Mänguasjade migratsioon

Meile on saabunud uus laadung täppe. Tuntud ka tuulerõugetena. Aga vähemalt on 1.septembril haigestunu just terveks saanud ja nüüd siis Väikese Piiga kord. Vähemalt peaks siis kahe nädala pärast kõigil põetud olema, hurraaa! Kahjuks on Piiga natuke metsik loomake ja rohtu panna ei lase. Selles pole midagi imestama panevat, ta ei lase ka muul juhul rohtu panna, küll aga on ta nõus mind külma veega niisutatud vatipadjakestega tupsutama. Ma kohe hüppasin ehmatusest, aga mis teha, inimene harjub kõigega.

Vähemalt salvik pääses vatitupsudest. Küll ma imestasin, kellest jutt käib, aga uulelõugat‘ega loomake on tegelikult punkarisoenguga ükssarvik. See ‘salvik’ saabus meile ühe teise ema salasepitsusena, kui me neil külas käisime ja ära minema hakkasime ning ta kohaliku loomakese meile kaasa poetas, et me seda kunagi tagasi ei tooks. Nii et tema teismeikka jõudnud tütred ei näeks, poegadest rääkimata. Küllap ta ei jaksanud rohkem ise seda elukat põrandalt koristada.

ilus_unicorn.JPG
Hoopis üks teine ükssarvik kui see meie kodune, aga käsitsi tehtud ja 7,5cm pikkune! Uskumatu töö! Valmistamise õpetuse leiab siit !!

Olen minagi nii autosid edasi sokutanud. Mitte neid lemmikautosid, mis iga päev põrandale kildudeks kukuvad, vaid neid ohutumaid, mis alati ühes tükis on ja sellepärast kellelegi enam huvi ei paku. Nooremas eas on aga kompaktsed masinad minev kaup, seega saab neid alati noortele huvilistele kaasa panna. Mänguasjade migratsioon.

Mees jõudis konverentsilt tagasi, lendude hilinemiste ja edasilükkamiste kiuste. Mina jõudsin käia ühel lastevanemate koosolekul, aga järgmisel nädalal on neid veel 4, neist vaid kaks samal päeval ja kellaajal. Ootan neid huviga, sest jälle hakkab teema “mis me jõulupakkidesse paneme” ja siis saab erinevaid inimtüüpe jälgida. Olen ära näinud Kommid-peavad-olema-grupi, Teeme midagi looduslikku või käsitööd-grupi, Raamatuid-võib-alati-kinkida ja Raamatud-meil-juba-on, no way!-grupid, siis on kindlasti liikvel Lepime Midagi Kokku, aga mina kingin ikkagi elektrikitarri-emad. Lisaks Kalevi ja Läti kommitootjate bukletid, mille abil saab vaielda tunde, mida, kas ja kui palju võtta, keegi nõuab kommide vahetamist üheainsa glasuuritud piparkoogi vastu… ja lõpuks ei otsustata midagi ära. Või no otsustatakse ära, aga detsembris kirjutab Kalev vastu, et ups, meile meeldis teie tellimus ja see, et raha sai makstud, aga midagi läks nässu ja meil pole enam komme.  Ja seda kõike päiksepaistelise vananaistesuve taustal…

Ah jaaa, kaks koolituspäeva oli mul ka just, sain käia tööstuses. Väga huvitav oli ühes tööstuses, mis meie oma kodulinnas juba aastakümneid möllab ja kurke purki paneb. Õpilasi nad sinna küll ei lase, hoiatati meid. Eks meie püüdsime kõik juuksekarvad mütsi alla peita, korjasime kaelast ära ehted… Mul rippuvaid kõrvarõngaid polnud, sest isa ei lubanud mul 8.klassis kõrva auke teha. Igatahes liigitusid need rippuvad kõrvarõngad ka keelatud aineteks.  Mu ketsilukud olid ikkagi salapäraselt rippuvad-lehvivad, sest need olid siniste susside jaoks liiga kõrgel ja kitli jaoks liiga madalal, aga ma südamest loodan, et mu ketsid ei tekitanud mingit salapärast kvaliteedi langust ei hakitaval kapsal ega muudel köögiviljadel. Kõrvitsalaadung, mille üks kasvataja oli neile toonud, oli vist kõige võimsam kõrvitsavaatepilt minu elus üldse. Need olid hiiiiigelkõrvitsad ja nendega oleks saanud vist pool kooliaula põrandat kinni katta. Või kolmveerand aulat, kui maakooolidele mõelda.

Teine põnev värk oli see masin, mis kontrollis, et kas kaaned on pealt lohuga. Üks ei olnud, see visati välja. Selleks ettenähtud kohta siiski, mitte aknast välja.

Teine tööstus oli hoopis teistsugune. Seal polnud muud teha kui juustu süüa. Mina kahjuks olen mõnikord pika taibuga ja viiest alustassil olnud juustust suutsin ära eristada selle, mis oli juba väga siniseks kiskunud ja selle, mis oli lisaks selgelteristatavale sokihaisule juba kollakashalliks tõmbunud. Ülejäänud kolm juustu olid kõik sama värvi, mis sellest, et kitse, lamba ja lehma või midagi selles stiilis. Üks oli hea, teisi võis ka tühja kõhu peale proovida. See-eest tuli paljudel kaaskoolitujatel meelde, kuidas neil reisil olles/reisilt tulles juustud halvaks on läinud. Meenus mullegi, kuidas peale nädalast kojusõitu Prantsusmaalt autokülmik streikima hakkas ja kangekaelselt 28 kraadi hoidis, kuigi auto oli jahtunud 24 kraadini… ja vanemad ei teinud minu jutust väljagi, et see on täitsa hea juust, ma ise ostsin, vaid suunasid mind kindla sõnaga vaarikapõõsaste juurde. Kuna nad lubasid mind mitte koju lasta, kuni ma juuste maa sisse pole kaevanud, olingi sunnitud need avama ja maha matma. Isa tunnistas aastaid hiljem, et oli neid õhtul sügavamale edasi matnud, kuna lehk ei tahtnud niisama ruttu kaduda… Vot siis seda valgehallitusjuustu!

