Eelmisel pühapäeval käisime Siguldas lillelaadal ja kindluste tiirul. Lapsi seekord kaasa ei võtnud, väiksemaid vaatasid vanavanemad ja keskmised olid ise kodus, valmistudes Trennitüdruku Superkangelaste-teemapeoks. Vanim laps laekus ka pealinnast tagasi ja pidi meie eest silma peal hoidma sünnipäevalistel.
Tegelikult silma vist väga vaja ei läinudki, sest selgus, et superkangelased on jutumehed ja enamus aega kulus teismeliste tüdrukute juttude peale. Mingit actionit ei toimunud, kurtis Trennitürukust noorem Vanem Vend. Meile igatahes sobis, et nõud olid ära pestud ja ära pandud selleks ajaks, kui meie jõudsime.
Lillelaadal oli palju eestlasi. Lätlasi on veel rohkem ja igasugu taimi oli kõige rohkem. Mida laadale minnes kaasa võtta, mõtlesin. Surfasin netis, mismoodi inimesed taimekesi siis koju tassivad? 18 kilekotti näpu otsas? Pappkastiga? Ei mingit vihjet kusagil peale bussireisi pakkumise reisifirmadelt.
Võtsin siis kaasa kaks korvi – ühe ostukorvi kujulise lillelise ja ühe ümmarguse “umbrohuämbri”, mis koosneb nii põhjas kui seinaosas ribidest. Plaanisin end mitte hulluks osta, seega võtsin kaasa ka veepudelid, ühe autosse ja väiksema kaasas kandmiseks.
Alustuseks saime 15-euroga ühed head 8-eurosed oksakäärid. Kas jäi pisut segaseks? 🙂 Aga nii oligi. Kõigepealt hakkas kohe sissepääsu juures silma oksakääride müüja noormees. Plastmassist korpusega käärid 10 eurot, metallkorpusega käärid 15 eurot. Äge tehnoloogia, saab ka jämedamaid oksi lõigata. Proovige. Mina allusin provokatsioonile ja proovisin, kuigi meil tegelt mõned oksakäärid juba on – ühed väikesed roosikäärid (mis kahjuks lõikavad vaid peenemaid oksakesi kui mu väike näpp), ühed keskmised (mis sobivad lastele ka, aga on rohelised ja kaovad tihti sinna, kus lapsed oksalõikumise lõpetasid, MINA panen küll tagasi!) ja ühed suured, raskemad, pikavarrelised, mis esimesel aastal hangitud oksakääride purunemisel asenduseks valisin. Tol korral jätsin meelde, et oksakääre ei tohi osta väga soodsaid, aga ostutšekk tuleb kenasti alles hoida, sest kui laps 2 päeva peale ostu oksakääre sihtotstabeliselt kasutab ja neil üks käepide küljest ära murdub, on ikka hea tagasi poodi viia.
Seega – meile kuluks need uued ära küll, sest lõikajaid on palju ja see tähendab, et kaks-kolm last saaks samal ajal lõigata. Mitte võistluse mõttes, vaid Teeme töö ära-mõttes. Mees teatas mu lunimise peale, et esimesest kohast ikka ei peaks ostma, aga kui ma edasi veensin teda, leidis ta lõpuks ise kääre proovides (mis tõesti lõikasid teistsuguse jõu õlaga vms, ??), et puu otsas vesivõsusid ja oksi lõigates oleks küll mugavam, kui ei peaks sinna mitut paari kääre üles tassima ja taskusse pistma (eriti neid 60 cm pikkuseid on raske taskusse panna, ma kahtlustan). Vähemalt ei pea me nüüd päris tühjade kätega tagasi sõitma, kääride ost vabastab meid kohustusest taimi osta. Jajah 😀
Pärast mõnda aega ringijalutamist panin jalutamise jälgimise EndoMondo ka tööle, et hiljem võibolla auto suuna ka üles leiaks (sest ma olen täiesti kehv orienteeruja), aga Mehele on minu jagu orienteerumise geene ka kaasa antud, nii et ta leiab Lõunakeskuse parkimisplatsil meie auto üles ja Saaremaa praamil teiste hulgast meie auto üles ja Siguldas polnud üldse 3 km eemal meie auto, vaid mingil selleks ettenähtud alal, nii et kui mind õiges suunas jalutama sundida, oleks ma ehk isegi lõpuks autoni jõudnud, aga viimased 60 meetrit enne autot keerasin ma ikkagi 90 kraadi teises suunas ja proovisin Meest veenda, et oli ju hoopis tolles suunas? Pärast selgus, et saime päris palju tunde jalutatud, kui kindlused/linnused läbi jalutasime.
Aaa, mõned taimed siiski ostsime, kuni lõpuks kõige kaugemasse ossa jõudsime, kust avanes ilus vaade orule ja sealsamas müüs üks teine noormees neid 10 ja 15-euroseid oksakääre 8 euroga. Tüüpiline. Õnneks lohutas mind see, et ostsin kuskilt ühe augulise “aja pael aukudest läbi ja tee seda vaikselt, et sõit ka kaasreisijatele vastuvõetav oleks” puust mänguasja, mis ühes teises kohas oli 20 senti kallim. Jeeee! Säästsime! Mees aga muigas, et üks Pulsatilla oli ka sissepääsu juures, mida ma osta tahtsin (odavam kui need käärid!!), aga tolle ma jätsin küll ostmata, sest et värava juures on ju kõik kallim ja vaatame enne mujalt. Jah, mujal oli ainult 30 senti kallimaid variante ja lõpuks ma ei ostnudki. Küllap kodulinna lilleturult saab ka.
