Lastega ujuma?

Ikka veel on selline tunne, nagu suvi oleks just alanud, kuigi Trennitüdruk eile juba oigas, et juuni ongi läbi! Appiiii!! Koolivaheaeg saab niimoodi ju läbi!!!

Minu suvi hakkas küll tema omast nädalaid hiljem, sest puhkus algas natuke enne jaanipäeva, aga kõik need asjad, mida suvel teha lootsin, pole küll veel alustatud. Ausalt öeldes tihti tundub, et suuremat sorti korrastamisega alustamiseks on ju suvel aega, aga siis on ka kõik muud asjad, mis jooksvalt selga sajavad ja nii see edasi lükkamine lähebki.

Sellised päevad mulle meeldivad, kui saab asju järkude kaupa teha: keskmised lapsed rohivad näiteks kumbki sellise jupi aeda ja siis käime tunnikese jõe ääres, tagasi tulles sööme ja väikesed lähevad magama, peale seda teevad suuremad hoopis teist tööd ja peale seda saavad nad poodi leiba-piima tooma minna ja tagasi tulles endale poeskäigu-jäätised osta. Nii on nende tegevus enam-vähem struktureeritud, vahele jääb natuke vaba aega niisama ka ja midagi saab iga päev kodu jaoks ka tehtud.

Ujumas käimisega on muidu nii, et mina pean seda oluliseks ja Mees eriti ei pea. Minu lapsepõlves jalutas isa meid venna ja õega õhtuti ujuma, kui enam ehitada ei jaksanud, aga ema ei tulnud kunagi kaasa, sest tema ju ei ujunud. Tal oli lapsepõlvest selgeveelise veekoguga ujumise mälestus ja Tartus ju ei olnud sellist kohta, kus põhi ka meetreid kaldast eemal ilusasti läbi paistaks. Seega ei tulnud ta minu meelest KUNAGI kaasa. Tagantjärele ma ei tea, kas isagi iga kord ujus, aga meie küll saime ujuda ja pärast koos tagasi jalutada. See oli vist varases teismeeas, sest lapsena elasime korrusmajade piirkonnas ja seal joosti suvel niisama majade ja mänguplatside vahel. Kõik, kellel oli maakoht, läksid maale (minule tundus see “Maa” mingi müstiline koht, kõik käisid seal peale minu ja ma olin kade, minu vanemad ehitasid igal vabal hetkel peale tööd meile maja ja mingist müstilisest Maast polnud juttugi!) ja loomulikult ei tulnud keegi vanematest keset päeva töölt koju, et lapsi ujuma viia.

Maakoht oli meil tegelikult olemas, sest vanaisa elas Haanjas, aga no sinna oli nii pikk maa, et sinna mindi vanaisa sünnipäevale kord aastas. Suvel, seda küll, sest boonus oli see, et iga kord pidasid Võru sugulased paar käänakut enne vanaisa maja auto  kinni ja vanaema käskis meil tee äärest põllu pealt vanaisale lilli korjata. Kõik lapsed korjasid kähku kimbu ja sai edasi sõita. Oi ma vanasti unistasin sellest, et kui ma SUUR olen, siis sõidan ise autoga kuhu tahan ja võin alati tee ääres peatuda ja lilli korjata, kui tahan! 😀 Tegelikkuses on seda ainult paar üksikut korda mõnele suvisele sünnipäevaüritusele minnes juhtunud.

Maalemineku asemel olen mõned lapsepõlvesuved küll Võrus veetnud, sest üks vanaema koos sugulastega elas Võru linnas (ja teine vanaema koos meie perega Tartus) ja seal me käisime mõnikord KESET PÄEVA rannas. Nagu päriselt ka! Võtsime asjad ja läksime randa, ronisime, suplesime, tädi haldas siis meid nelja last ja minu rõõmuks õiendas ka mu vanema vennaga, kes tavaliselt alati piisavalt kaval [teistest vanem!] oli ja millegagi vahele ei jäänud! Pärast astusin ma vees endale veel ühe pudelipõhja jalga kinni ja siis see jooksis verd ja me pidime kahjuks ära koju minema. Rohkem ma ei mäleta, kas me rannas käisime, sest küllap karja laste haldamine võis tädi jaoks üsna väsitav olla.

