Tõsistest asjadest ja abist

Eelmisel nädalal rääkisin ma ühe OPEROG’i liikmega. Ta korraldas lillede müümist, et inimesed, kes operatiivset otsimisgruppi toetusega aidata tahaks, võiksid midagi vastu saada. Pärast ta helistas mulle tagasi ja me rääkisime päris pikalt.

See on nii vajalik asi, mida te teete, arvasin mina.

Teate, me ei tee seda selle pärast, et see on tore ja meeldiv, ütles ta. Me teeme seda sellepärast, et keegi peab. Päästjad ei otsi enam inimest, kui on teada, et suure tõenäosusega on ta juba surnud. Politsei ka ei otsi, kuna neil pole samuti piisavalt ressurssi. Lähedased? Nemad  küll otsivad, nii palju kui saavad. Ja teised, kes on kunagi oma lähedasi kaotanud, saavad aru, kui halb tunne see on, ja aitavad ka, kes aga saab. Üle Eesti. Samuti nagu on vabatahtlikkus pea kõikjal – pritsumehed, abipolitseinikud, kõikvõimalikud MTÜd igaüks omas võtmes ja erineva sotsiaalse missiooniga.

Mis siis saab, kui inimest ei leita? Kas keegi pääseb tema pangaasjadele ligi, kas tema arvelt lähevad maha kõik otsekorraldused, kodulaenud, aga palka ju ei laeku, sest kui inimene on kadunud, ei ilmu ta ka tööle? Juriidiliselt ei saa vist midagi lõpetada esialgu, kuni tema keha pole leitud. Millal otsida, kas ühest korrast piisab? Kui tihti OPERatiivse OtsinguGrupi vabatahtlikud üldse otsimas peavad käima, sõltub ilmselt hooajast ka. On ka juhtumeid, kus nad leiavad elusa inimese, need on kõige rõõmsama lõpuga lood.

Kui nii hästi ei lähe, on väga raske nii otsitava lähedastel kui ka leidjatel. Kui Sa pole kadunu lähedane, vaid ainult surmaga kokkupuutest häiritud, näiteks näed sellest hiljem õudusunenägusid, ei saa üldse magada või püsid veel mõnda aega kehalises šokis, mis siis saab? Psühholoogilist abi kahjuks alati ei saa. Helistad Eluliini? Otsid kriisinõustamist?  Lähed 2-3 kuu pärast psühholoogi vastuvõtule? Räägid sõbrannadele kohvitassi kõrval?

Kirjutage projekt, et hingelist abi saada, öeldi neile. No kirjutaks küll, kui aega oleks, aga enamusel on juba aeg niigi ära jagatud – töökoht, perekond, lisaks otsingute jaoks aeg, mis ei pruugi alati olla kellast kellani… Droonivideote läbivaatamine sündmuspaikadest veel tunde.. Ei jaksa lisaks veel projektikirjutajaks hakata, nentis ta.

Aga varustust võiks alati natuke rohkem olla, sest otsingud ei toimu ju ainult ilusa ilmaga, vaid siis, kui on vaja. Õhtuti, öösiti, sügiseti, kevadeti, talviti ka. Vahepeal nad otsisid vanu auto/ mootorratta akusid jms, et saaks neid öömajakateks teha, aga hetkel mitte – peagi selgub, kas ja mida on konkreetselt vaja.

Eesti on tegelikult nii väike, me kõik oleme kuulnud inimestest, kes on kadunud. Tõenäoliselt on ka iga inimese tutvusringkonnas kedagi, kes on kadunud või kellel keegi on kadunud ja/või hukkunud. Minul on kolm erinevat tuttavat lähedase kaotanud. Mitte kellegagi neist pole ma suutnud sellest teemast rääkida, sest see on lihtsalt nii kurb, isegi kui need inimesed hiljem endiselt päikselised  ja positiivsed tunduvad.

Aga kui oled otsija, ega siis alati sina ei leia. Harjudki ära, et käid ja otsid, käid õppustel.. Pole hullu midagi?  Samas kui su töö kannab vilja ja sa leiad, siis ka see võib ränk olla, mis sellest, et eesmärk sai täidetud – iial ju ei tea, mis seisundis otsitav on, kui kadumine on ette tulnud hiljuti. Otsid elavat, aga leiad selle, kes mõned tunnid tagasi veel elas, aga enam ei saa midagi teha? Kes siis pärast otsijaid lapib?

Oh, nii raske teema. Aga kui kedagi pani mõtlema, siis aidata saab ise ka. Kui soovid vabatahtlikuna otsida, võid otsida üles OPEROG’i lehe – saad ankeedi täita. Või vaata näoraamatust, sinna liigub üsna operatiivselt info, kus parajasti otsingud käivad. Saad ka annetada euro või paar või kasvõi 5, kasvõi iga kuu, kui leiad, et sellest neile abi võiks olla – Sihtasutus Kadunud:

SA Kadunud, a/aEE441010220248190225 – kui selgitusse märkida annetus ja oma isikukood, siis saab tuludeklaratsiooni täites tulumaksusoodustust.

Aitäh kõigile, kes aitavad – kasvõi toetava mõttega. Või lillede ostmisega, kui näete kusagil heategevuslikku müüki. Või sellega, et annad hääletama minnes kellelegi  teada, mis kell minema hakkad ja millal kohale jõuad (me õega tegime vanasti nii) või kui lähete suvel oma kallitega koos ujuma, siis vaatate, et nad õiges suunas ujuksid, olgu nad lapsed või oskajad. Ja proovite aidata, kui näete, et keegi vajab lihtsalt abi, mitte ei oota, et ehk keegi teine. ❤

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s