Ära vajuta! nupp

Tunnen end natuke pahasti, et pole ammu kirjutanud, aga no mis teha, kevad! 🙂

Tööl on mitmedki noored inimesed ärganud ja leidnud, et kaks nädalat enne aastahinnete väljapanekut oleks ju aeg end liigutada – aga need, kellel juba mõned eelmised veerandid välja panemata on jäänud ja keda tõesõna ähvardab suvetöö, et siis oma vanu asju järele teha – nemad vist veel unistavad, et niisama läheb korda. Grrrr.

Maakonna parimad õpilased kutsuti vahepeal kokku. Maavanem ja Üks Omavalitsuste Mees pidid siis tublide  ja nende õpetajatega vestlema, aga maavanem ei saanud kahjuks tulla, sest ta oli ikkagi haridusteemalisel üritusel meist poole kilomeetri kaugusel koos ministeeriumi inimestega. Aga ta oli kavalasti asja ette näinud ja selle asemel, et kuupäevi nihutada ükskõik kummal üritusel, meile videotervituse saatnud.

Tervituses rääkis ta, et maailmas on ainult kolme sorti inimesi. Kui kusagil on üks ilus silmatorkav (või punane, ma täpselt ei mäleta) nupp, seal juures silt, et “ÄRA vajuta!!“, siis inimesed lahterduvad kohe kolmeks:

  • Need, kes mõtlevad: Ahaa! No kui selline nupp on, siis ma tean, mida teha! Ja nad ei vajutagi seda nupu, sest nii on ju kirjas.
  • Need, kes mõtlevad: Mis mõttes?!? Mis mõttes ma ei tohi seda nuppu vajutada?
  • Need, kes mõtlevad: Miks??? Miks ei tohi seda vajutada??

No ja et heade tulemustega on tõenäoliselt need viimase grupi omad, nii et maavanem tervitas meid ja ütles, et Teinekordki! Või no Kohtumiseni vms.

Arvatavasti tegid kõik videotervituse vaatajad kohe oma peas lahterdamist, mis tüüpi inimesed nad siis on. Tegelikult arutasid kaks meie lauas istunud noormeest juba enne ürituse algust, mis värk nende laimide ja sidrunitega on. Õpetaja, miks sidruniviilud püsivad veekannus pinnal, aga laimiviilud on põhjas??

Eeee? Pareerisin muidugi esimese lausena, et see on ju füüsika! [füüsikat ma ei anna, sest ma ei oska seda]. Pakkusin siis lambist, et seal koore all see valge kiht on tõenäoliselt poorsem ja õhurikkam ja seetõttu hoiab sidruni pinnal, nagu laevad vee peal püsivad, teiseks on ilmselt tsitruseliste mahl  veest erineva tihedusega, kolmandaks laimil on see koorealune kiht üsna õhuke, võibolla sellepärast ta on põhjas.. aga ma polnud küll kunagi selle peale mõelnud. Konks oli selles, et meie laua laimid rikkusid seadust – 2 viilu olid põhjas ja kaks pinnal. Tee siis oma järeldusi sama vilja õhurikkuse, viilude paksuse, mahla tiheduse ja maitse kohta! Lõpetuseks soovitasin neil kodus guugeldada.

Mhmh, nüüd guugeldasin ise ka – ongi pigem see poorne materjal, mis sidruni koore all on, mahla tihedus pole nii palju erinev happe ja vee puhul kui näiteks õli ja vee puhul.

Ma ei tea, ju see oligi see tõestus, et need Miks-inimesed meil seal istusid ja küpsist sõid. Siis jagati veel paar lauatäit eri värvi medaleid, meid eksitas Chalice, keda esimese laulupausi eel tutvustati Jarek Kasarina. Minu kõrval istunud 4.klassi õpilane oli igatahes ilmses segaduses, miks sama mees laulab, kui teisel korral lubati ju kedagi Chalise’i???

