Ei saanudki sõstraid

Täna plaanisime mustsõstral käia. Võtsime isegi kaks last kaasa ja sõitsime maale. Kaks väiksemat last jäid seekord maha, sest mulle meeldib marju ikka rohkem kui ümber läinud ämbreid korjata. Mõne päeva eest kodus juba harjutasime punaste sõstardega, kõigil oma ämbrid käes – 5-aastane korjas kenasti, rõhutades meile iga minuti tagant, KUI puhtalt tema korjab (kuni ämbrisseastumiseni), seevastu 3-aastane käis ainult põõsaid välja valimas, kus tema korjata tahaks. Suuremad lapsed korjasid kenasti ja nii ma siis lootsingi, et saame palju mustsõstraid. Võtsin isegi kõvasti ämbreid kaasa, sest kuigi me ei olnud vaatamas käinud, kas marju sel aastal on, oli ikka lootust.

Sel aastal olid jälle mesilased ka. Mõnel kevadel on tunne, et äkki sel aastal ei tule mesilasi, aga iga aasta tuleb. Vanad tarud on tühjad ja soovijad leiavad need kasvõi viimasel hetkel üles. Lähedal on 3 vana pärna, ümber rapsipõllud – korjamist on küll.

Täna kahjuks korjeilma polnud. Suur torm oli ühe vana pärna maha murdnud, aga teised olid püsti. Päike ei paistnud, aga vihma ka ei sadanud, nii et mesilased tegid niisama taru ümber aega parajaks.

Siis ilmusime meie. Maiustasime mesimagusate kollaste tikritega, igaüks sai umbes 4, rohkem ei olnud. Mustsõstrapõõsad olid suuri marju täis, oksad maani lookas. Korja ainult! Punased sõstrad on aegamisi välja surnud, viimane oli ainult alles, mitte enam eriti suur põõsas, aga ka üsna leekivpunane ja küps. Asusimegi korjama – mina tarude poolt küljest, teised kõik teist rida. 20 minutit umbes saime rahulikult korjata, kuni keegi mesilinnukestest luurele tuli. Korjasime rahulikult edasi. Varsti tulid ülejäänud huvilised ka – mitte enam üksik luuraja, vaid  reameestega salk. Mees jooksis eemale, tuli tagasi korjama, jooksis eemale. Tema oli ainuke, kellel midagi peas polnud, sest reegel on ju, et kui mesilaste kandis liigud, olgu rätik või kapuuts peas, eriti kui sa neid juustesse ei taha.

Igatahes varsti enam ei saanudki korjata, pool perest praktiseeris “jookse mesilastest eemale, vehi piisavalt” taktikat ja teine pool proovis väga vaikselt ja liigutamata maas kükitada. Aga ei jäänud need mesilased meiega ikkagi rahule. Trennitrüdruk läks päris paanikasse, kui keegi talle näkku kinni lennata üritas ja jooksis ja kiljus ja ei saanudki täpselt aru, kas keegi teda nõelas ka või lõi ta ise ennast prillide pihta vehkides vastu ninajuurt. Saatsime ta autosse ära.

Siis leidis keegi mesilastest  rahulikult seisnud Vanema Poja näo ka üles ja üritas ta silma limpsida. Mees hüüdis eemalt, et mis toimub, kas juba nõelas? Mina hüüdsin, et ära liiguta, ole rahulikult. Mees hüüdis, et jookse siia! Ruttu!! Mina hüüdsin, et ära paanitse, ma kohe tulen aitan. Kas juba nõelas, karjus Mees. Rahunege, karjusin mina vastu, mõeldes, et seda oleks ju ometi KUULDA olnud, kui mesilane kedagi näkku nõelab. Mesilane liikus poisi silmanurgast natuke väljapoole ja sain ta taskurätiga eemale pühkida, siis saime poja ka autosse istuma saata ja võtsime Mehega järelemõtlemisaega.

Tavaliselt nad ei tee nii. Tavaliselt me korjame rahulikult ja ainult üks kord sain ma juustesse nõelata, kui üks rumaluke end mulle pähe ära peitis (kuigi mul olid juuksed patsis, suutis ta kuidagi pealaelt ühe juuksekarva leida, mille ümber ennast keerutada, et paremini sisse mässida end ja no ma käega katsusin, mis seal toimub, taipas mesilane kohe mu rünnakuplaani ja nõelas mind karistuseks. Aga sellest polnud midagi, ikka juhtub. Ainult et ükskord  juhtus nii, et Mees astus ühe mesilase endale varbavahele ja too ka nõelas ja siis selgus, et Mees on natuke allergiline ikkagi ja tuli kõrge palavik. Siis ei saanud me lastega järgmise õhtuni maalt minema, sest minul polnud  autojuhilube ja 39+ palavikuga ikka naljalt ei sõida tunnikest Tartusse.

