Viikingite värk

Suvi pole veel läbi!

Saime isegi ninad päikesest punaseks nädalavahetusel, kui Saaremaal toimus Salme Viikingiturg. Minu jaoks üsna uskumatu, sest olen alati arvanud, et augustist on päike juba nõrgem… Aga nüüd lausa nii augusti lõpus ja kõik puha punetasid näost! 🙂

Muinas-Eesti klubide üritustel pole me tegelikult juba aastaid käinud, põhjusi on olnud rohkem kui üks. Vanasti sai käidud koos perega nii Käsmu Viikingipäevadel kui Kassinurme Mütofestidel, siis tuli umbes viieaastane paus.. ja nüüd siis avastasime paar päeva varem, et ilm vist ikka lubab lausvihma vabu päevi, võib minna küll.

Külastajatel on lubatud igasuguste riietega minna, aga kuna meil olid varasemast ajast oma linased ja villased riided + muu varustus olemas, võtsime nõuks minna ikka muinasriietega. Selgus aga, et mis 5 aastat tagasi kolimise järel ära pakitud, seda niisama lihtne leida polegi. Lõpuks leidsime peaaegu kõik, välja arvatud laste villased kapuutsid, millega ma palju vaeva olin näinud ja serva lilli tikkinud… Ju siis on kellelegi laenatud, aga nüüd ei mäletanud enam keegi, kellele ja mida.

Samas olid keskmised lapsed vahepeal kasvanud. Trennitüdruk oli kasvanud vanema õe riietesse sisse, ainult käed olid pikemaks veninud! Noorem Poeg oli kasvanud venna linastesse pükstesse sisse, seevastu Vanem Vend oli järelikult hädas. Neljapäeval tegin veel tiiru Abakhani kangapoodi ja sain kahte erinevat helesinist linast, ühe tumerohelise linase ja kaks linase-karva linast kangajuppi. Tumeroheline kangas kuluski Vanema Poja pükste tegemiseks ära, kuigi ma pole suurem asi õmbleja… Aga tegelikult see isegi kergendab asja, sest sellisel juhul tunnen ma end õmblemisel nagu loometööl ja võin vabalt ise pükstele suvalise lõike välja mõelda. Tegelikult ma vaatasin neid meeste pükste lõikeid ka, aga need tundusid korraga nii keerulised kui naljakad, et ma ei hakanud üldse ette kujutamagi, et teeks selliseid:

meeste pükste lõige meeste püksid2

No ja siis võtsin salaja ühed mitte-teksad ja õmblesin nende järgi midagi sellist, mis võiksid pükse meenutada, mida saaks vöökohalt paelaga kokku tõmmata (nööpe ja kummi ju muinasajal väga ei kasutatud, õmblusmasinast rääkimata) ja kui ma need kiiruga valmis sain, läksid need isegi jalga! Muidugi venis nende pükste tõttu meie väljasõit plaanitud hommikul kella 11st kella 13.30neks, aga kuna meil polnud praami broneeritud, polnud väga muret, et peaks kindlaks ajaks sadamas olema.

Väiksele Piigale tahtsin ka uut ja ilusat kleiti teha, sest tema suurusele mõeldud riided olin juba edasi andnud kunagi. Olin kusagilt kõrvale pannud ühe ilusasti pilutatud linase laualinajupi, võtsin siis Piiga suvekleidikese välja ja lõikasin linase ka lahti. Siis selgus esiteks, et vale lõige – linased kleidid ja hamed on alati hästi lihtsa lõikega, ei mingeid kaares kaenlaauke! Teiseks selgus see, et õmblused kõditavad ja Väike Piiga karjus nagu ratta peal, kui kokkuõmmeldud kleiti talle selga proovida tahtsin. Oeh.

Võtsin siis hoopis helesinise linase kanga, tegin ÕIGE lõikega kleidi talle, natuke laiema ja natuke pikemate varrukatega, et saaks järgmine aasta ka kanda, õmblesin isegi kiilud allserva, et poleks vaja väga mõõduka sammuga astuda (kitsa kleidiga ei saa ju üldse mingeid erilisi manöövreid sooritada, näiteks turnida või kiigule ronida). Seda oli ta nõus kandma ainult juhul, kui pikkade käistega pluus on all. No olgu, Saaremaal on ju alati tuuline?

