Kool/Suvi

Ilm on juba suvisem ja see teeb just sellepärast tuju heaks, et nädalavahetusel oli “jaanipäevailma” ka, terve pikk päev külma ja vihma. Jätsin isegi jooksu harjutamata! Aga pean ütlema, et olen nüüdseks juba nädala jagu jooksnud (sel nädalavahetusel on hiljuti räägitud üritus!) ja muretsesin, et kui päeva vahele jätan, kas siis hakkan jälle nullist peale, aga õnneks ei! Olen jõudnud juba 40 minutit järjest jooksmiseni ja 5 km tundub täiesti teostatav, sest eile jooksin prooviks 4,7 km. Ise ka ei usu veel hästi, sest alles poolteist nädalat tagasi polnud ma lihtsalt üldse jooksuinimene.

Esmaspäeval oli koolis eksam – minu ainet valikainena tegi vaid üks õpilane ja sai viie. Teiste ainete komisjoni olen ka sattunud ja vaadanud, kui palju vigu teevad lapsed eksaminärvitsemisel – kui harilikul koolipäeval kirjutavad, ei tule hoopiski nii palju tavalisi “trükivigu”… Hea, et meie koolis saavad kõik üheksandikud sel kevadel lõpetatud!

Suvetöö-lapsel niisama hästi vist ei lähe, või läheb isegi veel paremini, kuna ta kooli eriti ei jõua. Eks see ole see nõudluse/pakkumise vahekorra kindlaksmääramine ka, selles mõttes, et nõudlus tema järele on juba päris suureks kasvanud, ju ta siis naudib seda. Kahjuks pean seetõttu ka augustis veel teda kooli ootama, sest tore oleks, kui sügiseks ikka eelmise aasta asjad kaelast saaks!

Maasikad on ka platsis. Pühapäeval käisin aias vaatamas, aga maasikad kõik külmetasid, olid vaesekesed kaameks tõmbunud kõik. Eile olid jälle söödavaks muutunud. Lapsed ka aitavad muidugi, nii et kõhtu keegi veel täis ei saa, aga no koduaia mõte vist ongi see, et saab maitse suhu ja siis homme jälle. Vahepeal võib veel 5 korda sama päeva jooksul peenraid kontrollimas käia ja Väike Piiga iga kord ikkagi mugib midagi! 🙂

Mina käisin mahepõllumajanduse konverentsil. Räägiti sellest, et Eesti maasikad on ikka päris ära pritsitud, leiab teistest puu- ja juurviljadest rohkem nii taimekaitsevahendite ja väetiste jääke. Järgnevad porgandid, õunad, kurk. Aga mahekasvatus oleks ikkagi tore. Ja paljud inimesed hakkavad nii mahedaks, et teevad mürkidega platsi üle ja “homsest hakkan mahedaks”. Aga kuidas mahedalt siis kasvatada saab, kas peab käsitsi kõik umbrohud ära kakkuma, küsis kohe üks tädi. Selle peale Anne Luik selgitas, et ei, ainult sellele me küll loota ei saa. Esiteks ei pea olema null umbrohuline seis, seda ei saavuta niikuinii. Teiseks on umbrohi teatud juhtudel väga hea. Vaenlase asemel sõber, kui ta parajasti ei ole kõike ära vallutanud, vaid on vaguram ja aitab niiskust säilitada näiteks. Kolmandaks on olemas erinevad mehaanilised atribuudid nagu  äkked jms, külvikordade vahetamise võimalused jms.

See “umbrohi pole nii vaenlane, et peaks igavesest ajast igavesti null olema”- lähenemine mulle sobib. Niidetud rohi oma aias peenarde allapanuna ka sobib, samas niitmata variant kuiva ilma puhul sobib veel eriti hästi. Esimesel aastal niitsime suve jooksul 2 korda, aga päris põlvini see hein ikka ei kasvanud siin, lapsed vist jooksid selle pidevalt maha. Pärast kolis meil siia valge ristik ja siis oli kahju niita, ilus oli vaadata ja mesilased harjusid ka siin käima ja kuidas sa siis teed neile nii, et homme enam midagi korjata pole. Mesilastega on muidugi paljajalu pealeastumise oht, aga reaalselt on lapsed mesilasega pihta saanud hoopis kiigu tipu palgi peal istudes. Loodan, et sel aastal jälle ehk keegi kellelegi peale ei astu, sest paljajalu käimise mõnu on lihtsalt nii iseenesest mõistetavaks muutunud…

Suur laps tuli korraks jälle kodulinna, et kooli lõpetamiseks vajalikud allkirjad anda kooli (tagastasin oma õpikud jm lubadused), arstitõend võtta, et suvel toitlustusasutuses töötada võiks ja õhtul sõidab vist uuesti ära. Lõpetamiseks vast tuleb jälle korraks koju, sest kleit on siin. Kõik muud küsimused aga jäävad vastuseta, kuna sisseastumise jah-sõna ei saa ju enne, kui koolist paberid kätte antakse ja teises kohas vastu võetakse ja siis veel ära otsustatakse ja siis kahe päeva jooksul keegid ära kinnitatakse. Ootamiskuud juuni ja juuli, mida teised inimesed puhkuseks kutsuvad. Aga no vaatame, äkki ta siis töötab hoolega ja elab näiteks augustis seetõttu paremini ära. 🙂