Ja üks aasta korjas Räpina Vanaema mustsõstraid üldsegi hilisõhtuti, just enne pimedaksminekut, sest siis hakkasid mesilased juba magama minema ja nii ei läinud Vanaemal nädalatki. Kaval. Kartulivõtt pimedas tähendab ju seda, et korjad kartulite pähe ka ümmargusi kive (ja pärast imestad), aga pimedas mustsõstraid korjates ei jää tõesti muud näppu kui sõstrad või sõstralehed. Või no teod ka vahel, ma kahtlustan. 🙂 Räpina Vanaema ongi üks kaval naine, üks teine kord istus ta välisukse kõrval tooli peal ja lõi iga herilase, kes oma ukseprao-pesast väljus, kärbsepiitsaga maha. Kolme päeva pärast enam kedagi ei väljunudki. Muidu on ju paha, kui sul herilasepesa otse ukse kõrval on ja nad iga ukse liikumise peale vaatama tulevad, mis toimub ja kas süüa ka tõid? Kui ei, siis proovis herilane ikka oma pettumust mitte enda sisse jätta, vaid teiste sisse.

Väikse arutelu järel leidsime, et ma prooviks veel natuke korjata ja teised istuvad autos. Kahjuks olid mesilased siis juba meie auto ka luurelennul üles leidnud ja uurisid seda pahuralt. Mis teha, kui pole parajasti korjeilma ja igav on ja siis igasugused kohale ilmuvad! Mees ei tahtnud nendega enam jännata ja nii me jätsimegi mustsõstrad põõsaste külge edasi passima ja tulime tulema nelja liitri magusate, mahlaste mustsõstardega.

Järgmine kord lubas Mees kuurivõtme kaasa võtta, et mesinikuriided selga panna, siis julgeb paremini korjata. Mina võiks mõne suveöise tiiru ka teha, aga see kõlab umbes nagu jooksma minek – jajah, tahaks küll, aga reaalis olen ainult kahel korral juulis jooksma jõudnud. Kuigi nii tihti on öö hakul imeilus taevas!

Kuna harjutame lapsi teistes kohtades magama, on sellega ka paras segadus – kes soovisid karjakesi [kaks on ka kari!]  nari ülemisel magada, magavad peale proovimist jälle oma vanades kohtades edasi.

Kes soovis oma tuppa kolida, kurdab, et seal on natuke üksildane, kui väiksem vend nari alumisel korrusel ei jutusta ega lollita, kuigi natuke on tore ka. Saab rutem magama jääda. Aga voodi tundub nagu kitsam, pidin ma siis õega nõus olema voodeid ära vahetama?

Trennitüdruk sai õnnelikumaks, sest lõpuks – peale viit aastat ootamist – sai ta endale ikeaMinnenSängmusta raudvoodi. Sellise lihtsa pikendatava voodi, mida ta kogu aeg endale ihkas, aga Vanem Õde polnud nõus vahetama. Juunis Tallinnasse ühikasse kolides jättis Vanim Laps aga oma voodi maha ja kuigi tema toa päris Vanem Vend, korraldas Trennitüdruk enne venna sissekolimist ruttu voodivahetuse. Seega tema on vist tõesti rahul, kuigi selle raudvoodi alla ei mahu puidust voodikast, kus oma salajasi maiustustepabereid ja tagaotsitavaid raamatukoguraamatuid hoida.

Vanim Laps aga teatas, et saab endale alates  1.septembrist ihaldatud ühikakoha. Kool vist hakkabki umbes siis, seni aga elab ta samas toas mitteametlikult sees. Osav.

Hea, et mulle minu voodi edasi jäi. Ma magaks igal hommikul vähemalt üheksani jälle, aga see laps, kes õhtuti magama jääda ei taha, äratab meid varakult oma porisemisega, kuidas tal pole tekki ja üleüldse tahaks juba üles tõusta. Aga ei tõuse! Poriseb edasi. Kuni mina ka lõpuks ärkan. Eile soovis ta õhtul hilja, et issi ütleks endale ise ‘Palun’ ja läheks üles tuppa talle rebaseid tooma, et ta saaks oma rebastega magama jääda. Väike Piiga ise olevat juba nii väsinud, et ei jaksa oma patjagi ilusti panna.  Raske elu ikka nendel tänapäeva lastel.

Aga mis loom see küll on, kellest Anneli siin Läti elamustes just kirjutas ja pildilingi üles riputas??? Väga veider. Aga ilus. Misniimi, misniimi?

Advertisements

One thought on “Ei saanudki sõstraid

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s