Kogu tee õmblesin helesinise kleidi varrukaid ja kehaõmblusi peiteõmblusteks, et selga pannes kostaks vähem karjeid. Ometi kord kulus 7 tundi Saaremaale sõiduks täiesti marjaks ära – õhtuks oli kleit enam-vähem valmis! Õmblesin muidugi ka praami peal nagu mingi hull käsitööline, õnneks keegi ei vaadanud. Või noh, mina ei vaadanud, sest muidu on võimalik kenasti nõelaga küüne alla torgata.

Laupäeval oligi ilus ilm ja kuna meie Saaremaa-kodust oli sinna alla 10 kilomeetri, riietusime kodus ja sõitsime autoga kohale. Riietumine võttis ikka kaua aega, sest tuli ära jagada kõik ehted ja sõled ja käevõrud ja kotid. Puust söögikausid ja Muhu leivad võtsime ka kaasa, kuna kohale jõudes on tavaliselt üks esimesi lauseid lastel “süüa tahaks!”

Õnneks oli tuttavaid inimesi ka oma viikingitelkidega, sättisin end ühetraadiketi ja lusikate müügiplatsi kõrvale oma lambanahkade peale ja hakkasin seda pooleli jäänud linast kleiti edasi õmblema. Mees käis lastega viikingilaevade võidusõitmist vaatamas ja pärast käisime ise ka ühe eestlaste laevaga mere peal, mina õmblesin seni juba kapuutsi. Palju toredaid inimesi oli näha!

Käsitöölisi väga palju polnud, aga kohapeal sai osta ilusaid kõlapaelu, nõeltehnikas mütse ja sokke, kätiseid, puust kausse ja lusikaid, noaterasid, valmis nuge, ühetraadiketi tehnikas kaelakette ja käevõrusid pronksist ja hõbedast, erinevaid põletatud savist kausse ja topse, seepe ja erinevaid ehteid. Ilmselt midagi veel, mis mul meelest läks…

Kohapeal toimusid nahaparkimise õpitoad, aga need ülejäänud õpitoad, kuhu meie plaanisime oma lapsi sokutada, jäid kuidagi vaikselt ära. Samas tegid Loki Rebased lastele erinevaid mänge ja kuna nemad tegid ka süüa, siis ei jäänudki ilmselt eraldi kõlapaela tegemise jaoks aega. Kangakudumist nägin ma kohapeal küll.

Kohal olid ka pisikesed 2-kuused kaksikud, kelle ema oli neile küll villasest mantlid õmmelnud, aga kuna oli ebatavaliselt soe, ei saanudki pisid neis mantlites magada, higiloigukesed külje all.  Ega ma ise ka oma villast vaipkleiti selga ei pannud, Vanem Poeg jooksis ilma särgita ringi, higi juustest nõrgumas  ja täiesti südasuvine tunne oli!

Järgmisel päeval käisime veel tiiru ilma lasteta ja ostsime ühe noatera ja põletatud savist suurema kausi. Leedust või Lätist pärit saviesemed olid väga ilusad – kõige ilusamad olid suured savist kannud! Neil oli lastele ka savist linnukujulisi vilesid tehtud, millega ilma veeta vilistada sai. Erinevaid klaaspärleid müüdi ka, aga neid olime eelmistel üritustel juba tasapisi lastele ostnud ja nüüd saime 3 kaelakeed oma pärlitest juba kokku: mulle, Trennitüdrukule ja Väiksele Piigale. Piiga kaotas oma kee korra ära ka, aga kuna ma olen korra juba muru seest pärleid taga ajanud (osaliste kadudega), tegin seekord kee otstesse sõlmed, nii et kui sõlm kaela tagant lahti tuli, ei veerenud kogu pudi laiali ja Mees leidis kee teepealt üles.

Tagasi sõites sain ühe villase hame õmblused kenasti ära õmmeldud, nii et nüüd on vaja ainult lõngast paelu punuda või mõnda väiksemat kõlavööd serva ja saabki valmis! Üritused on ikka head, sunnivad lõpetamata õmblustöid lõpetama ja saab veel ägeda viikingilaevaga ka sõita. Ainult praamijärjekorrad tagasitulles ei ole nii lõbusad.

villaneKleit

Alumine serv on küll veel palistamata, aga selle asemel võib vaadata hoopis kammi, sõlge või helmekeed, eks? Ehk õnnestub paremate värvidega (kus tumerohelised lõhikud ka helerohelise kleidi juures silma paistavad, mitte poolvärvitud nagu praegusel!) pilt ka pärast teha. Ja kui Väikese Piiga linane kleit ära kuivab, panen sellest ka pildi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s