Tänane koolituspäev möödus aga jootekolvi ja päiksepatareide elementidega, mille pidime kamba peale kokku jootma ja pildiraami sisse kleepima, et pärast saaks klaasi peale panna ja sellega telefoni laadida päikese käes. Suutsime jootevedeliku laua peale ümber ajada, nii et korraks tekkis isegi põnev moment, aga kuna keegi laialdasi happekahjustusi ei saanud, lõppes kõik siiski hästi. Päikest polnud, aga teisel katsel, kui tark tütarlaps Balletikoolist muunduri juhtmed ära vahetas, hakkas vähemalt led-lambike meie heaks tööle. Nüüd siis saavad kõik endale ebayst üksikuid tükikesi räniplaadikestest tellida ja traati ja Tööriistamarketist jootekolbe.. Aga paljud neist õpetajatest tegelikult õhinapõhiselt järgmisel korral klassi hüppavad ja hüüavad, et nüüd hakkame telefoni laadima, kes tahab laadija teha ja enda telefoniga katsetada? – seda ma ei tea.

Lihtsam on septembripäikese käes kooli õuepaviljonis istuda ja klassiga arutada, millest neil luud koosnevad, mis vahe on kollasel ja punasel luuüdil ja kuidas ma teismelisena trennis ükskord luuümbrise põletiku sain, kuigi mulle paistis see lihtsalt 2 kuud püsiva hariliku sinikana. Ja miks on oluline, et laste luud sünnituse vastu peaks? Kuidas aru saada, et beebidel on sünnitusjärgne rangluumurd? Kuidas koljuluud sünnituse ajal kenasti nagu kapsalehed üksteise alla võivad nihkuda ja miks ei lubata mõnikord tuharseisus sünnitada, aga mõnikord lubatakse? Miks hakkavad 30.datest eluaastatest inimestel luud hõrenema, aga mõnel juba 10-aastaselt? Ja nii edasi.

Päike paistis tunni lõpuni soojalt ja tuul puhus tasakesi peale, nii et magama ei jäänud keegi. Tööstust ei igatsenud ka vist keegi. Vahel mulle täitsa meeldib koolis! Küllap füüsikaõpetaja joodab ise neid kolbe. 🙂

Advertisements

5 thoughts on “Mänguasjade migratsioon

  1. Nii põnev! Seda kõrvitsaelamust tahaks isegi saada ja luude koha pealt … mina õppisin kooli ajal luude nimetusi. Rangluumurd, sünnitamine ja luuhõrenemine vaikiti täielikult maha. Sa oled ikka väga hea õpetaja.

    Liked by 1 person

    1. Luude nimetusteni me alles jõuame, sellepärast saimegi õues tundi teha, et luude pikenemisest-laienemisest saab õues ka rääkida, kõik võivad seni oma luid katsuda ja lapsepõlve luumurde meelde tuletada (neid oli õnneks vähestel). Luude hõrenemine polnud eriti popp vanasti, dr.Roosaar diagnoosis kõigil Lõuna-Eesti lastel hoopis hoolsalt skolioosi ja muid kõverusi..
      Aga rangluumurd on praegu popp, noored oma krossikatega ja mopeedidega üle kaela lennates ikka saavad neid… kui hästi läheb.
      Aga aitäh, eks ma püüan. Nagu me kõik 🙂

      Meeldib

  2. Mis grupis sa kuulud? Ma olen igal aastal vähemalt korra astunud sellesse “äkki teeme lihtsalt ühe kommipaki” ämbrisse, sel aastal sai jõuluvana palve tuua kinopilet ja üks rühm läheb kinno. Loodetavasti on sellega septembris jõuludega 1:0 tehtud ja jääb ainult kevadine matk arutada 😛

    Meeldib

    1. Ma olen tavaliselt selles “raamat/pusle/lauamäng lapsevanema valikul, iga vanem toob oma lapse paki õigeks ajaks lasteaeda, KUNI A4 formaadis pakk” grupis tavaliselt, sest kommipakke sajab ka mehe tööjuurest (ja kui lapsi on mitu, näiteks 5, siis saab teha omad järeldused ja loota vanusepiirangule või üldse lapsi mitte üles anda, kui parajasti peaks nakkuste hooaeg möllama ja lisakaikaid haigeksjäämise kodarasse pole vaja).
      Saan aru ka nendest vanematest, kes ütlevad, et neil 1 raamat juba on kodus, või lausa kaks, rohkem pole vaja. Või et lauamängu pole mõtet kinkida, sest see eeldab vaikimisi, et keegi mängib ka seda lapsega, aga lapsevanemal pole niigi aega. Või et pusled on kõik mõttetud, sest mu laps pole neid kunagi kokku pannud ja teda ei huvita. Et kingingi elektrikitarri, mis ise mängib, ilma keeli katsumata. Aga neid “lapsevanema kõrvamõrvar”-mänguasju mahub koju tegelikult ainult loetud arv, nii et pärast on see lapsevanem ka mõtlik, et oleks võinud vähemalt puslegi osta, see vähemalt ei lärma, vaid seisab vaikselt riiulis – külvamise ootel. 😉

      Meeldib

      1. Eks see teema on ja tõenäoliselt jääb igavikuliseks, mulle tundub, et ühest head lahendust ei olegi. Samas kommid ikkagi on, kestavad ju hiljemalt järgmiste jõuludeni 😀

        Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s