Kiljuvad õmblused

Mina mõtlesin, et see valin-oma-riideid ja ema-valitud-riided-ei-sobi tuleb ikka vanemas eas, aga võta näpust, sõltub täiesti lapsest! Igatahes on lasteaiahommikud meil sisustatud. Kriisked “Ei, ma ei pane seda!!” , “See kleit teeb mulle haiget!” ja muud sarnased hüüatused kaasnevad sellega, et kleidil on sees õlaõmblus, pluusil on kaeluse juures trukid või taga nööp (kuigi pluus käib endiselt ka nööpi avamata üle pea).

Mulle tundub, et tegu on sokiõmbluse-tüüpi teemaga, kus laps, kes õues mängides võib käe, põse või jala ära kriimustada ja seda üldse mitte märgata, hakkab äkki hommikul sokki jalga tõmmates kiunuma, sest soki ninas on pisike vastik õmblus ja see on kohutavalt häiriv.

Lastel on ju erinev tundlikkus – nii kuuma suhtes kui ilmselt häirivate õmbluste asjus, aga ma ei saa aru, miks keegi seda ära ei seleta, miks need samad lapsukesed võivad teistele diivani seljatoe pealt õhtu jooksul kakskümmend korda selga sadada, lüües kord oma põlvega pahaaimamatule diivanilistujale sügavale neerudesse või siis hoopis küünarnukiga selga. Sest ronida peab ju saama. Ja need, kes diivanil raamatut loevad, jäävad lihtsalt ette… Või kui nad hoopis arvutit vaatavad, ei märka nad ka diivanikaunistuse selgahüppamist muidu, kui väga valusatel juhtumitel.

Lapsekuum on see värk, kui vanema jaoks ei ole puder enam kuum, sest ta teab, et servast jahtub rutem ja järelikult saab sealt juba sööma hakata. Milleks siis aega raisata! Aga lapse jaoks on puder kuum igalt poolt, sest esiteks on tema suu tundlikum ja teiseks on pudrutaldriku keskelt alustamine kõige normaalsem tegevus üldse. Imelik, et beebidele ei kipu vanemad reeglina keemise lõpetanud putru kiirelt sisse laadima, aga kui laps juba kolmeaastane on, läheb vahest meelest, et ta täiskasvanu pole… ja täiskasvanud on ilmselt ise ka kunagi (või korduvalt) pitsat süües juustukatte all oleva kuuma tomatiga oma suulage krussi sulatada proovinud. Aga ei õpi sellest, kui regulaarselt ei harjuta. 🙂

Lasteaias istuvad Väikese Piiga rühmas kõik ilusti pinkidel ja ootavad, millal Söögitädi neile sel söögikorral ettetulevad toidud ette on lugenud ja millal on need piisavalt jahtunud, et lapsi lauda lubatakse. Ma teen kodus tegelikult umbes samamoodi, tõstan söögi väiksematele köögis jahtuma ja hõikan, et söögilaud puhtaks tehtaks, sest pliiatsite otsa asetatud taldrikud kipuvad veerema. Aga auramise lõppemist peavad nad ikka ise vaatama.

Ikkagi need õmblused. Ma ei saa aru. Eelmised aastad on ka meil siiski kokkuõmmeldud riided olnud? Isegi kõik teised lapsed on meil riideid kandnud. Kiljumata. Vanem Poeg on öelnud, et tal on ükskõik, mis ta selga paneb, aga lõpuks ikka päris kõike ei kanna, kui veel midagi muud ka sahtlist valida saab. Tüdrukud on millalgi oma lemmiktoonid välja valinud – kes musta ja punase, kes sinise, edaspidi lihtsalt on kapp värvitoonide mõttes ühtlustunud, nii et roosasid, rohelisi ja kollaseid seal siniste vahel suurt ei leidu. Õmbluseid keegi sealt küljest lahti harutanud pole, pigem on meil paar lukunärijat olnud, aga see on teine teema. Ja need ilma-õmblusteta pesud ja värgid, mida poes müüakse, ma ei kannata lihtsalt neid sünteetilisi materjale, seetõttu pole ma neid lastele ka ostnud. Sokkide sees pole ju nagunii peaaegu kunagi mingeid õmblusi? Ainult sukapükste manuaalis on “üks joon ees, kaks taga”-jaoks õmblused. Need ka ei ole siiani kedagi häirinud, v.a. emasid, kes märkavad lasteaeda järele minnes, et lapsel mingi kand paistab keset jalga kinga seest.

Nüüd me siis nuputame iga hommik, kas midagi, mis eile veel selga läks, saab täna ka panna või on sellel äkki õmblused üles kerkinud. Lapse jaoks on see vist 15-minutiline stressimaandamisharjutus, sest üldiselt on Piiga lasteaiaga ikka rahul, tahab seal magada ja on nõus ka siis minema, kui tuulerõugete-rühma esindaja koju saab jääda.

kitseke.jPG
Kitseke magas täna sisse, ei saanud üldse lasteaeda.

Koolilapsed ei nuputa hommikul midagi, neil on hea lihtne.

