Sinna ja tagasi

Kodus tagasi on ikka nii hea olla. Lapsed magavad, toas on kõvasti alla 30 kraadi ja pesu ripub tuulevaikses õues tasapisi vihma oodates.

Eile olime külas äiksepeol, lastele väga meeldis. Tore, kui saad äikese ajal kusagil ohutus kohas olla ja siis omal soovil õues võimsaid loodusnähtusi aukartusega jälgida, näiteks kuidas terrassil olevad asjad minema lendavad (kergemad jalanõud, telk…) ja otse loomulikult üritavad tuuleiilid gaasigrilli leegi iga sekund ära puhuda. Ega enamus kartuleid-sibulaid olidki juba valmis selleks ajaks ja šampinjone röstida sai hiljem ka.

Eelmised õhtud olime kõik Saaremaal, kus kuidagi ei raatsinud enne südaööd magama minna. Jaaniõhtul rannas käis pendeldamine kahe lõkke vahel, kuna meil oli plaan paljudest väljajuuritud kändudest lahti saada ja neid jätkus ka naabripere lõkkesse 80 meetrit eemal teisel pool jõge. Jõgi ise oli ära kuivanud, nii et sellest sai traktori ja laste/juurikate järelkäruga kenasti läbi sõita. Selgus, et traktori järelkäru mahutab kenasti 7 last või 2-3 kändu koos juurtega.

mererand

Naabriperel oli maiustuse otsimise mäng laste jaoks, bioloogidest vanemad on tõsiselt ägedad! Igale lapsele anti paberisse keeratud roheline kimp – selle järgi sai teada, kust pead oma maiust otsima. Näiteks kuivanud kadakaoksa koos saarelehtedega on paberi sees võimalik käes hoida küll (paljakäsi ei tahaks!) ja otsijal tuli leida selline koht, kus need mõlemad koos kasvasid, sinna juurde oligi üllatus peidetud. Kuna meie keskmised lapsed osalesid ka otsingul, sain pärast ühe ebajasmiinioksakese sellele lapsele nuputamiseks anda, kes ise ei olnudki ühtki leidnud, ainult teisi otimisel aidanud, sest suuremad olid kõik kiiremini üles leidnud ja meil oli autos üks pakk tagavara pähkleid. Leitud kraami söömine toimus põhimõttel kõik koos. Plastik-kommipaberi-prügi beseedega üldse ei tekkinud ja lehmakommide pabereid sai kenasti lõkkesse lisada. Naabripere koos lastega jäi randa ööbima ka, hommikuks pannkoogimaterjalid ja kohvipurugi kaasas. Neil on vist iga suvi nii, v.a. too kord, kui kõigile kombed selga ja väiksematele kindad kätte tuli panna, et rannas ära ei külmuks.

Leidsin suure otsimise peale Salme poest peale piparkookide ka vahukommid üles, ühe põlvekõrguse riiuli tagumisest servast – 5 minutit otsimist tasus ikka ära! Lapsed grillisid siis paar-kolm esimest pakki ära ja viimane pakk jäi lapsevanematele. Mina ise kunagi vahukomme lõkkel küpsetanud ei olnud, maitsnud ka mitte, aga kui Mari mulle oma kiirgrilli tehnikat õpetas, siis tahtsin seda käppa saada ja sõin mõned vahukommid peale karamellglasuurimist ära ja enam ei kukutanud neid poole küpsetamise pealt lõkkesse. Väga õpetlik.

Vahukommid nägid natuke kärbseseente moodi välja peale grillimist, pruunid ja valgete täppidega. Aga meenutasid karamellistunud maitse poolest suhkruvatti, seda vanaaegset suhkruvatti, mida isa ükskord meile töölt koju tõi ja ema ehmatamiseks meile vennaga pakkus, lisades rahuloleva häälega: “Tõin lastele töölt klaasvilla, proovige, kui hea!” ja ema ehmus. Siis ei müüdud veel kusagil suhkruvatti, aga isa tööjuures oli ühel töökoja mehel  kuhugi töötava käia peale suhkrut kukkunud ja siis ta sõi selle peale kiududeks muutumist ära ja kuna oli hea, tegi veel ja pakkus töökaaslastele ka nalja pärast…  Ja klaasvill oli vanasti ju kole asi, mitte nagu tänapäeval, kui peale klaasvillaga soojustamist ei pea oma käsi kipsi panema, et klaasvilla läbipaistvaid ülipeenikesi kiudusid naha seest kätte saada…

Lõu lahe äärset tuletorni oleme pea igal suvel üle vaatamas käinud, Kaugatoma panga juures maasikaid ja nõmm-liivateed korjanud, aga seekord nõmm-liivatee veel ei õitsenud.

