Segipekstud vikerkaar

Alustan kodusest lauamänguõhtust – selgus, et Carcassone lauamängu Star wars variant on täiesti mängitav ka 5-aastasega. Seda olen ma isegi nõus mängima, kuigi (nagu alati) ei tulnud meie pere küll lubatud ajalimiidi – 35 minutiga välja. Alati kipub üle minema. Samas kuna tegu oli esimese katsetusega, siis ehk teine kord läheb kiiremini.

StarWarsike

Päris Carcassone’le eelistan ma tegelikult Katanit, aga kuna Katani uusi osasid müügil ei olnud, siis polnud ka sünnipäevaks kinkida võimalik. Samas on peremängud või suuremate laste lauamängud sellise hinnaga (30-40 eurot), et üle ÜHE mängu aastas väga ei raatsigi osta… See aasta kevadel tegelikult soetasime Dixiti ka, mida keskmised lapsed juba pikalt osta olid plaaninud.

 

Mul oli reede õhtul väike ja kiire käik Abakhani kangapoodi. Selle järel tulin koju ja õmblesin endale ühe pika seeliku. Ühel mu kolleegil on nii ägedad pikad seelikud koguaeg, et mõjus inspireerivalt. Pealegi ei vaata siis keegi, mis päevitusega/ mis karvapikkusega/ sääsepunnidega/ kanuusinikatega jalad mul on, nii et õhtul õmblesin ruttu kaks satsi kokku ja hommikul õmblesin vöökoha ka. Segipekstud vikerkaare seelik, kommenteeris Vanim Laps.

vikerkaareseelik

Ja nädalavahetus läks jälle lastega rattarallil ja pärast aias. Kõik peale Vanima Lapse sõitsid, mina jalutasin, pidades aegajalt motivatsioonikõnet, kui 3-aastane keset sõitu tõukerattaga pikemat puhkepausi plaanis. Õnneks me läksime 1-2-aastaste retke ajal, seega meie pärast ei lükkunud suuremate sõidud edasi.

Marjaks kulusid ära nii veepudel (sest limonaad ju janu ei kustuta) kui niisked salvrätikud – sel aastal on jäätised šokolaadikattega, mis iseenesest näkku kargab. Mulle õnneks ei karanud. Aga kuna väikeste ja suurte sõidu vahele jäi peaaegu tunnine paus, siis see ootamine muutus isegi Mul-tuli-mõte-küpsistega igavaks. Seekord oli mul neljapäeval mõte tulnud, et teeks Mehele sünnipäevaks küpsiseid, aga tal jäi neid tööjuuresünnipäevast veel alles. Siis tegin teistsuguse laari veel – esimesed kaks plaaditäit said kaerahelbeküpsised rosinatega ja teised kaks plaaditäit riisihelbeküpsised rosinatega. Üldiselt mulle meeldivad jahuvabad küpsised, siis ma saan neid ise ka süüa. Riisihelvestele lisaks panin küll natuke kookoshelbeid ja riisijahu ka, sest riisijahu ootab juba mitu aastat, et teda natuke kusagile sisse pandaks, kuna niisama küpsetada AINULT riisijahust ei anna, tuleb minu jaoks liiga plönn, ei kerki. Aga küpsiste sisse täitsa sobiv, sest minu tehtud küpsised kannavad tavaliselt pealkirja “Mul tuli mõte!!” ja ma ei tea kunagi hiljem, mida ma mis koguses sinna sisse panin – mis mõttesse tuleb, seda panengi. Eriti hea, kui neid asju kodus olemas on, näiteks rosinad, mida eelmisel aastal ostetud viiest kilost siiani alles on. Õnneks saavad kõik küpsetised meil sellegipoolest otsa. Rattarallist  jäi järele ainult 2 küpsist ja needki olid õhtuks otsas.

RiisihelbeküpsisedKui pühapäeval olin aias ja puhastasin kogemata maasikapeenra ära, siis peale seda proovisin Mehele seltsiks olla, kui ta oma artikleid luges. Tööasjad on ta nii nurka surunud – nagu iga kevad – kus ta igal vabal hetkel mingeid ingliskeelseid teadusartikleid loeb, kedagi oponeerib või juhendaja arvamusi kirjutada vihub, konkreetne baka/magistri/doktoritööde juhendamine ja päristöö ka veel lisaks. Seega ma passisin seltskondlikult aias ja üritasin “Teekond soovitud armastuseni” lugeda, sest ma olin seda raamatut juba alustanud ja järjehoidja-postkaart oli poole peal. Aga ei, sain ruttu aru, mispärast see postkaart mul sinna vahele jäänud oli – Harville Hendrix suutis iga paari lause tagant mu pikad juhtmed kokku kärsatada.

Näägutamine ja virisemine on täiskasvanute versioon nutust, jõudis kirjanik arusaamisele. Et mida vastikumad  oma lähedasemate vastu oleme  õiendamisega, seda meeleheitlikumalt proovime neile märku anda, et Emme, midagi on pahasti, mul on ebamugav – sellepärast ma nutangi, et sa ruttu siia jookseks ja ära arvaks, mis mul viga on. Ma ju ise ei saa aru. Sina pead ära arvama!

Ja sellepärast ongi inimesed oma partneriga ebameeldivad ja ärritavad, et sundida meelitada oma nõmeda käitumisega  partnerit meie vajadusi täitma! 😀

Eeee…. mida? Siia otsa veel see, et partner valitakse endale omaenda ja vanemate negatiivsete iseloomuomaduste järgi, et me saaksime kuidagi kompenseerida või end tervendada sellest kogemusest, mis lapsepõlvest meile jäänud on. No et kui tütarlapsel on kurjad vanemad, siis ta hangib endale alustuseks meeldiva, kuid vägivaldsete joontega mehe. Ja kuna me keegi lapsepõlves ei naeratanud magusalt emale, et ta meie vajadusi rahuldaks, vaid karjusime koleda häälega, et teda ligi meelitada, hakkab hilisemates suhetes see imikuea sisseõpitud muster tööle. See on armastuse relv võimuvõitluses.

Jah, ma ei jõudnudki enam edasi lugeda, sest mul läks selle seedimisega aega. Osalt nagu klappis kõik – osad paarid käituvad tõesti omavahel nii õudselt, et mitte ei saa aru, miks nad koos on – aga iseennast samasse katlasse mõista on ju hulga raskem. Hakka siis veel mõistusega lahkama, kas tahtsid näiteks laste kallal viriseda, et nad sind rohkem armastaksid või tegid seda puhtalt selleks, et nad oma asjad ära koristaks ja et neist tulevikus tublimad inimesed saaks, kes ise omadega hakkama saavad.

Vot sulle siis teekond soovitud armastuseni!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s