Mina nuputan küll, et kas siis, kui lapsed on koolis, jõuan midagi koristada, jooksmas käia, töölehti parandada või vardaid otsida? Trennitüdruk hakkab reedel juba kindaid kuduma, õpetaja arvab ilmselt, et 7.klassi tüdrukute tempot arvestades on peagi talv kohal. Millegipärast on meil varrastega selline kamm, et kõik viie vardaga komplektid muutuvad peagi 4-vardaliseks. Nii meil on siis mitmes suuruses 4-vardalisi komplekte ja minu lemmikuid suuuuri vardaid kahe kaupa, millega saaks juba 10 rea kudumisel sokid-kindad valmis. 😉

Vanaema laenas eelmisel aastal Trennitüdrukule soki kudumiseks oma vardaid, aga need olid nii peenikesed, et õpetaja ja Trennitüdruk neid üksteise võidu välja praakisid. Nii et jah, ma loodan, et vardad on nagu sirklid, mõned tuleb sügisel ikka osta ja siis on vast paar aastat rahulik. Ülikooli ajaks ei pea neid ju enam ostma.

Vanim Laps kolis suvel pealinna, et sügisel ülikoolis õppima hakata ja nüüd ongi lõpuks see kauaoodatud aeg saabunud. Juba selgus, et ta on 39 ainepunkti eest aineid kokku krabanud. Mina ehmusin päris ära. Vanasti käis ju 20 ainepunkti semestri kohta? Nagunii on pärast kõik eksamid samal ajal, uurisin kahtlustavalt, selle asemel, et teda kiita. Aga ei, osades polegi eksamit ja arvestus saabub jooksvalt. Millal esimene aine siis lõppeb, tahtsin ma teada. Eks seda näha ole, sain vastuseks. Semestri kohta on tänapäeval vist 30 norm, arvas Mees. Nojah. Mulle tundub, et laps saab ise hakkama ja parem on, kui ma ei torgi. Kas see on usaldus või mugavus, või mõlemat, või on see usaldus hoopis kahjulik, seda pole ma veel välja mõelnud. Ma ju usun, et ta saab hakkama ja kui ei saa, siis vast ütleb. Skorpionide värk, ütleb siis, kui vaja, niisama ei vahuta.

Ah kuidas mulle meeldivad need ilusad soojad sügised. Kusagilt ei paista veel kontrolltöid, õunad hakkavad puu otsas ammenduma ja lapsed on nii rahulikud. Mine või maisilabürinti!

Advertisements

7 thoughts on “Kiljuvad õmblused

  1. Tänapäeval on jah 30 ainepunkti, nende punktide tunniarvestus on natuke teine. Vana 20 AP on mahult sama kui praegune 30 EAP. Ja kui alguses rohkem punkte kätte saada siis hiljem vähem sebimist. Enamasti 3. aasta kevadsemestril õppekoordinaatorid hulluvad kuna jälle otsivad temalt abi mitu nägu, kel lõpetamiseks paar punkti puudu jääb…. (Enamasti leitaksegi neile mingid ained aga lihtsam on ju kohe).
    Ma kahtlustan, et see õmbluste värk on pigem stressist, eks ta maandab ja elab end välja niimoodi. Ega seegi parem poleks kui

    Like

  2. Ehk on see abiks. Minu poeg on 11 aastane ja olen sellega kokku puutunud aastate joksul. Alles hiljuti sain sellele probleemile nime. Loe siit (inglise keeles) http://www.sensory-processing-disorder.com/sensory-processing-disorder-checklist.html Kui ta oli noorem oli meil iga hommik suusr kaklus aluspükste ja sokkide pärast. Minu soovitus on osta suurel hulgal sokke ja ära tee numbrit kui ta valib erinevat värvi, see lihtsalt tähendab et need on mugavad ja kui sa näed et ta mingeid asju eelistab osta mitu komplekti. Ma lihtsalt jätsin ta ise endale riideid hommikul valima ja närvikulu oli meil môlemal palju väiksem. Kui nad saavad vanemaks ôpivad nad ise selle probleemiga toime tulema. Elu läks kergemaks kui môistsin et ei ole motet oma peale suruda. Ma ei ole kuüll professionaalset abi otsinud aga internetis on informatsiooni küllaga. Jaksu ja kindlat meelt!

    Like

    1. Tänan lingi eest! Meil pole sokkidega muret üldjuhul, pigem nagu pluusid-kleidid, millel on õlaõmblused või need kuklapealsed (mitte sildid, vaid just õmblused). Eks ta siis mõne aja valib ja siis jääb rahule, kui midagi ise kokku sobitab. 🙂

      Like

  3. Meie majas olid kõikidel asjadel “niidid”. Sukapükse ei saanud kanda, sest niidid torgivad. Samuti sokke. Loomulikult mitte alsusärke. Tagumik tundud tundetum olevat, seega aluskad sobisid enam-vähem. Särkide puhul võis juba poes aru saada, millest saab asja, samuti sukkpükstega. Aga need sokid… 😀

    Like

    1. Sukapüksid ongi jubedad, eriti need, millel mingi niidipusa säärepeal sukapükste “pildist”. Aga ma nii naersin selle koha peale Su kommentaarist, et tagumik tundetum 😀 Eks ma siis õpin ka paremini vahet tegema, millel tuleb õmblusi vaadata ja mis sobiks niisamagi.
      Ja mul tuli selle jutu peale meelde, et Vanem Poeg koorib ka koolist koju jõudes esimese asjana sokid jalast, aastaringselt. Need sokid!!! 😀

      Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s