Pärnad vanaema maja ees ka veel ei õitsenud. Maasikaid oli natuke küll, nii Järve randa mineva tee ääres kui rannikupangal. Maasikad olid väga pisikesed, aga täitsa magusad.

Ohessaare

Uus koht minu jaoks oli Ohessaare,  seal oli jälle kohutavalt ilus rannik ja palju kivilt-kivile hüppamise kive, lapsed ei saanud kuidagi pidama 🙂 Kivistisi oli ka maas päris tihti – mind alati vaimustavad sellised asjad, mis kivide sisse jäänud on. Mere ääres oli infotahvel ka, kes millal kuhu kivistunud on ja mismoodi.

Ohessaares oli üks rahvarohke tuulik ka, seal tehakse romantilisi elamusi. Miks, sellest  Vanem Poeg aru ei saanud. Mis värk ikkagi selle romantikaga on? 10-aastase jaoks igatahes puudus kogu sellel romantikal mõistlik selgitus. Aspide elu. 😀

Korraks käisime Sõrve tuletorni juures Sääre tipus ka, aga kaugele ei kõndinud, sest kell oli pool 12 ja lapsed hakkasid väsinult väikste asjade pärast häält tõstma, seetõttu ainult tuletornini ja natuke edasi. Seal on järjest rohkem renoveeritud maju ja neisse on tehtud  kohvikuid ja muuseume. Samas satume sinna tavaliselt peale külastusaja lõppu, nii on hea rahulik – võib ainult müügiletist mööda jalutades hinnasilte lugeda – pudeliavaja 9 eurot – aga midagi ostma ei pea, sest asjad on ammu ära korjatud ja müüja koju magama läinud. 🙂

Ülejäänud päevadel käisime korraks Järvel ühes vanas heas kohas ujumas, kus meil oli tol hetkel privaatrand – sest võidupüha polnud veel pihta hakanud ja kes siis kell 11 randa läheb? Meie hakkasime juba kell 12 tagasi minema, sest kõva tuul oli, Väike Piiga võdises peale vees leotamist ja lõunasöök oli vaja teha, siis just olid teised inimesed ka parklasse kogunema hakanud.

Käisime ujumas ka ühes teises kohas, kus muidu käime niisama, ilma ujumata, sest see jääb oma ujumiskohast umbes 100 meetri kaugusele, aga nagu nende “oma” kohtadega on – kui sinna ligipääs on kiire ja kerge, pole need varsti enam omad, vaid rahvamasside poolt üle võetud. Kui aga sinna “oma kohta” on ligipääs kole ja vaevarikas, mõtled ikka ise ka mitu korda, kas see matk veeni jõudmiseks läbi teravate kõrkjate, muda, parmude ja kuuma haisva vetikamassi on ikka seda kõike väärt? Jah, ujuma minnes pesed end veega puhtaks, aga tagasi pead ju ka tulema ja kui siis põlvini musta mudaga oled, parmud rõõmsalt hammustavad ja pärast istud mudasena autosse või jalutad pool tundi läbi metsa koju ja pesed ja pesed, aga see muda on nagu võimas looduslik henna… Siis ei lohuta üldse see koduse tasuta mudaravila pakkumine. Saab ka ogalikku jalga astuda või teravaid elamusi kividega, mis sellest, et mererannas p e a k s  kõik kivid ju pidevast lihvimisest ümarad ja nunnud olema. Onju?

OhessaareE
Ohessaare

Tassisime väiksemaid lapsi peaaegu kogu tee kukil, kuni tuli madal läbipaisev vesi ja kõik jalutasid ise. Kohal olles oli ju väga tore liivarannal supelda – mina vaatasin väiksemaid pahkluuni soojas triibulise liivaga vees, mees käis kahe suurema lapsega 60 meetrit eemal vööni vees ja pärast jalutasime muda pidi tagasi. Olime juba targemad ja läksime suurema ringiga, saime ainult viimased 40 meetrit sooja sodi sees jalutada. Väike Piiga on meil 3-aastane, oma 11 kiloga suhteliselt kerge – mina tassin teda hea meelega kukil, sest veel jaksan!  5-aastane on juba hulga raskem, kuid olude sunnil vajab tema ka aegajalt tassimist ja kukil kanda on raskem, kuid süles tassida veel raskem. Mõnikord ta ei taha kaasa tulla, kui pikad maad jalutada on, aga Kuressaare lossis sai ta küll käidud, olgugi seal palju treppe ja koridore. Mina kaasas ei käinud, sest 3-aastasega oleks see puhas piinamine, leidsin mina (mitte eriti ajaloohuviline). Teistega olime käinud viimati 4 aastat tagasi, siis ka mina kärutasin noorimaga niisama lossipargis ja linnas, sellepärast mulle meeldis.

diy_laud.JPG
Tegelikult tegid nad need lauaplaadid jämedatest okstest, mitte puutüvedest.

