veel majas sees on. Palusid lapse endale kaasa anda ja viisid ta soojakoti sees päästeameti autosse.  Väljas oli külm, kui mina riidesse sain, läksin autosse järele ja seal me siis ootasime, kuni tulekolle kontrolli alla saadi ja midagi enam ei hõõgunud. Üks vanainimene oli ka meiega samasse autosse paigutatud, ülejäänud elanikud ootasid väljas.

Autos olles mõtlesin, et kui hea, et mul olid lapse õueriided soojakoti sisse loobitud ja see pealt kinni nööbitud järgmise jalutuskäiguni – nii sain pimedas ka lapse kiirelt riidesse. Iseendale riideid otsida oli palju keerulisem, sest siis oli paanika juba suurem ja selga sattusid üsna suvalised asjad, õnneks jope oli peal. Kui hea, et tuletõrje kõik uksed läbi koputas, kuigi ülejäänud elanikud väitsid, et kedagi rohkemat majas pole… ja hea, et tulekahju avastati enne, kui rohkem oleks põlema läinud!

Veel paar-kolm nädalat haises kogu trepikoda süngelt, aga tasapisi ununes ja kõik elasid oma elu edasi, kannatanuid ja hukkunuid polnud. Loodan, et see pere, kellele asjad saatsin, saab ka esmasest ehmatusest ja šokist üle ning et neil saab edasi ainult paremaks minna.

Vahepeal oli üks teine kogemus aitamisega ka, võõra lapse aitamise teemal. See näitas hästi piiride vajalikkust – kuidas aidates tuleb ettevaatlik olla, et ise pärast hätta ei satuks. Õnneks lahenes kõik hästi – isegi paremini kui ma arvasin, ilma 50-eurose telefoniarveta – ja selgus, et universum pakkus mulle abistamise eest boonust autoparandusjupi kujul. Uskumatu! Ja kolleegid veel vangutasid pead ja kommenteerisid, et iga heategu saab karistatud, aga mina ei uskunud. Samas pingelise olukorra lahenemisel heas suunas vabaneb päris korralik kogus heaoluhormoone, tänulikkust ja suurema pildi nägemist. Ja autoparanduses ei esitatud mulle summutitoru eest arvet, vaid kõige ülejäänu eest. 🙂

P.s. kas sellist sõna ikka on olemas, nagu tulekahi? Laps arvas, et on, aga mina pole päris kindel..?

minuAknalaud

Advertisements

One thought on “Spagetikaevandus ja tulekahi

  1. Tahaks ka värsket nõgeseteed 🙂
    Eki ütleb, et kirjakeeles on korrektne tulekahju, mitte „tulekahi“.
    Aga hea töö aiaga, mina enda omasse küll see aasta vist jalga ei tõsta!

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s