Päris tühja korviga me tagasi ei läinud (käärid panin üldse oma seljakotti), saime mõned proovimaasikad ja mõned liiliasibulad ja ühe Gauja lillekese. Sellest kellukesest oli kaks varianti, nii et ma küsisin, mis vahe neil Martagonlilijal ja Daugavas lilijal on? Müüjal oli My Little Pony pusa seljas, ta naeratas kenasti ja ütles, et vahet polegi, kohalikud kutsuvad Daugava kellukeseks ja muidu kutsutakse Martagoni omaks. Osav müügitrikk. 😀 Ilus pisikeste õitega liilia paistis. Müüja võttis meie ostetud lillekesel sildi ära ja pani järgmisesse potti, et teistes ka segadust tekitada.
Üldse paistis silma, et kui inimesed ikka olid müümisel aktiivsemad, oli nende taimedel-istikutel rohkem minekut ja kui müüja oli ikka vaikselt omaette telefonis + suht kontaktivõimetu, siis jalutasid ostusoovilised peagi minema.
Järgmine etapp oli Sigulda linnus. Odav pilet (2 eurot täiskasvanu), parkla tasuta, ilus vaadata, sai ronida ja mitmes suunas ümbrust vaadata. Natuke Haanja tunne tuli, et vaatad Munamäe tornist alla ja mets mühiseb ümberringi, ainult et Lätis paistis metsa vahelt käänuline autotee ja seal kohal liikuv kollane köisraudtee kabiinike.
Kuna Sigulda linnusest paistsid veel 2 kohalikku kindlust/linnust (ma ausalt ei tea, kuidas neid nimetada, mõisahoone ja lossivaremed sobiks tegelt ka), tahtsime teisi ka vaadata. Mina ei olnud meist kahest see ajaloohuviline, aga no tema mu lillelaadale viis, nii et see linnuste vaatamine nõudis mu arvates vähem pingutust kui pojengide vahel jalutamine temalt. Pojengid olid minu üllatuseks suhteliselt kosmiliste hindadega, paar ilusat tooni näiteks 35 eurot/istik. ???? Mu oma roosad ja valged pojengid on seni täiesti tasuta aias kasvanud. 😀
Turaida linnus nägi natuke Taagepera lossi moodi välja, aga sissepääs oli 4,98 eurot/nägu ja parkimine maksis ka 1,42 eurot, ütles parkimisplatsil meieni jalutanud tädi. Lisaks sellele tuli pileteid alles hoida ja kindlusele läbi pargi lähemale jalutades tuli need ka rebimiseks ette näidata erilistes, kuid mitte-päris-ajastukohastes riietes daamidele. Isegi mina sain sellest aru. Aga no vähemalt olid nad riides.
Sees oli küll vaatamisväärsusi, aga polnud selliseid ägedaid platvorme ja väli-tantsuplatse ehitatud kui Sigulda linnuses. Sisse sai ka ronida, aga välja ei näinud küll suurt midagi neist piiluaukudest, mis kahe meetri paksuse seinaga lossitornides olid. Seevastu oli üks äge Turaida linnuse makett kõigi korrustega, kus sai erinevatel korrustel nagu nukumajas tule põlema panna ja vaadata, mis näiteks vanglas toimub. 🙂
Ja tornides sees oli veel seintel palju kunsti, näiteks selline mees sellise nimega:
Lastega oleks täitsa põnev sinna minna, arutasime Mehega. Siguldasse sõit võtab küll 2,5-3 tundi aega siit lõunaosariikidest ja Turaida on täpselt enne Sigulda linna ja veider värk – linn läheb nii sujuvalt teiseks linnaks üle, et ei jõua suurt silmagi pilgutada!
Kogu ülejäänud nädal on peale seda läinud “oi, lilled peab ära istutama”-mõtteviisi all, kuid olen end hoopis praktikate tegemisele suunanud, kooliasju ajanud (9.klassi proovieksam) ja lõputöö jaoks kohustuslikku materjali lugenud. “Aitaja vari” on see raamat, mis ei ole küll eriti paks, aga lugemine venib ja venib, mis sellest, et asjalik on ka. Vari siis selles mõttes, et inimeste aitamisel on ka varjuküljed, mida tavaliselt ei teadvustata; kuidas aitamine võib olla omakasupüüdlik; kust lähevad aitamisel piirid, et ennast ei kahjustaks ja teistele/endale traumat ei tekitaks. Vajalik lugemine küll.
Lätist saab ilusaid kruuse. Eelmisel aastal sain metsaga kruusi, seekord meelespeadega. See on niiiiiiii ilus, et ei raatsi esialgu kasutatagi, piisab niisama imetlemisest! Õnneks teised kodused ei pahanda, et see pidevalt vaatamisväljas on, aga ma oma eelmisi kruuse ära pannud ei ole (meie pere ühe-kruusi-poliitikast kirjutasin kunagi siin).
Nüüd siis vist osade lastega maratonile? Aias tegutsesid igatahes siilid.
Piparmynditee 