Mina pole veel päriselt harjunud, et pean jälle ise raamatupoes käima ja ise asju ostma – palju odavam variant oli Vanimalt Lapselt tellimine, et kui töölt tuled, too mulle see raamat – nüüd pidin ikka ise kohal käima ja kogemata ostsin jälle mitmeid lisaraamatuid, sest mõned neist olid nii huvitavad, olgugi mul suveks lugemisvaru juba riiulil ootamas. Lastega Eestimaal rändamise ja seiklemise raamatu ostsin näiteks, sest see tundus lihtsalt kasutatav ja põnev. Samas pakkumises oli veel Piknikule mineku raamat, mida saab ka piknikuta kasutada ning midagi oli vaja veel valida, sest kolm raamatut kokku maksid RahvaRaamatus 19.98, kuigi igaühe eraldi hind oli umbes sama! Need raamatud pole üldse selle aasta omad, vabalt võivad juba paljudel kodus olemaski olla, samas see Ehedate elamuste raamat tundus suhteliselt klassikaline perekskasvamise raamat mulle, sest seal oli tõesti häid nippe.

Pähklikarbike autosse ja muu säärane. Eks ikka on juhtunud, et unustad autosse šokolaadibatooni ja pärast mõnenädalast kuumutamist kindalaekas avaneb pakendi avamisel unustamatu vaatepilt moondunud maiusest… nii et siis kõik nuputavad, mis nälja vastu aitaks ja normaalseks jääks – pähklid on just sobiv variant! Rosinad üksi sobivad ka, aga pärast need kleepuvad väikesed näpud…! Talvel saaks ju šokolaadi autos hoiustada küll, aga hammustada väga ei saa. Seevastu puhas martsipan sobib paremini, ei lähe nii kivikõvaks külmas kui šokolaad. Suvel ka. No ja niisama-kaasa-ampsud saab ju alati lisaks võtta, kui aega on, aga tiktakid on meil ka, kui lapsed poes rahulikud on olnud või Noorem Poeg kenasti füsioteraapias käinud on, saab auhinnaks ühe tiktaki anda. Tervet pakki ei tasu korraga kätte anda, siis devalveerub see auhind kohe ära. Erandiks on reisisüdamed/reisiteod, no need  25-sendised kummikommid. Neid saab reisi alguses kätte jagada (kui on ikka pikem autosõit, nt. Läti-Leedu või Saaremaa) ja lubada, et võid vastavalt oma soovile ISE doseerida endale. Tagasisõiduks teine karp, kui juba väga igavaks kisub ja ving puhkeb. Mõni sööb kohe ära, mõni võtab ainult pool pakki korraga. 🙂

Suurte lastega on lihtsam, neil on mängud ja mobiiliäpud. Või no äpid, aga mobiiliäpud on selline tuttavam sõna. 😛

Ja nuputamishuvilistele on  http://www.nutisport.eu leht ka, sarnane Miksike.ee lehele. On keegi kasutanud-katsetanud?

Salatihooaeg on alanud! Kõik pudi lauale ja iga soovija valib ja segab endale!

Mis värvi tahad?

salat.JPG
Piparmündivett saab ka.
Advertisements

6 thoughts on “Kool/Suvi

  1. Head raamatusoovitused, aitäh!
    Jooksmisega on nii, et regulaarse treeninguga on täiesti võimalik jooksu-inimeseks saada, kui ainult tahta! Ja see tunne kui iga korraga jõuad üha rohkem joosta ja pärast ei kukugi lõõtsutades pikali, on ülihea! Muuseas üks tähelepanek sellest ajast, kui ise jooksmisega tegelesin – neil kordadel, kui olin päeva jooksul palju vett tarbinud, oli õhtul palju kergem joosta!

    Liked by 1 person

    1. Hihii, seda olen ma ka märganud, et ei vaja peale jooksu enam tunniajalist “taastun-lõõtsutan-näost lilla”-paketti 😀
      Aga regulaarne treening nagu iga päev? Üle päeva? Või 3x nädalas?

      Eile käisin Kambjas jooksmas, pidi nagu 5km olema, aga tegelt minu EndoMondo näitas 4,6 km, kumba ma siis usun? 😛 Rada oli palju rängem kui kodutänavatel, sest neid seinalaadseid tõuse-laskumisi oli nii palju – täiesti harjumatu!
      Ja tänud, joon siis vahepeal vett ka, kui kodune kraan meelde tuleb!

      Liked by 1 person

      1. Ee… noh, ma arvan et regulaarsed on kõik need variandid, mis Sa välja pakkusid! Ses mõttes et 3 korda nädalas on ka täitsa piisav ja võib-olla igapäevaselt läheks ehk liiga koormavakski, kui just mingit hullu tulemust taga ei aja…
        Jah, mägisel maastikul on tõesti tunduvalt raskem joosta. Muidu jooksen siin Tallinna kandis, aga ükskord sattusin Kõrvemaa Kevadjooksule ja pidin otsad andma 😀
        Mis jooks muidu nädalavahetusel tulemas on, kui küsida tohib?

        Like

      2. Laupäeval on Wow Run, Tartus Tähtvere spordipargis.
        Iga päev peale neid pikemaid distantse vist jah joosta pole mõtet, just katsetasin – viisin täna auto parandusse ja mõtlesin, et jooksen koju, vist alla 5 km natuke oli see vahemaa. Ei jaksanud! Koju küll jõudsin, aga jooksmine ja pulss ütlesid, et puhkamata on minust jälle 50-meetri-naine saanud. 😛
        Hea, et lapsed olid väiksemad lapsed seni magama saanud vähemalt 🙂

        Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s