Vähemalt õnnestus Mehel koos Vanaisaga seekord puutüvedest lauad teha ja saunapõrand ära plaatida. Süüa tegin mina, sest üheksale inimesele söögi tegemine on õnneks umbes sama mis seitsmele – kui paar panni ja üks suur pott olemas on, ongi juba pool tööd tehtud. teine pool on lihtsalt suur kogus sööki iga kord. Meie Vanim Laps oli hoopis mujal, vanatädi aga sööb veidi teistsuguseid toite, nii et kõik 9 kohalolijat mahtusid peaaegu samaaegselt köögilaua taha  istuma.

 

Kui ärasõitu plaanisime pühapäeva hommikul 7.30, et mehe õde linna 8.20 bussile viia, siis kuuma öö tõttu olid kõik hommikul ikkagi veidi zombid, hommikusöögilauas küll näsisid midagi, aga asju pakkides ikkagi lapsed tukkusid, asjad enne kottipanekut tuimalt peos. Siiski läks kottidesse pakkimine üsna kiiresti, sest eelmistel päevadel oli mustad riided eraldi sorteeritud ja muid riided-asju polnud palju. Kahjuks seda me ikkagi välja ei mõelnud, kuidas ühte harilikku Volvosse nii lapsed, meie, meheõde kui ka kõikide asjad ära mahutada. Katuseboksi me ei hakanud seekord rentima, sest kaasa said ju ainult 6 inimese riided, pissipott, voodipesu ja kõik Trennitüdruku laagriasjad, sest me võtsime ta tulles ju laagrist peale.

Siis läkski hoopis Vanaisa bussijaama sõitu tegema ja meie saime kõik 6 inimest ja asjad pakitud  väljumisajaga 8.20. Äike tuli selja taha alles Kuressaare järel, aga Kaali juures oli ikka veel ilus. Kaali kraatri juures oli üks maailma kõige ilusamatest kohtadest – küpsev viljapõld, mis oli rukkililledest ja punastest moonidest puha sinise-punasekirju!

Kraater ise oli nagu ikka, mitte nii tühi kui ükskord ja mitte nii servani täis kui mõnedel interneti piltidel. Jälle jõudsime nii vara, et müügilauakeste prouad alles sättisid oma asju välja ja saime rahulikult neid segamata mööduda. Väiksel Piigal oli oma pisike atv (mis selle masina eestikeelne nimi võiks olla? aateevee?) kaasas, mille ta märtsis sünnipäevaks sai, aga mis kohe nurgadiivani alla sõitis Saaremaal käies ja alles nüüd kojusõidu-koristamise ajal mul meelde tuli ja välja õngitseda õnnestus. Seega suutis Väike Piiga rahulikult kõigile nunnudele heegeldatud karukestele lihtsalt lehvitada, mida ühes koolimajas koos tohutu koguse muu nunnu käsitööga müüdi, kui kraatri vaatamise järel Piigaga pissipeatust tegemas käisime. Ajaloohuvilised ülejäänud pereliikmed aga ronisid seni kraatrisse vee piirile ja tegid oletusi ruumala, massi, purustusjõu jms kohta. 🙂

Praamile saime üsna napilt, sest meile juhtus väga rahulik kassiir, aga ülejäänud tee kostis Väikse Piiga ja Noorema Venna tagapingilt itsitamist, susistamist ja õiendamist, kuni me nad Rõõmuallika Kohviku juures täis sööta ja ümber istutada plaanisime. Vahele veel Väikse Piiga kõhuvalu. Kahjuks aga oli see Tihemetsa kohvik seekord pühapäeval suletud ja me ei saanudki süüa, panime Väikse Piiga hoopis Trennitüdruku ja kotikuhja kõrvale sisse ja poisid taha istuma ning sõitsime Väikse Piiga kõhuvalu saatel Viljandisse. Sealt saime Selverisööki, kuni lapsed autos istusid (väljaspool autot oli ju kõvasti kuumem) ja peale seda LOOTSIME, et mõned nooremad jäävad lõpuks ikkagi magama, aga ei. Hommikul kella seitsmest ärganuna jäid nad mõlemad lõpuks alles peale kolme magama, aga no siis küll oma voodis ja peaaegu kohe. Minu suguvõsa kolmiksünnipäev pidi hakkama alles õhtul kell 5, seega oli vähemalt jahedas magades väljapuhkamise võimalus olemas. Meil läks seni pakkimisega nii nagu ma ükskord siin kirjutasin, hea seegi!

Ja see äike! Nii, jõudsingi reisikirjaga algusesse tagasi. 🙂

Advertisements

2 thoughts on “Sinna ja tagasi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s