Jooksin, lõpetasin

Ongi asjad sealmaal, et pool aastat on nagu läbi. Tööl hakkas reedest puhkus, sest 9.klass sai lõpetatud. Laupäeval sai joostud paljulubatud viit kilomeetrit, kuid kuna oli ekstra põnev puude langemise aeg, tehti rada ümber ja tegelikku viit kilomeetrit vist kokku ei joostudki minu telefoni gps’i andmetel. Täna käisin aga oma lapsele lilli viimas, sest tema kool sai ka läbi.

9.klassi lõpetamistel on tore käia, sest vahel antakse mõni lill, isegi kui ma pole kellegi klassijuhataja. Alati on ilus vaadata, kuidas noored inimesed kenad välja näevad, hoiavad end vaos (mitte nagu tunni ajal), käituvad viisakalt, istuvad paigal. Esimeste klasside aktused on tegelikult lõbusamad, siis ikka mõni laps unustab oma nime nimetamise peale aabitsale järele minna, mõni torgib teist näpuga, mõni vaatab suu ammuli lava taha, enamus kiigutab toolil istudes jalgu, kuna jalad ei ulatu veel maha… Põhikooli lõpus aga istuvad kõik veidi nukrate nägudega, nagu neile oleks äkitselt koolis meeldima hakanud, keegi enam üksteisele lolle nägusid ei tee, kleeplinti eesistujatele juustesse ei kleebi, emmedele ei lehvitata. Pool tunnikest hiljem istuvad kõik juba tunnistus näpus, lilled peos, higi voolab…

Gümnaasiumi lõppu täna ma päris täpselt ei näinudki, kuna 5-aastane jäi magama, kuid väiksem mitte. Siis ma jõudsin natuke salatit teha kirsstomatite ja mozzarellakirsside kokkuvalamise teel ja piparmünditeed maitsevee jaoks ja oligi aeg minna, väiksed jäid vanaemaga. Roobitsesin pojengiõitest sipelgad välja, et lillesaajal oleks rahulikum meel, kuigi tegelikult ei ole lõpetajatel peaaegu kunagi aega õisi lähemalt silmitseda, sest koguaeg peab otsima, keda veel õnnitleda tahaks oma rahvast ja kes pildistab ja vaatama peab ainult seda, kas roosiokkad kisuvad kleidist niite välja või teevad vaikselt, aga valusalt vereproovi.

Mul oli nii hea meel mõlemal aktusel, et ma ise kuskil rambivalguses passima ei pea ja võin täiesti harilike viisakate riietega olla. Hariliku peaga – ei pea muretsema, et kui vihma kallab, on soeng rikutud, meik laiali, varbad märjad. Nii hea on ikka lihtsalt õpetaja või lihtsalt ema olla! Samas mu laps oli ka sama teed läinud, kingad olid tal vist juba varem olemas, silmameigi tegi sõbrants ja juuksed värvis ta ka eile õhtul värskelt lillaks. Kleidi õmbles üks minu sõbrants, keebi ka – hea lihtne variant, peaaegu alati läheb selga. Minu ülikoolilõpetamise kleidi õmbles sama sõbranna, õigemini õmbles ta selle mulle pulmakleidiks ja sain kuu varem sellega lihtsalt ülikooli ka lõpetatud, lihtsad valged linased kleidid sobivad ju mitmeks otstarbeks.