Tegelikult selgus pärast, et meie vennaga pidime kohe uue õe saama, millest meile midagi ei räägitud, aga kunagi suve keskel koju sõites oli see õde juba olemas. Ma algul muidugi ehmusin, et tal polegi silmi, sest esimesel hetkel, kui teda nägime, siis ta karjus, suu pärani lahti ja silmad olid kinni. Aga pärast selgus, et ikka on silmad ka. Uhh, milline kergendus.

Mu mehel ka mingeid erilisi ujumaskäimisi lapsepõlvest meeles pole, sest kuna selles väikelinnas ujumiskohta polnud ja maakoht oli sellesama linna lähedal ja tööd ikka jätkus, kes seda aega ujumisele siis raatsis kulutada. Samas tema Saaremaa naabrilapsed ujusid nagu hülged ja mängisid vee all kulli ja sinna sattudes ta vist natuke ikka ujus ka.

Praegu igatahes meeldib mulle lastega ujuma minna, kui vähegi aega on! Tunnikeseks, kui ilma on, et saaks natuke liivaga möllata (kui liiva on) ega peaks kohe veest välja! riidesse! minema!-paanikat tegema. Eks seda ole ka tehtud, kui kuhugi suurema kambaga võõrasse kohta ujuma satume, aga ainult oma lastega minnes meeldib mulle rahulikum variant rohkem. Kui tund-poolteist käia, ei pea reeglina toitu-jooki kaasa võtma, sest tunnikese söögita kannatab ju ikka ära. Lapsed ei hakka vinguma, kui teavad, et me väga pikalt nagunii rannas pole ja päike ei tee ka nii kurjaks ja uimaseks kui pikema peesitamisega. Samas on kuidagi nii läinud, et mingit käterätti-päevitustekki maha panna pole mõtetki, sest selle peal nagunii keegi ei pikuta. Niisama kuivatamiseks sobib tavaliselt ronima või kiikuma jooksmine.  Ülejäänud rannasolijad ongi enamasti pikutamiseks randa tulnud, peesitavad telefon või kõrvaklappide või raamatuga.

Kui rannas on kaasas mõni 2-3-aastane jokker, kelle puhul iial pole ette teada, mis tal järgmisel minutil pähe tuleb, kuhu suunas ta jalutab/jookseb/kaevub, siis pole rannalina enne vaja, kui päriselt kuivatamiseks ja lahkumiseks läheb. Väiksematel üldiselt sobib hommikumantel isegi paremini kui käterätt, sest see püsib stabiilsemalt ümber keha võrreldes maaslohiseva või lahtihargneva käterätiga ja on ka kapuutsi pähe tõmbamise võimalus. Muidugi saab nii ainult autoni jalutada, mitte näiteks läbi linna koju või bussi peale… Vähemalt magavad lapsed peale ujumist ja söömist väga kenasti.

rand

Aga kui pikemaks ajaks randa minna – näiteks koos läbi metsa jalutamisega läheb kõndimise või vangerdamise peale juba 2x pool tundi ära, siis tasub üks terve leib ka kaasa võtta, veepudelist rääkimata. Näljase kõhuga on leib laste meelest kohutavalt maitsev ilma mingi kattetagi. Tuulise ilmaga on muidugi võimalik liivakate, aga see krõmpsub hamba all ja siis tuleb lastele vastutuult söömist õpetada.

Jäätiseputkad, mis linnarandadesse paigutatud on, jätavad meid suht külmaks. Tunnikese saab ju söömata hakkama, see kehtib ka jäätise kohta. Alati saab ka öelda, et kui koju jõuame ja ilus ilm püsib, saame peale riiete kuivama riputamist ja kiiret lõunasööki külmkapist jäätist võtta, nii et kõigile jätkub. Seni saab märjad riided kõik mõnda liivaämbrisse panna, sest kui need keset kokkukeeratud saunalina on pandud, jätkub liiva pärast igale poole – toapõrandale, kraanikausi ümber ja esikusse jne. Kõik ühes ämbris, niisked käterätid eraldi kotis – siis saab ämbritäie riideid kiirelt kodus ära loputada ja saab kokku hoida selle “ma ise lähen loputan oma trikoo/püksid ära ja sujuvalt pesen jalgu ja siis näe jalad said liivaseks ja siis ma pean uuesti loputama ja nii 15 minutit järjest ja kuhu mu trikoo nüüd uppus, oi kui naljakas, vaadake kõik!” Ühe lapsega see tõenäoliselt polegi nii kurnav kui näiteks nelja või kuue lapsega korraga. Võib-olla ma lihtsalt olen selline laisk ema, kellele ei meeldi liivakuhjad ootamatutes kohtades põrandal.