Laupäeval käisime mehega kanuuretkel, nagu iga kevad. Seekord olid teistsugused kanuud kui eelmisel korral, sest sisse mahtus kolmele pingile keegi (me sõitsime ikkagi kõik kahekaupa) ja pingid olid natuke pehmemad, sest keskelt olid punutud – vt.pilti.kanuutama

Sel korral siis Põltsamaa jõel. Kuna lumi on ammu ära sulanud, polnud väga servani see jõgi, aga polnud ka nii nagu mõni aasta, et puha üks risu teise järel ja  muud ei saa kui kaldast kaldasse sõita, et langenud puudest mööda saada.

Kusjuures mõned puud ikka olid, et retke põnevamaks teha, ühte kohta sõitsime teiste kanuude otsa kinni ja alles mingi viies saabuv kanuu sai sealt kenasti minema, no siis toimus kohapeal jões söögipaus! Mmmm, midagi ei maitse nii hästi kui juusturullid, tundus mulle, sest no mina ei olnud üldse mingit sööki peale kahe õuna kaasa võtnud (ja need olid ammu otsas) ja mulle annetati ka üks juusturull ja osa vedelat šokolaadi, mida üks mees südame ligi hoidnud oli, hehee  – sellest šokolaadist sai lausa lonksu võtta. 😀

Kes läheb kuumal päeval matkale või kanuutama,ise riskite nende sulama kippuvate asjadega, kotis on võibolla väiksem tõenäosus kui taskus, aga ikkagi. Lastele on ka müslibatoone lihtsam ekskursioonile kaasa panna.

Korraldaja pakkus kilesauna, aga meil olid mitmetel osavõtjatel juba oma saun plaanitud. Kuigi jah, vahepeal vaatasin, kuidas kõik kanuuga üle kase hüpata püüdsid ja mõistatasin, kas mõned käivad sisse ka, aga ei. Kõik olid üsna kained ja mitte keegi päästevesti otstarbekalt kasutada ei saanud, kuigi jalg üsna värises seal keset jõge puu peal seistes. Õnneks mina keset purret seistes kanuud üle selle suure kase tõstma ei pidanud, Kallis Mees aitas. Me vist ainult ühel korral kuuest aastast oleme vette käinud, nii et ma olen üsna ära harjunud, et saab kuivalt – seetõttu unustasin seekord kilekoti maha, millesse seljakott pakkida kanuus ja põhjas voolav veenire tegi kotipõhja märjaks. Veenired tulevad tavaliselt sellest, et tagumine vehib aeruga, et seda ühelt küljelt teisele tõsta ja juhuslikult on vesi sel puhul üsna aeru külge kleepuv, kuni keset kanuud jõudmise hetkel kõik vesi sealt küljest maha niriseb. Ja nii sadu kordi järjest. 😀

Võtsin telefoni soonega kilekotis ka kaasa (üks mees andis, sest ta oma telefoni kaasa ei võtnud jõe peale, aga kilekoti oli igaks juhuks kaasa võtnud), sest tahtsin EndoMondoga kanuusõidu vahemaad mõõta. Paraku oli hommikul ainult kolmandik akust alles, laadima panna ei jõudnud ja nii andis telefon kusagil 20 km kandis alla. Ma üldse ei arvestanud, et pidev GPS-itamine tal niimoodi akut raiskab, aga no ma nii hiljuti nuppudega telefonilt üle tulnud, õpin iga nädal midagi uut. 🙂 Kanuu asemel panin kayakitamise, sest kanuusõidu võimalust polnud seal ja see on ju umbes sama. Meie eelmise aasta kanuusõidust kirjutasin siin.

Kuna ma mõni aeg tagasi pidin oma lõputööd kirjutama, leidsin igasugu asendustegevusi, mida lõputöö kirjutamise asemel teha. Äkitselt tundus isegi peenra rohimine põnevam kui mingi eneserefleksioon! Nüüd on siis tulemused käes – tundub, et tuleb jälle rohida, sest kui ainult paar üksikut umbrohuliblet paistab, ei tundu rohimine üldse nii raske. Imelik värk.