Gümnaasiumilõpetaja ütles, et ta tahaks ainult vett. Kõik see aeg enne aktust, aktuse ajal, peale aktust – hullult tahaks juua, sest nii palav oli neil viiel paralleelklassil koos õpetajate ja pealtvaatajatega. Kott veepudeliga ootas seni kenasti teatri garderoobis. Pildistama jalutades sai ta lõpuks oma veepudeliga õnnelikuks – ikka nii vähe on  mõnel inimesel õnneks vaja! 😀 Nägin ühte teist rahulolevat gümnaasiumilõpetajat veel, kes enne pildistamist kiiruga juusturulli mugis, rahulolust tulvil. Ma olin oma lapsele ka sõnad peale lugenud, et katsugu sõbranna juures süüa midagi, et kõhukorin üle nimede ei kostuks, ise ma loomulikult ei taibanud talle midagi kaasa panna. Järgmine kord olen targem, no umbes 3 aasta pärast vast, kui järgmine laps kuskil midagi lõpetada võiks…

Minu roll aktuse järel oli lilletassija. Peale esimest 200 meetrit läks juba päris raskeks, aga no natuke alla kilomeetri tuli vast umbes kiirkõnniga jalutada. Oma kooliaeg tuli meelde, kuidas ma sama kooli lõpetades raekojaplatsi poole jalutades maast 100-kroonise leidsin, lõpetamise puhul kulus marjaks ära!

Kuju juures pildistatud, koju sõidetud, lilled vaasi jaotatud – jälle hea meel, et midagi tehtud. Sugulaste ja lapse parima sõbraga  kohvi, kooki, maasikaid söödud, vahetas suur laps riided ja sõitsime kaktusi ostma. Miks peab õpetajatele mälestuseks kaktusi kinkima, seda ma täpselt ei olegi aru saanud. Juba 9.klassi lõpetamise eel püüdis ta seda mulle selgitada, aga minu jaoks jäi ikkagi mõistatuseks. Seekord olid õnneks lillepoodidest talle sobiva hinnaga pisikesed kaktused otsas ja ta ostis siis potti istutatud mägisibulaid oma lemmikutele, no et neid ka lihtne hooldada nagu kaktusigi. Hmm. Nojah. Ja siis oligi õhtune kooli-aftekas käes, poetasime ta auto pealt maha ja Väike Piiga oli selleks ajaks oma istmele magama jäänud, sest päeval ta ju ei maganud. Õnnekombel saime ta koju jõudes isegi süles voodisse tõsta ja kleidi seljast harutada, nii et ta oli nõus edasi magama, mis kolmeaastate puhul pole enam üldse nii iseenesest mõistetav!

Nüüd on meil siis rahulik õhtu – poisid mängivad vaikselt, Väike Piiga magab, Trennitüdruk on endiselt trennilaagris ja Vanim Tütar on lõpupeol. Pean vist ära jooksma minema, et oma 5 km üksi täis joosta! Wow run oli värvi viskamisega küll äge, aga  jooksmiseks ise tempot valida on ka äge. Järgmine aasta lubas meie seenioride naiskond ka jooksma minna, sest seekordne elamus ületas isegi ootusi. Samas täheldasin, et inimeste jalutamine mõjub natuke nagu haigutamine – üks haigutab, siis hakkavad teised ka kohe haigutama. Koolis või loengutes oli sama lugu köhatamisega – üks köhatab, hakkavad varsti teised ka ükshaaval lainetena köhima. Ja kui jooksul meie ees väiksed piigad jalutasid, tekkis kohe endal ka tahtmine jalutada, nii mul kui õe sõbrannal. Õnneks oli meil kubjas ka kaasas, kes meid ikka jooksma kupatas, see Minu Õde. Ainult värviloopimiskohtades tuli aeglasemalt astuda, seal polnud aru saada, kus kile serv on, et mitte ninali pulbri sisse käia.

Minu meelest oli rahvast kurja ilma tõttu vähem kui registreerunuid, kuigi joostes läks ilm järjest paremaks, tuul pikali ei puhunud ja peale jooksu lõppu tuli päike ka välja. Aga kohapeal oli selline tunne:

wow

ja pärast värvilise maisitärklisega pihtasaamist oli selline tunne:

wowrun2016
Kubjas paistab veel rõõmsam kui mina.

Noh, kes tuleb järgmine aasta jooksma?

Advertisements

3 thoughts on “Jooksin, lõpetasin

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s