Aga nüüd füsioteraapiasse!

Advertisements

4 thoughts on “Lastega ujuma?

  1. Väiksena elasin ma jõest ja selles paiknevast väliujulast ca 200 meetri kaugusel, seega minu jaoks oli ujumas käimine täiesti elementaarne inimõigus. No ja Pärnu rand on ju mingi 7 km kaugusel ka. Huvitaval kombel pole ma aga siiani korralikult ujuma õppinud, mis siis, et ma seal jões ja väliujulas iga jumala päev tunde vees veetsin. Praegu käin ikka ka, mitte päris iga päev, sest nüüdseks olen ma sellestsamast väliujulast paari kilomeetri kaugusele kolinud. Aga ma ei tea, suvel on ujumine ikka väga elementaarne tegevus mu meelest. Ma ei oska päris hästi ette kujutada, mida need inimesed teevad, kes ei elagi mere ja suure jõe vahetus läheduses 😀

    Liked by 1 person

  2. Ma olen praktiliselt terve elu maal elanud ning minulgi puudub kogemus maal vanavanemate juures käimisest. Tegelikult elasime vanaema ja vanaisaga samas külas ning praktiliselt olingi enamasti nende juures. Meie külas elas ka teisi vanavanemaid, kelle juurde lapsed tulid ning meil oli hoopis niimoodi mõnus vaheldus.
    Ujumaskäimisi päris pisikesena ei mäleta, võimalik, et ei käidudki. Saime väljas vannides sulistada. Millalgi umbes 9-aastasena hakkasime omapead ratastega 3-4 km kaugusele järve äärde käima, kuhu sõistime hommikul ja tagasi tulime alles õhtul. Vahepeal käisime poes ja ostsime 1 või 3 krooni maksvaid jäätiseid. Alguses ei osanud ma kohe kindlasti ujuda ja ju ma seal omapead ja sõprade abiga ujuma õppisin.
    Nüüd elan endiselt maal, aga mõned kilomeetrid eemal ning meil on siin mõnusa jalutuskäigu kaugusel täiesti tore rannake, kus seal aastal on võimalik jälle ujuda/sulistada. Eelmisel aastal oli see liiga kinni kasvama hakanud ning käisime need üksikud korrad mujal (minu lapsepõlve järves). Käisimegi just enne lõunaund jalutamas ja noormees sai pisut sulistada.

    Liked by 1 person

  3. Mina olen r annakülas kasvanud, nii kilomeetri kaugusel merest. Väikestena käisime suuremate naabrilastega koos mere ääres. Suuremad meist siis ujusid kaugemal ja väiksemad sulistasid madalas vees. Kui kõrvalkülas vanavanemate juures olin siis vanaema viis mind ka ikka igapäevaselt mere äärde sulistama. Hoolimata sellest, et loomade ja põlluga oli toimetamist igapäevaselt. Seega meil oli see mere/vee ääres käimine ikka tavaline.
    Aga ujuma ma lapsena päriselt ei õppinudki. Pärnu lahe vesi läheb ju nii aeglaselt sügavaks, et ujumiseks sobilikku vette jõudes oled rännakust juba väsinud. Seega käisime küll vahel nabani vees ka aga pigem solberdasime nii, et käes põhja ulatusid. Ilmselt seetõttu ma ka tänasel päeval ei julge väga ujuda vees kus jalad põhja ei ulatu. Kõhe on.

    Liked by 1 person

    1. Ooo, nii tore, et minusuguseid “igaks juhuks liiga kaugele ei uju, äkki jalad ei ulatu põhja!”-inimesi on veel 🙂
      Ma ükskord varateismelisena sõbranna suviljasse sattudes pidin “ujume korraks üle jõe”-teemal ära uppuma, keegi appi tulla ka ei saanud ja ise pidin välja rabelema, nii et sellest mulle piisas vist eluks ajaks.
      Samas meres on nagu PALJU LIHTSAM ujuda. Ikkagi soolane vesi ja stabiilsem põhi – kui juba 50-60 meetrit jalutad põlvini vees, ega siis järgmise sammuga üle pea ei vaju 😀

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s