Aga meil on juba poolteist nädalat maasikakastid ka, neid on ikka nii ilus vaadata, kui maasikad on alles väikesed ja muld värske ja rohimist ei vajagi. kastis_maasikad

Kahtlustan, et suve lõpuni see nii ei jää, aga seni saan iga õhtu kasteteraapiat teha endale – kõndida paljajalu kasteses rohus ja kastekannuga maasikaid kasta. Väike Piiga lööb ka kampa, ta oli nõus isegi oma kõhuvalu ära jätma, et ainult õue kastma saada. Siis ta alati korjab mulle neid 8 cm pikkuse varrega tulpe ka, nii et nüüd on meil tulpidega ühel pool, ainult vaasis meelespeade sees on veel 3 tükki. Aga linnas on juba maikellukesi müügil, meie omad hakkavad ka varsti lõhnama! Pesu riputamine pole kunagi olnud nii nauditav! 😀

Hahaa, nali, on küll. Pesu riputamine on sellest ajast peale nauditav, kui meile teine pesunöör ka ilmus ja pesu nööridele ära mahub. Heleroheline pesunöör, aga kuna selle all on liivakast ja läheduses vaarikad ja naabri võrkaed, mis pikemat pesu kohe näpistama asuks, saab rohelisele nöörile ainult väikeste laste pluuse-pükse-sokke riputada. Ma võiks neid tundide kaupa riputada ja ära korjata, mulle meeldib. Lapsed seevastu on erinevad, enamus on nõus pesu pesema panema või siis pesu masinast välja vanni panema, mõni korjab heal meelel ka õuest kokku, aga riputada ei armasta neist keegi nii nagu mina. Nii meil siis ongi tööjaotus, igaühele tema lemmiktöö, aga kui lapsed alles koolis käivad, saan varahommikul pesema panna ja hilishommikul riputada ja lõunaks ära korjata. Mõnna. Paneks keegi neid ainult kappi ka peale kaheksaks sorteerimist……….. grrrrr. 🙂

minumaasikadAknaalused metsikud maasikad on teistest maasikatest ette jõudnud. Kastisüsteem pole nende rida.

 

Advertisements

4 thoughts on “Ära vajuta! nupp

  1. Ilusad maasikapeenrad! kas sul on mingi multškate või geotekstiil ka kasti põhja all?
    Pesu masinast võtmine ja nöörile viimine on minulgi üks lemmiktegevusi. Tundub, nagu oleks suure töö ära teinud, mis siis, et tegelikult tegi tööd masin :).

    Liked by 1 person

    1. Aitäh, Ritsik! 🙂
      Ei pannud geotekstiili ega multši, poole peenra osas olin mulla läbi kaevanud, aga teisele poole jäid naadid sisse, natuke mõned paistavad serva juurest ka. Kuna mullakiht on peal, siis jäävad sinna väetiseks, kõdunevad ära. Mina vähemalt usun nii, sest ükskord ma käisin maheviljeluse loengul ja seal räägiti midagi sarnast! 😀

      Like

  2. See tulpide korjamine on nii tuttav teema! Meil on ka väike aednik, kes korjaks kõik lilled peenralt ja tooks emmele. Saan aru küll, et südamest tahab head teha, aga kahju kui peenrad lilledest tühjad.. 🙂 Tore, et saad hea lõhna taustal pesu kuivama riputada. Meie nöör asub suure pihlaka juures ja mitu päeva mõtlesin, mis asi seal haiseb enne kui aru sain, et pihlaka õitsemine ei lõhna üldse mitte meeldivalt…. 😀

    Liked by 1 person

    1. Hehee, pihlakalõhnalised riided said siis?
      Aga lillekorjajatega aitab ehk see, kui näidata kätte, et Näe neid meelespäid võid mulle IGA PÄEV korjata (siis vähem niita pärast!!) ja siis saab tulpidelt tähelepanu kõrvale juhtida 🙂

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s